poole. „Sul on kavas varsti inspektoriks kandideerida, eks?”
„Jah.” Seersant kehitas õlgu.
„See võib olla täpselt sedasorti juurdlus, millest töövestlusel pikalt-laialt pajatada. Lugu, mis ärataks huvi.”
„Seleta seda Arile.”
Grace pani sõbrale käe õlale. Too oli vahva sell, üks terasemaid uurijaid, keda ta oli iial kohanud. Glennil olid olemas tarvilikud jooned, et politseijõudude ametiredelil tõusta, ent sel oli oma hind. Ja selle hinnaga ei suudetud sageli leppida. Hullumeelsed tööajad hävitasid liiga palju abielusid. Paremini sujus enamasti neil, kelle abikaasad olid politseinikud. Või meditsiiniõed või mingi muu elukutse esindajad, milles ebainimlikke tööaegu peeti enesestmõistetavaks.
„Ma valisin täna sinu, sest sa oled mu tippmees. Kuid ma ei sunni sind millekski. Tule minuga või mine koju. Sina otsustad.”
„Jah, vanatoi, ja mis juhtub, kui ma koju lähen? Homme olen uuesti mundris ja arreteerin geisid sündsusetute tempude pärast Duke’s Moundi pargis. On mul õigus?”
„Enam-vähem.”
Grace väljus autost. Branson järgnes talle.
Vihmas ja ulguvas tuules kummargil, riietusid nad valgetesse kaitseülikondadesse ja kummikutesse, milles mõjusid nagu kaks spermatosoidi, ning jalutasid sündmuspaika valvava konstaabli juurde, et sisenemiseks allkiri anda.
„Te vajate taskulampe,” ütles konstaabel.
Grace klõpsutas kontrolliks oma taskulampi. Branson talitas tema eeskujul. Teine, samuti helekollast vesti kandev konstaabel juhatas hääbuvas valguses teed. Üle piraka platsi kõndides sumpasid nad kleepuvas mudas, kuhu rasked roomikud olid sõtkunud roopaid.
Nad möödusid kõrgest kraanast, vaikinud ekskavaatorist ja ehitusmaterjalivirnadest, millele olid katteks kinnitatud laperdavad polüeteenkiled. Reljeefselt kerkis murenev Victoria-aegne punane telliskivimüür, mis piiras Brightoni raudteejaama parkimismaja vundamenti. Ümberringi oli hämarikus näha linnatulede oranži hõõgust. Taras kolises lahtine laud, kusagil kõlksusid vastamisi kaks metallijuppi.
Grace silmitses maapinda. Sellesse rammiti juba vundamendiposte. Ekskavaatorid olid territooriumil mitu kuud sõelunud. Mis tahes tõendusmaterjali leiab vaid äravoolutunnelist, õues on kõik ammugi kaotsis.
Konstaabel seisatas ja osutas kahekümne jala sügavusel lagedale kaevatud avausele. Rajatis meenutas Grace’ile maasse mattunud eelajaloolist madu, kelle seljale on uuristatud sakiline auk. Peaaegu värvituks kulunud telliste mosaiik moodustas osa pooleldi maa-alusest trassist ja kerkis siin-seal vaevu läbi muda.
Äravoolutunnel, mis kulges Brightoni vanalinnast Kemp Towni raudteeliinini.
„Mitte keegi ei teadnud,” ütles konstaabel. „Ekskavaator riivas seda täna juhuslikult.”
Roy Grace viivitas pisut, heitles isegi sellise suhteliselt väikese kauguse puhul oma kõrgusekartusega. Siis tõmbas ta hinge ja ukerdas järsust libedast nõlvast alla, ohates valjusti kergendusest, kui komistamata ja tervena põhja jõudis. Äkki näis mao keha sootuks suurema ja paljamana kui ülalt. Ümar vorm kaardus tema kõrval vist küll seitsme jala kõrgusena. Auk keskel sarnanes pimeda koopaga.
Branson ja konstaabel kannul, sammus ta auguni ja lülitas taskulambi sisse. Äravoolutunnelisse pugemisel tantsisid metsikud varjud. Õlad kühmus, kirtsutas ta tugeva tülgastava rõskuseleha tõttu nina. Ruumi oli tunnelis rohkem, kui väljast oli paistnud; talle tundus, nagu viibiksid nad iidses perroonideta metroos.
„„Kolmas mees”,” ütles Branson. „Seda filmi oled sa näinud. See oli sul olemas.”
„Kas Orson Wellesi ja Joseph Cotteniga?” küsis Grace.
„Just, hea mälu sul! Kloaagid toovad selle mulle alati meelde.”
Grace keeras võimsa taskulambikiire paremale. Pimedus. Virvendavad lombid. Vanaaegne tellissein. Nüüd suunas ta valguse vasakule. Ja võpatas.
„Sa raisk!” röögatas Glenn Branson, hääl ringiratast kajamas.
Kuigi Grace oli osanud sellega arvestada, ehmatas mitu jardi eemal trassipõrandal nähtu teda ikkagi. Seina najal istus luukere, pooleldi porikihtides. Jäi mulje, nagu logeleks see siin teda oodates. Peanaha küljes oli endiselt laiguti pikki juuksesalke, aga muidu olid vaid alasti kondid, kas puhtaks näritud või kõdunenud, üksikute tillukeste kuivanud naha räbalatega.
Grace sumpas lähemale ja hoidus jalgealuses mülkas libisemast. Sekundiks vilksatasid kaks punast täpikest. Rott. Ta sihtis taskulambikiire jälle kolbale, mille ogar jäik irve ajas tal ihukarvad turri.
Ja ihukarvad ajas turri veel miski.
Juuksed. Ehkki minetanud loomuliku läike, olid need samasuguse pikkusega ja samasugust talinisu karva nagu tema ammukadunud naise Sandy kiharad.
Püüdes sellest mõttest vabaneda, pöördus ta konstaabli poole ja küsis: „Kas te olete tunneli läbi otsinud?”
„Ei, söör, ma arvasin, et ootame kriminaliste.”
„Hüva.”
Grace tundis kergendust ja oli rahul, et noormehel jätkus oidu mitte riskida potentsiaalsete asitõendite häirimise või hävitamisega. Ta taipas, et tema käsi väriseb. Ta keeras taskulambikiire jälle kolbale.
Juuksesalkudele.
Veidi üle üheksa aasta tagasi, tema kolmekümnendal sünnipäeval, oli tema jumaldatud naine Sandy jäljetult kadunud. Sestsaadik otsis Grace teda. Arutles päeval ja ööl, mis oli naisest saanud. Kas ta oli röövitud ja kusagil vangis? Salakallimaga plehku pannud? Mõrvatud? Enesetapu sooritanud? Oli ta elus või surnud? Nõutu Grace oli lävinud ka meediumide, selgeltnägijate ja igat muud masti sensitiividega, keda leidis.
Viimati oli komissar külastanud Münchenit, kus Sandyt oli väidetavalt märgatud. See kõlas loogiliselt, sest naise ema suguvõsa pärines Müncheni kandist. Kuid sugulastega polnud Sandy ühendusse astunud, ja nagu tavaliselt, jooksid Grace’i uuringud tühja. Alati, kui tal oli tegu tuvastamata surnud naisterahvaga, kes langes sobivasse eagruppi, mõlgutas ta, kas sedakorda on see tema naine.
Luukere, kes lebas praegu tema ees maa-aluses äravoolutunnelis linnas, kus ta oli sündinud, kasvanud ja armunud, näis teda pilkavat, otsekui hüüdes: „Võttis sul aga siiatulek aega!”
6
Kõval vaibaga põrandal lamav Abby vahtis väikest silti hallil seinal nuppude paneeli kõrval. See teatas valgel taustal punaste trükitähtedega:
Grammatika ei sisendanud just usku. Nuppude paneeli all oli kitsuke mõranenud klaasluuk. Ettevaatlikult roomas ta tollhaaval üle põranda. Luugini oli vaid mõni jalg, kuid kuna lift kõikus hullupööra iga liigutuse peale, oleks see vabalt võinud olla ka teisel pool maakera.
Viimaks päral, kangutas ta luugi lahti ja avastas krussis juhtme otsas telefonitoru.
Liin oli tumm.
Ta lõgistas harki ja lift õõtsatas taas pööraselt, aga toru ei teinud häält. Igaks juhuks valis ta numbri. Ikka ei midagi.
Vahva, mõtles ta. Lihtsalt super. Siis õngitses ta käekotist mobiiltelefoni ja valis hädaabinumbri 999.
Mobiil piiksatas kimedalt. Ekraanile ilmus sõnum:
„Issand, ei, pole võimalik.”
Hingeldades lülitas ta telefoni välja ja paar sekundit hiljem sisse, jälgis, ootas, et levi ilmuks kas või ühe pulga jagu. Aga ei olnud pulkagi.
Ta valis taas 999, millele vastas sama kime piiksatus ja sõnum. Ta katsetas aina uuesti, muljus nuppe järjest ägedamalt.
„Las käia. Palun, palun.”
Ta vahtis jälle ekraani. Teinekord vaheldub levi tugevus. Võibolla kui oodata …
Siis