Clayton kartis, et poeg on teel logardielu poole ning õhutas teda tööd otsima. Ta andis pojale majapidamises ülesandeid, et Adam saaks seni pisut raha teenida: nõudepesu, tualettruumi koristamine, muru pügamine. Ema teadmata kasutas Adam raha, et osta jooke ja mõne pläru uutele tuttavatele Dublini skeenes, kus ta veetis suurema osa ajast esinemisvõimalusi kaubeldes, otsustanud kindlamini kui kunagi varem, et The Hype’ist peab asja saama.
Ühel õhtul kuulis Adam, et Thin Lizzy Phil Lynott on linnas ja peatub Clarence’i hotellis Wellington Quayl. Tal õnnestus ühe kontakti kaudu hankida Lynotti toa number, ning suutmata oma indu ohjeldada, helistas talle järgmisel hommikul vara, et saada nõu The Hype’i järgmise sammu suhtes teel maailma vallutama. Lynott oli viisakas, ent keegi pole und silmist hõõrudes oma parimas vormis. Ta soovitas Adamil teha demoplaat ja saata see Londoni plaadifirmadele. Hankida endale korralik mänedžer, kes ei karda kõvasti vaeva näha. Ja jumala eest, leida liitlasi enne vaenlaste leidmist.
Paar päeva pärast nende jutuajamist lehitsesid Adam ja Larry Evening Pressi ja sattusid artiklile eelseisva Limericki kodanikunädala konkursi „Popgrupp ’78” kohta, mille toetajaks oli peale ajalehe Harp Lager Guinness ning mille võitja sai salvestada CBS Recordsis tasuta demoplaadi ning viissada naela auhinnaraha. Adam viskas ajalehe käest, võttis telefoni ja pani The Hype’i kirja. Siis korraldas ta soojendusesinemise alternatiivteatris Project Arts Centre, mis asus East Essex Streetil endises tehasehoones, ning kus kõigi loomevaldkondade noored ja arenevad kunstnikud said katsetada ja oma oskusi arendada.
Sel hetkel hakkas Adam muretsema bändi nime pärast. The Hype näis liiga lihtne, selles puudus teatud salapära. Steve Averill oli sellega nõus. Ta palus Adamilt paar päeva, et mõni teine nimi välja mõelda, ning üks tema valitud nimedest oli U2. Seda nime kandis Ameerika luurelennuk, mille allatulistamine Nõukogude Liidu kohal 1960. aastal vallandas äärmusliku usaldamatuse perioodi, mis kulmineerus Kuuba raketikriisiga. Sama nime kandis ka Eveready populaarseim kuivpatarei. Ka võis see tähendada lihtsalt „sina ka”. Adamile nimi meeldis. Õige pea nähti Bonot ja Edge’i mööda Mount Temple’i peakoridori loivamas, rinnas omavalmistatud U2 märgid ja ootamas innukalt vältimatut küsimust: „Mis värk see veel on?”.
17. märtsil astus äsja ristitud U2 edelasse suunduvale rongile, et osaleda kahepäevasel Limericki konkursil, saatjaks suurem osa Lypton Village’ist. Adam teatas ametnikele viivitamatult bändi nimevahetusest, mida need kuulsid valesti „U2 Malahide”, ning istus siis teiste juurde võistlust vaatama. Nad olid üks kolmekümne kuuest esinejast, kes olid paigutatud laiali mitmesse kohalikku esinemispaika ning lootsid kõik eelvoorust edasi pääseda. Kuumadeks favoriitideks peeti samuti Dublinist pärit Rocksterit ja Athenryst pärit The Dovesi. Ikka veel taastumas eelmise õhtu esinemisest Project Arts Centre’is, vabandas Bono ette käheda hääle pärast ning Edge alustas kolmest laulust koosnevat kava: „Street Mission”, „The TV Song” (mis oli austusavaldus nende kangelastele, bändile Television) ja „Life on a Distant Planet”. Pealtnägijate sõnul oli saund must ning Bonol oli oma hääle suhtes õigus, ent see ei lugenud. U2 pääses sellegipoolest kaheksa hulka finaali, kus nad põhjustasid suure segaduse, napsates oma rivaalide eest võidu.
„Mitte ainult minu bändikaaslased, vaid ka teiste kontserdil osalenud bändide liikmed arvasid, et nad olid arvatavasti halvim bänd finaalis!” meenutab The Dovesi kitarrist Francis Kennedy. „Nad olid teistest nooremad ja neil puudus sügavus. Bonol oli mullet-soeng, seljas kitsas kaherealine messingnööpide ja epolettidega pintsak ning jalas põlvedeni ulatuvad nahksaapad. Mäletan vaid, et ta nägi välja upsakas, aga ei avaldanud muljet. Nii kitarrist kui ka bassimängija kõlasid nagu algajad, viletsa tooni ja tehnikaga. Meie arvates oli see viga!”
Savoy Cinema kinokompleksis toimunud finaali žüriiliikmete seas olid CBS-i Iirimaa turundusjuht Jackie Hayden ja telekanali RTÈ meelelahutusjuht Billy Wall, kellega U2 paistis pärast nende esinemist Youngline’is olevat sõbralikus vahekorras. Paljude võistlejate meelest lehkas tulemus onupojapoliitika järele. „Ma ei tea muud, kui et nägin Billy Walli tulemas vaheajal bändiruumi,” räägib Kennedy. „Ta eiras kõiki teisi peale U2, kellega ta istus terve vaheaja väikese laua ümber ja lobises. Meile oli see solvav – mitte et keegi meist oleks tahtnud härra Walliga lobiseda, kuid see näitas tema varjamatut eelistust … Meie olime vaid etturid Dublini bändi turuletoomisel.”
Auhinnatseremoonia ajal lubas Hayden isiklikult anda U2-le ohtralt stuudioaega, Guinnessi esindaja Limericki piirkonnas Colm Clarke andis neile aga üle tšeki viiesajale naelale. „See tähendab, et me saame lahendada suurejooneliselt oma rahaprobleemid, eriti mis puutub tehnikasse,” ütles Bono sajapealisele publikule, pigistades tšekki peos, nagu sõltuks sellest elu. „Loodame, et saame nüüd osta kaubiku.” Adam lisas: „Dublinis ei huvitanud me kedagi ning siis tulime viimase abinõuna siia.”
Dik Evans, kes ei mänginud ei kitarri ega ergutanud bändi Limericki võidu ajal ka kõrvalt, lahkus kaks päeva hiljem ametlikult ning moodustas koos Gavin Friday ja Guggiga Virgin Prunesi. Tema senised bändikaaslased korraldasid talle Howthi presbüteri kirikus hüvastijätuesinemise, kus esitati The Hype’ina lühike kava kavereid, milles Dik mängis rütmikitarri. Astunud seejärel põgusalt kõrvale, et lasta The Prunesil teha laivis debüüt, naasid nad lavale ja lõpetasid kontserdi pärjatud U2-na originaalmaterjalikavaga. Arvestades Diki harvaks jäänud kaasalöömist viimastel kuudel, ei tulnud tema ülehüppamine kellelegi üllatusena. „Nemad (U2) muutusid asja suhtes väga intensiivseks ja mina mitte, see oli peaaegu nagu lahesuurune põlvkondade vahe. Ma lihtsalt ei sobinud, rohkem suhtumise kui millegi muu poolest,” rääkis Dik hiljem. „Ma ei mõelnud ühelgi hetkel: „Jah, ma tahan olla bändis ja muud midagi”, samas kui kõik teised hakkasid just nii tundma.”
Umbes samal ajal otsustas Adam, et neil võiks kasu olla Hot Pressi ajakirjanikust Bill Grahamist, ning pommitas meest telefonikõnedega, milles kutsus teda U2 mängimist vaatama. Graham sai tööl noortelt rokkstaarihakatistelt iga päev sääraseid kõnesid, kuid keegi ei olnud veel kunagi tulnud sellele, et helistada talle koju Howthi, kus ta elas koos oma ema Eileeniga. Graham ei olnud näinud U2-d elavas esituses, aga oli lugenud nende Limericki vägitegudest ning sellest koos Adami visadusega piisas, et leppida üheks aprilli pärastlõunaks kokku kohtumine Raheny Green Dolphini restoranis. Graham oli kahekümne seitsme aastane, rõõsanäolistest teismelistest paljude kogemuste ja pettumuste võrra rikkam. Ta oli soe suure südamega mees, vastand ringkondadele, kus ta liikus. Ta oli uskumatult terane ning sügavate teadmistega rock’n’roll’ist ja Iiri juurtega muusikast. U2 meeldis talle esimesest pilgust. Nad esitasid praktilisi küsimusi Dublini skeene kohta ning neist õhkus siirast tagasihoidlikkust ja tõsidust, mis eristas neid lühinägelikest poosetajatest, kellega Grahamil oli olnud ebaõnne pidevalt suhelda.
U2 kutsus Grahami oma eelseisvale salvestusele Jackie Haydeniga Dublini Keystone’i stuudios. See polnud just kõige viljakam õhtu, sest bändi stuudiokogenematus oli ilmselge, pealegi tiris Larry isa poisi varakult minema, sest järgmisel päeval oli vaja kooli minna. Sellest hoolimata pakkus nende toores potentsiaal Haydenile huvi ning ta pakkus neile lepingut CBS-i Iiri harukontoris. Kuid U2 ütles viisakalt ära. Leping meenutas jaapanikeelset instruktsiooni ja nad ei olnud valmis võtma kohustusi seoses millegagi, millest nad midagi ei teadnud. Ka Graham oli nähtust ja kuuldust elevil ning istus õhtul koju jõudes laua taha ja kirjutas Hot Pressile bändi kohta esimese olemusloo, mille pealkiri oli lihtsalt „Jep! See on U2”. (Varase märgina Bono kinnismõttelisest kalduvusest analüüsida iga detaili iga mõeldava nurga alt võttis ta pärast loo ilmumist enda peale passida Grafton Streeti ajaleheputka juures ja uurida välja, mis tüüpi inimesed bändist huvituvad.)
Grahamist sai algusaegadel U2-le omamoodi isakuju. Ta lasi neil endalt infot õngitseda, hoiatas neid rock’n’roll’i liialduste eest ja andis neile oma plaadikogu võtmed. Lypton Village ristis ta tema veinipunaste huulte tõttu Burgundyks. Ja nagu Phil Lynott, rõhutas temagi, kui oluline on leida täiskohaga mänedžer, eriti kui nad tahavad murda kohalikule skeenele ja kaugemalegi. Kui Adam küsis, kas Graham teab kedagi, vastas see: „Paul McGuinness.”
Paul McGuinness sündis 1951. aasta juunis armeehaiglas Saksamaal Rispenis, kus teenis tema kuninglike õhujõudude kaptenist isa Philip.