Labürindijooksja. James Dashner

… ma-ga-ma.”

      Siis jõudiski Thomasele kohale – ta tundis, nagu mitu pusletükki oleks omavahel kokku sobitunud. Ta ei teadnud, milline saab olema üldpilt, kuid tema järgmised sõnad tundusid justkui kelleltki teiselt tulevat. „Chuck … Ma … ma arvan, et ma olen siin ka varem olnud.”

      Ta kuulis oma sõpra istukile tõusmas ja õhku ahmimas. Kuid Thomas pööras end ümber ja keeldus enam sõnagi lausumast, peljates, et rikub muidu tekkinud julguse, kaotab südant täitva rahu. Uni tuli palju kergemini, kui ta oodanud oli.

      6. peatükk

      Keegi raputas Thomase üles. Ta avas järsku silmad ning nägi üht nägu endale liiga lähedalt otsa vaatamas, kõik nende ümber ikka veel varahommikusse hämarusse mattunud. Ta avas kõnelemiseks suu, kuid kellegi külm käsi kattis selle kinni. Paanika lahtus alles siis, kui ta nägi, kellega on tegu.

      „Tšš, kaunake. Me ei taha ju Chuckiet üles äratada, ega?”

      See oli Newt – kutt, kes tundus olevat käsuahelas teisel positsioonil; õhk lehkas tema hommikusest hingeõhust.

      Kuigi Thomas oli üllatunud, haihtus ohutunne sedamaid. Ta ei saanud parata, et tundis uudishimu, mida see poiss küll temast tahta võib. Ta noogutas, andes pilguga jaatades endast parima, kuni Newt viimaks käe ära võttis ja end jalule ajas.

      „Tule, kaunake,” sosistas pikk poiss püsti seistes. Ta kummardus ja aitas Thomase üles – see poiss oli nii tugev, et tundus, nagu ta võiks Thomasel käe otsast rebida. „Pean sulle enne äratust miskit näitama.”

      Thomasel oli uni niigi läinud. „Okei,” ütles ta lihtsalt, valmis järgnema. Ta teadis, et peaks pisutki kahtlustama, kuna tal polnud veel põhjust kedagi usaldada, ent uudishimu sai temast võitu. Ta küünitas kähku jalanõusid jalga torkama. „Kuhu me läheme?”

      „Lihtsalt järgne mulle. Ja püsi lähedal.”

      Nad hiilisid läbi tihedalt koos magava poistekarja ning Thomas oleks paaril korral peaaegu koperdanud. Ta astus kellegi käele, teenides vastutasuks valuhüüatuse ja löögi sääremarja pihta.

      „Vabandust,” sosistas ta, eirates Newti tigedat pilku.

      Murult väljaku kõvale kivikattele astunud, pistis Newt lääneseina suunas jooksu. Thomas kõhkles algul, teadmata, miks peaks jooksma, kuid ei jäänud pikalt mõttesse ja järgnes talle samas tempos.

      Oli hämar, kuid takistused heitsid tumedamaid varje ja ta sai kiirelt edasi liikuda. Ta peatus siis kui Newtki, otse hiiglasliku seina kõrval, mis kõrgus nende kohal nagu pilvelõhkuja – järjekordne juhuslik pilt, mis hõljus tema tühjaks pühitud mälu häguses vees. Thomas märkas väikeseid punaseid tulesid siin ja seal seinal välkumas, liikumas, peatumas, sisse ja välja lülitumas.