mitte arvestada korteri tagaosa tuletõrjeust, mis avanes ainult seestpoolt, ja tuletõrjeväljapääsu keldris, oli majal vaid üks sissekäik. Abby elas täpselt sissekäigu kohal kaheksa korrust kõrgemal, kus aknad pakkusid talle takistamatu vaate tervele tänavale.
Korteri oli ta muutnud kindluseks. Tugevdatud hinged, terasplaadid ja kolm lukku nii eesuksel kui ka tuletõrjeuksel tillukese majapidamisruumi tagaosas, samuti kahekordne turvakett. Murdvaras, kes püüab korterisse tungida, läheb koju tühjade kätega. Kui just tankiga ei tulda, ei sisene siia kutsumata keegi.
Aga igaks juhuks olid tal kaitsevahendina käepärast ka pipragaasiballoon, jahinuga ja pesapallikurikas.
Saatuse iroonia, mõtles ta, et esimest korda elus saab ta endale lubada küllalt suurt ja luksuslikku kodu külaliste lõbustamiseks, kuid on sunnitud siin salaja redutama.
Siin oli üpris mõnus. Tammepuidust põrandad, tohutud kreemikarva diivanid valgete ja šokolaadipruunide patjadega, stiilne moodne kunst seintel, kodukinosüsteem, kõrgtehnoloogiline köök, jumalikult mugavad hiigelvoodid, põrandaküte vannitoas ja elegantne külaliste vannituba, mida ta polnud veel kasutanud – õigemini mitte otstarbel, milleks see oli loodud.
Ta oleks justkui elanud mõnes disainerkorteris, mida oli klantsajakirjadest kadedusega silmitsenud. Ilusa ilmaga voogas pärastlõunati tuppa päikesepaiste ning sombuse ilmaga, nagu täna, oli akent avades õhus soolakas maik ja kuuldus kajakate kisa. Kõigest paarisaja jardi kaugusel, kus tänava lõpetas Kemp Towni liiklusrohke Marine Parade’i ristmik, algaski mererand. Lääne poole võis sellel jalutada miilide kaupa ja ida poole jahisadamast mööda kaljude jalamile.
Ka piirkond ise meeldis talle. Naabruse väikestes poekestes oli ohutum käia kui suures supermarketis, sest need võimaldasid poesolijatele alati esmalt pilgu visata. Mitte ükski ei tohtinud teda ära tunda.
Mitte üks hing.
Ainuke miinus oli lift. Parimatelgi päevadel äärmiselt klaustrofoobiline ja viimasel ajal järjest sagedamini paanikahoogudesse kalduv Abby oli elu jooksul omapäi liftiga sõitnud vaid siis, kui muud üle ei jäänud. Ning tema korterit teenindav rappuv kapsel, mis meenutas kahekohalist püstiasendis kirstu ja mis oli läinud kuu jooksul kaks korda seiskunud – õnneks kellegi teisega pardal –, kuulus Abby kõige hullemate liftikogemuste hulka.
Enne kui alumise korruse korterit remontivad töömehed trepikoja paari nädalaga kadalipuks muutsid, kõndiski ta seetõttu harilikult trepist üles-alla. Trenn tuli kasuks, ja kui tal olid rasked poekotid, noh, see oli ju lihtne – ta saatis kotid liftiga ja ronis ise trepist. Haruharva mõnd naabrit trehvates sõideti üles koos, õlg õla kõrval. Kuid enamasti olid naabrid eakad ega käinud eriti väljas. Muist näisid olevat selle kortermajaga ühevanused.
Vähesed nooremad üürnikud, nagu Hassan, naeratav iraanlasest pankur, kes elas temast kaks korrust madalamal ja pidas vahetevahel hommikuni pidusid – Abby keeldus kutsest alati viisakalt –, tundusid enamjaolt viibivat kusagil ära. Nädalalõppudel, kui Hassani parajasti kodus polnud, oli ohtrate korteritega maja läänetiib nii vaikne, et seda oleksid võinud asustada vaid kummitused.
Abby teadis, et mingis mõttes on temagi kummitus. Oma turvalisest urust lahkus ta eranditult pimedas, kunagised pikad heledad juuksed lühikeseks lõigatud ja mustaks värvitud, päikeseprillid ees, mantlikrae tõstetud, võhivõõrana linnas, kus ta oli sündinud ja kasvanud, kus oli õppinud ärikoolis, töötanud baarides ja ajutistel sekretäripostidel, poistega kurameerinud ning koguni pere rajamist kujutlenud, kuni nakatus reisipalavikku.
Nüüd oli ta tagasi. Peitis end. Võõrastas elu. Vältis ahastavalt inimesi. Keeras näo kõrvale neil harvadel puhkudel, kui tänaval tuttavatest möödus. Tegi vanu sõpru märgates baarist otsekohe minekut. Ta oli nii vastikult üksildane!
Ja hirmul.
Tema emagi ei teadnud, et ta on jälle Inglismaal.
Kolme päeva eest oli ta saanud kahekümne seitsme aastaseks – ja oli see vast sünnipäevapidu, mõtles ta sapiselt. Korteris ihuüksi Moët et Chandoni pudelist tipsutamine, kaabeltelevisioonist mängimas erootiline film ja vibraatoril patarei tühi.
Varem oli ta oma kaasasündinud võludega uhkeldanud. Enesekindlust pilgeni täis, võis ta minna suvalisse baari, suvalisele diskole, suvalisele peole, ja tal oli tingimata lööki. Ta oskas lobiseda, sarmikalt käituda, teeselda haavatavust, mis, nagu ta oli ammu mõistnud, meeldis meestele. Kuid nüüd oli ta päriselt haavatav ega sallinud seda.
Ei sallinud põgenemist.
Ehkki see ei kesta igavesti.
Riiulitel, laudadel ja põrandal olid kõrgetes kuhjades raamatud, CD-d ja DVD-d, tellitud Amazonist ja teistest veebikaubamajadest.
Jooksikuna oli ta möödunud kahe kuuga lugenud rohkem raamatuid, näinud rohkem filme ja vaadanud rohkem telekat kui iial varem. Aega aitasid sisustada ka hispaania keele kursused netis.
Ta oli tagasi tulnud, kuna uskus, et siin on ta kaitstud. Dave oli temaga nõus. Siia ei julge see tüüp küll nina pista. Ainuke paik maamunal. Aga tõeliselt kindel ei võinud olla.
Naasmiseks oli veel üks põhjus – tema tulevikukavatsuste tähtis osa. Tema ema seisund halvenes tasapisi, tarvis oli otsida tasemel erahooldekodu, kus ema saaks allesjäänud eluaastad kvaliteetselt veeta. Abby ei tahtnud, et ema satuks mõnda riikliku tervishoiusüsteemi kohutavasse vanuritepalatisse. Ta oli juba valinud ühe õdusa kodu linna lähedal maal. Kallivõitu, kuid nüüd jaksab ta ema seal aastaid majutada. Peab vaid natuke kauem madalat profiili hoidma.
Äkki piiksatas telefon, talle oli saabunud sõnum. Ta heitis pilgu ekraanile ja naeratas, kui nägi, kellelt see on. Need sõnumid, mis laekusid iga paari päeva tagant, kosutasid südant.
Abby mõtles viivu. Tema otsatu vaba aja hüve oli, et ta võis tundide viisi süümepiinadeta netis kolada. Ta armastas korjata tsitaate ja läkitas vastuseks ühe, mille oli tallele pannud.
Esimest korda elus oli ta kohanud meest, kes vaatas temaga samas suunas. Seni oli see pelk nimi maakaardil. Veebist allalaaditud pildid. Paik, kuhu ta läks oma unenägudes. Aga varsti sõidavad nad sinna päriselt. Vaid natuke kauem peab veel kannatama. Nad mõlemad.
Ta sulges trendiajakirja, millest oli imetlenud unelmatemaju, kustutas sigareti, jõi Sauvignoni klaasi tilgatumaks ja alustas väljumiseelset ringkäiku.
Esmalt kõndis ta akna juurde ja piilus ribakardinate pilust avarate rõdudega regendistiilis majade vahele. Tänavalaternate naatriumhelk värvis varjud oranžikaks. Oli üsna pime, ulguv sügistuul peksis vihmapiisku vastu aknaruute nagu haavleid. Lapsena oli ta pimedust kartnud. Praegu tõi see talle iroonilisel kombel turvatunde.
Ta teadis, millised autod pargivad tänava kummaski küljes regulaarselt, elanike parkimiskleepsudega. Libistas pilgu neist üle. Vanasti ei eristanud ta automarke, kuid teadis nüüd neid kõiki. Linnusitapritsmetega määrdunud Golf GTi. Ford Galaxy mahtuniversaal, omanikuks virisevate kaksikutega abielupaar vastasmaja korterist, kelle elu näis seisnevat ostukottide ja kokkukäivate titekärude trepist üles-alla tassimises. Pentsiku välimusega väike Toyota Yaris. Vanemapoolne Porsche Boxster, omanikuks noor mees, kelle Abby oli mõttes liigitanud arstiks – töötas arvatavasti lähedal kuninglikus Sussexi krahvkonnahaiglas. Tössis kummidega roostes valge Renault’ kaubik, külgaknale torgatud pruunil papitükil punase tindikirjaga müügikuulutus. Pluss veel tosinkond autot, mille peremehed-perenaised olid talle näo järgi tuttavad. Tänaval polnud mitte midagi uut ega muret tekitavat. Mitte keegi ei luuranud varjus.
Mööda kiirustas paarike, teineteise käevangus, puhevil vihmavari ähvardamas iga hetk pahupidi pöörduda.
Lukusta aknad magamistoas, varumagamistoas, vannitoas ja elutoas. Aktiveeri ükshaaval igas toas taimerid tuledel, televiisoril ja raadiol. Vea eesukse juures puuvillane niit plastiliini abil põlvekõrgusel üle esiku.
Paranoia? Minul või? Täiega!
Ta