Surnud mehe jäljed. Peter James

naasta otseteed bistroosse, kust ta oli äsja lahkunud.

      Selle asemel seisis ta paigal.

      Just nagu kõik teisedki.

      Ebareaalne vaikusehetk keset Manhattani hommikut, nagu oleks keegi kogu tänava rahvamassi puldiklõpsuga tarretanud. Liikusid vaid autod, kuni punane foorituli peatas needki.

      Inimesed vahtisid pärani silmi. Tal kulus veidi aega, et näha, mida nad vahivad. Esmalt vaatas ta piki tänavat maapinnatasandil: tuletõrjehüdranti ja kauplust, mille ees olid pukkjalgadel lauad ajakirja- ja turismibrošüürivirnadega, ühe poe varikatust, kus silt kuulutas MUNAD JA VÕI.Ta vaatas taamal märki, millel valgustatud punane käsi keelas jalakäijatele tänavaületuse, vaatas Warren Streeti ristmiku kohale ulatuvat valgusfoorihaara, toppava autoderivi hõõguvaid tagatulesid.

      Siis taipas ta, et inimesed on pea kuklasse ajanud.

      Nende pilku järgides nägi ta alguses ainult tihket suitsupilve, mis mõne kvartali kaugusel üle pilvelõhkujate kerkis, paksu, otsekui tõuseks see mingi naftakeemia rafineerimistehase korstnast.

      Ta mõistis, et kuskil põleb hoone. Edasi läks tal südame alt õõnsaks, kui ta jahmatuse ja õudusega taipas, mis hoone. Maailma Kaubanduskeskus.

      Raisk, raisk, raisk.

      Kohkunud ja segaduses nagu kõik teisedki, seisis ta kui post, suutmata oma silmi uskuda ega vaatepilti mõtestada.

      Foorituli muutus roheliseks, autod, kaubikud ja üks veok läksid liikvele, tema aga imestas, kas autojuhid polnud ehk märganud – võib-olla ei näinud nad läbi tuuleklaasi nii kõrgele.

      Nüüd hõrenes pilv viivuks, suits levis rohkem laiali. Suitsuvines terendas säravsinise taeva taustal sirge ja vankumatuna mustvalge sidemast. Ta tundis ära kord varem külastatud põhjatorni. Temasse tulvas kergendus. Donald Hatcooki kontor oli lõunatornis. Tore. Siis on hästi. Kohtumine toimub ikkagi.

      Ta kuulis sireeni huilgamist. Selle režiim vaheldus, valjenes, kasvas kõrvulukustavaks, kajas ümbritsevas vaikuses. Pöördudes nägi ta sinivalget New Yorgi politsei patrullautot, milles istus kolm inimest: tüüp tagaistmel kummardus ette, kael õieli. Patrullauto kihutas valel tänavapoolel palavikulise hooga mööda, vilkurid pildumas punaseid sädemeid, mis peegeldusid kolme rivistunud takso ustel. Järsult pidurdades, kummid vingumas ja nina maadligi, põikles see üle ristmiku, kus olid peatunud leivaveok, üks Porsche ja neljaski takso.