saetud puidu lõhna. Tõmbas ukse kinni ja keeras võtit ükshaaval kolmes lukus.
Siis seisis ta kuulatades. Kusagil alumisel korrusel helises asjatult korteritelefon. Ta judises ja vedas villase voodriga vihmamantli tihedamini ümber: aastaid päikese käes elanuna ei kodunenud ta külma niiskusega kuidagi. Ega harjunud kuidagi reede õhtuti kodus kopitama.
Tema tänane plaan oli vaadata jahisadama kobarkinos filmi „Lepitus” Keira Knightleyga, seejärel ampsuke süüa – näiteks pastat –, ja kui ta söandab, juua mõnes baaris kaks klaasikest veini. Nõnda trööstiks teda vähemalt ümbritsev inimmelu.
Riietatud tagasihoidlikult disainerteksastesse, madala säärega saabastesse ja vihmamantli all musta kootud polokampsunisse, et viks välja näha, aga mitte tähelepanu äratada, kui ta peaks tõesti baari minema, avas ta trepikotta viiva tuletõrjeukse ning leidis ehmatusega, et töömehed olid jätnud sinna nädalalõpukski kipsplaatide ja lauavirna tõkked.
Neid kirudes kõhkles ta, kas püüda läbi koperdada, otsustas siis, et ei maksa, vajutas liftinuppu ja põrnitses kriimulist metallust. Hetk hiljem kuulis ta lifti kolinat, see rappus müdinal orjalikult üles ja jõudis kõrvukriipiva kolksatusega tema korrusele, enne kui välimine uks avanes heli saatel, mis tuletas meelde kühvliga kruusa silumist.
Ta astus sisse ja uks sulgus taas samasuguse heli saatel, nagu vajusid kinni teda vangistades ka liftikabiini enda uksepooled. Ninna tungis kellegi parfüüm ja puhastusvahendi sidrunilõhn. Rappuv lift kerkis pisut, nii järsult, et ta oleks lausa pikali kukkunud.
Nüüd, kui ringi mõelda ja loobuda oli liiga hilja, kui teda ahistasid metallseinad ning väike, võrdlemisi udune peegel näitas tema halvasti nähtaval näol koitvat paanikailmet, kihutas lift hooga sügavikku.
Abby taipas, et ta oli teinud ränga vea.
3
Oma kabinetis kirjutuslaua ääres istuv komissar Roy Grace asetas telefonitoru hargile ja naaldus taha, käed rinnal risti, ja kiikus tooliga, kuni see nõjatus vastu seina. Raisk. Kell kolmveerand viis reede pärastlõunal oli tema nädalalõpule just vesi peale tõmmatud – enam-vähem sõna otseses mõttes. Kuivõrd jutt käis äravoolutunnelist.
Liiati ei jooksnud tal eile õhtul iganädalases poiste pokkerimängus kaardid: ta oli kaotanud ligemale kolmsada naela.
Ehkki tuju kihvakeeramiseks, mõlgutas ta, piisab täielikult eesseisvast väljasõidust äravoolutunnelisse tuulisel ja märjal reede pärastlõunal. Ta tundis, kuidas jäised iilingud puhuvad sisse tema pisikese kabineti kehvasti sobitatud aknaruutude vahelt, ja kuulatas vihma rabinat. Koerailm.
Grace kirus operatiivkeskuse dispetšerit, kes oli talle äsja uudisega helistanud. Ta mõistis, et sõnumitooja pole süüdi, kuid tal oli olnud kindel plaan homne õhtu Cleoga Londonis veeta, kingitusena naisele. Nüüd tuleb see ära jätta, juhtumi tõttu, mida ta juba praegu vaistlikult ei sallinud, ja kõik ainult põhjusel, et ta oli nõustunud juurdlusevanemana valves asendama haigestunud kolleegi.
Mõrvad olid need, mis teda selles ametis tõeliselt kihevile ajasid. Aasta jooksul toimus Sussexis viisteist kuni kakskümmend mõrva, sageli Brightoni ja Hove’i linnastus ning selle ümbruses – millest jätkus küllaga, et igale juurdlusevanemale oskuste näitamiseks võimalust anda. Ta teadis, et temast on veidi kalk niiviisi mõelda, aga ei saanud eitada, et jõhkra värvika mõrvaloo edukas lahendamine mõjus karjäärile soodsalt. Sind märkasid meedia ja avalikkus, töökaaslased, ja mis veel tähtsam, ülemused. Õnnestunud vahistamine ja kohtuotsus pakkusid määratut rahuldust. See polnud lihtsalt osavuse demonstratsioon, vaid aitas ohvri perekonnal saavutada hingerahu ja eluga edasi minna. Tegur, mis oli Grace’i jaoks eriti tähendusrikas.
Talle meeldis töötada mõrvadega, kus jälg oli värske ja kuum, kus ta tormas adrenaliinisööstuga asja kallale ja utsitas meeskonda ajurünnakutes ööpäev ringi, kus süüdlase tabamiseks oli korralik šanss.
Paraku jäi dispetšeri sõnumist mulje, et leid äravoolutunnelis ei viita hiljutisele mõrvale. Skeletistunud jäänused. Mõrva ei pruugigi olla, on ehk enesetapp, koguni loomulik surm. Eksisteeris isegi ähmane poeakna mannekeeni võimalus, ka seda oli enne juhtunud. Kuna nood jäänused olid võinud seal lebada aastakümneid, poleks paar päeva kauem keda kuraditki muutnud!
Äkilist vihapuhangut häbenedes langetas ta pilgu umbes kahekümnele, kahe- ja kolmekaupa virna laotud sinisele kastile, mis hõivasid enamiku kabineti vaibaga kaetud põrandapinnast; ülejäänu oli väikese ümmarguse nõupidamislauakese ja nelja tooli päralt.
Iga kast sisaldas üht lahendamata mõrvalugu, jahtunud jäljega seotud olulisimaid toimikuid. Toimikute põhilasu pungitas välja kappidest mujal kriminaalpolitsei peakorteris, hallitas luku taga politseijaoskonna niiskes garaažis piirkonnas, kus mõrv sooritati, või oli arhiveeritud mõnda unustatud keldrituppa koos sildistatud kotikestes tõendusmaterjaliga.
Pühendunud mõrvade uurimisele varsti kakskümmend aastat, oli tal tunne, et äravoolutunnelis ootava pildi tagajärjeks on arvatavasti taas üks sinine kast tema põrandal.
Hetkel oli ta paberitöösse sedavõrd uppumas, et kirjutuslaual polnud lapikestki, mida ei oleks koormanud dokumendikuhjad. Ta pidi fikseerima sündmuste järjestuse, tõendid, ütlused ja muu, mida kuninglik prokuratuur vajas uuel aastal kaheks eri mõrvaprotsessiks. Üks puudutas ilget internetirõvedustega äritsejat, kelle nimi oli Carl Venner, ja teine psühhopaati nimega Norman Jecks.
Lehitsenud dokumenti, mille oli koostanud nooruke Emily Gaylor prokuratuuri Brightoni harust, haaras ta telefonitoru ja valis majasisese numbri, ammutades vaid põgusat lohutust tõsiasjast, et kohe rikub ta ära veel kellegi teise nädalalõpu.
Liinile tuldi peaaegu viivitamatult. „Seersant Branson.”
„Millega sa tegeled?”
„Tänan küsimast, vanatoi, hakkan koju minema,” ütles Glenn Branson.
„Vale vastus.”
„Ei, õige vastus,” vaidles seersant. „Ari läheb dressuuri ja mina valvan lapsi.”
„Dressuur? Mis see on?”
„Mingi värk tema hobusega, mille tund maksab kolmkümmend naela.”
„Võtku lapsed kaasa. Kohtume viie minuti pärast parklas. Me sõidame surnukeha vaatama.”
„Ma eelistaksin pigem koju minna.”
„Mina samuti. Ja võib oletada, et ka laip viibiks meelsamini kodus,” sõnas Grace. „Rüüpaks kodus teleka ees mõnusasti teed, selle asemel et äravoolutunnelis laguneda.”
4
Mõne sekundi pärast peatus lift järsu raputusega, õõtsus küljelt küljele ja põrkus kajavate mürtsatuste saatel vastu seinu, nagu oleks tümistatud kaht naftavaati. Siis kaldus see ette ja paiskas Abby vastu ust.
Nüüd sukeldus lift taas vabalangemisse. Abby halises. Murdsekundiks kadus vaibaga põrand tal jalge alt, justkui oleks ta kaalutuks muutunud. Järgnes kõrvukriipiv raksatus ja põrand näis tõusvat, tabades ta jalgu sellise ägedusega, et see lõi hinge kinni – oli tunne, nagu pressitaks teda lõõtsana kokku.
Lift vajus viltu, tõukas ta tagaseina peegli vastu nagu katkise nuku ja vappus uuesti, enne kui tardus enam-vähem paigale, kõikudes kergelt, joobnud moega, põrand längakil.
„Oh issand,” sosistas Abby.
Laetuled vilkusid, kustusid ja süttisid taas. Levis kärssavate juhtmete kirbe ving ja Abby nägi peenikest suitsuvinet kiirustamata mööda hõljumas.
Ta ei julgenud hingata, kurgus oli lõksus karjatus. Talle näis, et kogu kaadervärk ripub üheainsa väga vileda ja narmendava kaabli otsas.
Äkki kõlas pea kohal rebenemine. Metall purunes. Tema pilk pöördus kabuhirmus üles. Ta ei teadnud liftidest suuremat, aga jäi mulje, et miski lõhenes. Talitsematu kujutlusvõime tõi silme ette katust trossiga ühendava lukustuse murdumise.
Lift nõksatas