vastu, kelle hiigelsuurte uduste prillide taga läigatas pisut enam kui raas meeleheidet. Ent hoolimata kogu tema nutikusest esinemisvõimalusi ei tulnud. „Tule hiljem tagasi,” öeldi talle korduvalt.
John Leslie meenutab: „Adam oli bändi esialgses korraldustöös väga aktiivne, kulutas ehk liiga vähe aega muretsemisele, kas ta oskab mängida, ning hoopis rohkem aega, manööverdades neid sobivasse positsiooni, kust nad saaksid tõelist karjääri alustada. Hiljem sai temast muidugi üks paremaid rokkbassimängijaid.”
Paul oli astunud õppima UCD-sse, nagu ta plaanis. Ent just siis, kui ta hakkas uue keskkonnaga kohanema, selgus, et ta oli läbi kukkunud iiri keele lõpueksamil, mis tuli ülikooli astumiseks sooritada. Talle öeldi, et kui ta läheb veel aastaks tagasi Mount Temple’isse ja parandab oma iiri keele tulemusi, võtab UCD ta rõõmuga jälle vastu. Paul ja tema isa protestisid, kuid tulemusteta. Paul naasis oma vanasse kooli, saba jalge vahel. See oli pikk aasta.
Positiivse poole pealt andis tõsiasi, et ta õppis nüüd vaid üht ainet, Paulile rohkem vaba aega, et täiustada oma rolli klassi klounina. Ühel hommikul põhjustas ta kooli koridoris stseeni, ilmudes lagedale Mount Temple’i esimese punkarina, jalas lillad liibuvad teksad ja seljas samasugune jakk, lisaks mustad kõrge kontsaga saapad, juuksed pügatud ja kõrvarõngast alahuuleni ulatuv kett. Õpetajad ja õpilased ahhetasid teda nähes õudusest ja Ali tormas vihaselt minema. Ent see kõik oli vaid tähelepanu pälvimiseks: kuuekümnendate aastate liibuvad riided olid välja kaevatud Pauli venna Normani garderoobi taganurgast ning huul ei olnud tegelikult läbi torgatud.
Koolielu kõrvalt oli Paulist saanud Lypton Village’i, Briti komöödiasketšide sarjast „Monty Pythoni lendav tsirkus” inspiratsiooni saanud sürrealistliku tänavakamba asutajaliige. Teismelised sõbrad, keda ühendas rahulolematus Dublini eeslinnaelu üksluisuse ja ettearvatavusega, põgenesid nalja-, muusika- ja kirjandusmaailma. Paul, Derek Rowen ja Fionan Hanvey, uje androgüünne Bowie-austaja, kellega nad olid sõbrunenud kaheteistkümneaastaselt, uitasid õhtuti ümbruskonnas ringi, viskasid nalja täiskasvanute stereotüüpide üle ning värbasid mõttekaaslastest „autsaidereid”, keda leiti tavaliselt teeäärse vaimuhaigla krundil puude vahel mängimas. „Me kasvasime üles, uurides tänavanurgal inimesi, naersime selle üle, kuidas nad rääkisid ja nende väljenduste üle,” rääkis Paul hiljem NME-s. „Pilkasime täiskasvanute maailma ja otsustasime üksmeelselt, et ei kasva kunagi suureks, kuna me ei näinud midagi peale tobeduse.”
Igale Lypton Village’i liikmele anti hüüdnimi, mis peegeldas nende isiksust ja kujuteldavat muutunud teadvuse seisundit, milles nad viibisid. Paul ristis Dereki Guggiks ja Guggi omalt poolt hakkas teda kutsuma Steinhegvanhuysenolegbangbangbangbangiks. Hiljem hülgas Paul hüüdnime ja võttis selle asemele uue, milleks oli O’Connell Streeti Bono Vox, kus Bono Vox oli teisend Bonavoxist, ladina keeles „hea hääl” (kuigi ta eitas, et teadis seda) ning ülalmainitud tänava lähedal asunud kuuldeaparaatide kaupluse nimi. Hiljem lühendas ta selle lihtsalt Bonoks. Vahetevahel kambas olnud Dave Evansit kutsuti nüüdsest tema terase mõistuse ja peakuju tõttu Edge’iks. Teiste värvikate hüüdnimede seas olid Gavin Friday (Fionan Hanvey), Strongman (Trevor Rowen), Dik (Richard Evans), Pod (Anthony Murphy), Bottle of Milk (Tommy McCann), Dave-iD Busaras (David Watson) ja Cocker Spaniel (Reggie Manuel). Adam ja Larry ristiti missis Burnsiks ja Jamjariks, kuigi kumbki nimi ei jäänud neile väljaspool kampa külge.
Lypton Village oli tore meelelahutus, kuid Bono hoidis silma peal peaauhinnal: ülikoolil. Adam käskis tal selle unustada. Tulevik oli The Hype’is. Ent nagu Edge, Dik ja Larry, ei saanud ka Bono teisiti kui suhtuda bassimängija veendumusse kahtlusega. Seda seni, kuni oktoobris tuli Dublini Trinity kolledžisse esinema The Clash. Bono meenutas The Observeris: „Ma ei mäleta, mis lugusid nad mängisid, kui aus olla, siis ma ei mäleta kuigi palju muusikast. Tean lihtsalt, et tol õhtul muutus kõik ning olen kindel, et mitte ainult minu jaoks. Nullpunkt. Vapustus uuest, kus kõik muutus… Kui ma järgmisel päeval konkus (kodus) istusin ja aknast välja vahtisin, oli kõik väga selge. Maailm on vormitavam kui arvate, tegelikkuse eest on võimalik pääseda.”
Kuid tähtsamad asjad kõigepealt: The Hype pidi hakkama ise lugusid kirjutama. Seni olid nende esinemised koosnenud töötlustest, mis said seejuures halva vastuvõtu osaliseks – kui nad alustasid oma versiooni Youngi loost „Heart of Gold”, peeti pudelitega loopimist mõistlikuks reaktsiooniks. Bono oli varem proovinud kätt kantrirokklaulu „What’s Going On” kirjutamisega, aga hoolimata bändi valmisolekust seda paar korda ka elavas esituses mängida oli töö endiselt pooleli. Bändi laulukirjutamisprotsess oli kaootiline ja räpakas, nad toetusid kindla valemi asemel pigem oma vaistule ja muusikakirele, et see nad läbi loomingulise mülka juhataks. Nagu Edge hiljem ajalehele Los Angeles Times tunnistas: „Meile sai selgeks, et meil polnud laulukirjutamise tehnilisest küljest aimugi. Meie ettekujutus laulukirjutamisest oli see valmis unistada. Püüdsime kujutleda, kuidas võiksid seda laulu teha teised, The Clash või Lennon või The Jam.” Edge’i eeskuju kitarristina oli Tom Verlaine New Yorgi postpungibändist Television, ning ta veetis järgmised kaksteist kuud, jäljendades hoolikalt Verlaine’i lihtsat, kuid dramaatilist rütm/juhtkitarristi stiili, kuni komistas omaenda versioonile sellest. Ka Bono võttis üle Verlaine’i nasaalse vingumise, millele oli omakorda eeskujuks Patti Smith, Larry ja Adam aga püüdsid lihtsalt tempos püsida. Selle tulemuseks olid „Street Mission” Edge’i pooltoore kitarrisoologa, ja „The Fool”, mis mõlemad lisati peagi bändi esinemiskavva, lisaks Sex Pistolsi „Anarchy in the U.K.”, Tom Robinson Bandi „2-4-6-8 Motorway” ning Ramonesi „Gimme Gimme Shock Treatment” ja „Glad to See You Go” kaverid.
Juhtumisi tuli teismelistel tänada Ramonesi nakkavat närimiskummi-punki, mis tõi neile esimese suure läbimurde riigitelevisiooni. Kuuldes, et Albert Bradshaw kohtub telekanali RTÉ produtsendiga, et arutada The Temple Singersi ülesastumist kanali tuntuimas lastesaates „Youngline”, rääkis Bono oma kunagisele muusikaõpetajale soovist teha programmile prooviesinemine ning peaaegu anus, et Bradshaw tooks oma tähtsa külalise üht The Hype’i proovi vaatama. Produtsent saabus lipsus ja ülikonnas, üliasjalikult ja ettekujutusega, et noor bänd tema ees kirjutab kõik oma esitatavad lood ise. Selleks ajaks, kui bänd alustas teist lugu, oli produtsendi suu hämmastusest peaaegu põrandani pärani. Ta naasis oma kontorisse RTÉ peakorteris veendumusega, et on üksipäini avastanud järgmise suure Iiri bändi ning tahtis sellega kolleegide ees hoobelda. Tal polnud aimugi, et teismelised olid esitanud talle enda lugude pähe ainsad kaks Ramonesi laulu, mida nad mängida oskasid. Saate salvestamisel, mis toimus 2. märtsil 1978, ent läks eetrisse alles kolm kuud hiljem, loobus The Hype (ilma Dikita) Ramonesi töötlustest varem salvestatud „Street Missioni” versiooni kasuks. Nende teledebüüt meenutas ebamugavat tundmatus kohas vettehüppamist, Edge oli kaameratest kohkunud nagu küülik autotuledest ning Larry peitis oma ärevust naeratuse taha, mis jättis mulje, nagu oleks ta rohukappi rüüstanud. Bono liikus nagu Mick Jagger, kuid nägi vaeva põhitõdedega toimetulemisel, nagu suuliigutuste sünkroniseerimine. Vaid Adam mõjus stuudiotulede kuumuses suhteliselt rahulikult. Sellegipoolest andis kogemus neile pisut maiku meelelahutusmaailmast ja kinnitas veendumust, et nad liiguvad õiges suunas.
Sama ei saanud öelda Adami hinnete kohta. Vaid mõni päev pärast Youngline’i läbimurret kutsuti basskitarristi vanemad Mount Temple’i direktori kabinetti, kus neile teatati, et nende ulakas poeg polnud kahe koolis käidud aasta jooksul – kui ta üldse käima vaevus – üldse pingutanud. Kui Adam ennast ei muuda, ei lubata teda lõpueksamitele, mille sooritamiseks on veelgi vähem lootust. See polnud see, mida Brian ja Jo oleksid tahtnud kuulda. Kui nad olid Adamile basskitarri ostnud, oli poiss neile mõlemale kinnitanud, et hakkab hoolsalt õppima. „Ta ei paista mõtlevat muule kui sellele oma pundile,” ütles härra Medlycott vanematele.
Kodus loeti Adamile sõnad peale ning paariks nädalaks näis olukord laabuvat. See tähendab, seniks, kuni Adam tabati ühel lõunavaheajal paljalt mööda koridori lippamas. Mis liig, see liig. Vastutasuks selle eest, et Claytonid oma poja Mount Temple’ist ära võtavad, lubas härra Medlycott anda poisile hea soovituse, milles väljaviskamist ei mainita. Selles seisis: „Adam Clayton, sündinud 13.03.1960, oli selle kooli õpilane 1976. aasta septembrist 1978. aasta märtsini. Motivatsiooni korral sai hästi hakkama. Ta on ilmutanud arvestatavat initsiatiivikust ja organiseerimisvõimet,