mitte lähtuda. Mikkelsen on koordineerinud otsinguid Beckholmenis, Gröna Lundis ja Waldemarsuddel.”
Hurtig noogutab ja vaatab teda kaastundlikult.
Lõpeta ära, mõtleb Jeanette ja pöörab pilgu ära. Ei mingit neetud kaastunnet. See murraks mu.
„Ma helistan talle.”
Kui Jeanette mobiiltelefoni võtab, näeb ta, et see on välja lülitatud, ja samal hetkel kostab kümne meetri kauguselt Hurtigi autost politseiraadio raginat.
Kui ta taipab, langeb tema peale tohutu raskus.
Otsekui vajuks veri kehas allapoole ja prooviks teda maa sisse vajutada.
Johan on üles leitud.
Karolinska haigla
Alguses arvas kiirabi, et poiss on surnud.
Ta leiti Waldemarsuddelt vana tuuliku juurest ning hingamine ja südametegevus peaaegu puudusid.
Ta oli alajahtunud ja lisaks oli näha, et ta oli selle ebaharilikult külma suveöö jooksul korduvalt oksendanud.
Kardeti aspiratsiooni tõttu tekkinud kahjustusi, et söövitav maohape võis olla kopsudesse sattunud.
Kell oli natuke kümme läbi, kui Jeanette Kihlberg ronis kiirabiautosse, mis pidi tema poja viima Solnasse, Karolinska haigla intensiivraviosakonda.
Palat on pimendatud, aga nõrga pärastlõunase päikese kiired tungivad ribakardina vahelt sisse ning erekollased valgustriibud moodustavad Johani paljal ülakehal mustri. Hingamisaparaadi tulede tukslev kunstlik valgus mängleb voodi kohal ja Jeanette Kihlbergile tundub, nagu oleks see kõik unenägu.
Ta silitab Johani käeselga ja heidab pilgu mõõteaparaadile voodi kõrval.
Poisi kehatemperatuur hakkab normaliseeruma, natuke alla kolmekümne kuue kraadi.
Jeanette teab, et Johanil oli veres suur kogus alkoholi. Haiglasse jõudes peaaegu kolm promilli.
Jeanette ei ole silmatäitki maganud, keha oleks nagu tuimaks tehtud ja ta ei suuda aru saada, kas temas tukslev süda kuulub kokku pulseeriva tundega oimukohtades. Tundmatud mõtted kaiguvad peas ja need on ühtaegu masendunud, vihased, hirmul, ekslevad ja lootuse kaotanud.
Ta on olnud mõistuseinimene. Senimaani.
Ta silmitseb poissi voodis lamamas. Johan on esimest korda elus haiglas. Ei, teist korda. Esimene kord oli kaksteist aastat tagasi, kui ta sündis. Siis oli Jeanette täiesti rahulik. Nii hästi ette valmistatud, et tegi kindlaks vajaduse keisrilõike järele veel enne, kui arstid olid otsuse langetanud.
Nüüd, selleks siin, ei ole ettevalmistusi tehtud.
Ta pigistab kõvemini poisi kätt. See on ikka veel külm, aga Johan näeb välja lõdvestunud ja hingab rahulikult. Ning palat on vaikne. Ainult elektrimasinate sahin.
„Kuule…” sosistab ta, teades, et ka teadvusetud võivad kuulda. „Nad arvavad, et kõik saab korda.”
Ta takerdub sel katsel Johanisse lootust süstida.
Nad arvavad? Pigem võiks öelda, et nad ei tea.
Kõik oli olnud paras kaos, kui Jeanette siia jõudis. Johan pandi raamile, pea alaspidi, et hingamisteid puhastada.
Aspiratsioon. Kopsu kudedel võib olla söövituskahjustusi.
Halvimal juhul.
Tema segaduses küsimused, arstide asjalikud, aga sisutühjad seletused.
Tema viha ja masendus jõudsid alatasa välja sama küsimuseni: miks kurat te mitte midagi ei tea?
Nad võisid rääkida EKG-aparaadist, hapnikust ja tilgutitest ning seletada, kuidas söögitorust sisse viidud sond kontrollib kehatemperatuuri ja kuidas hingamisaparaat tegeleb tsentraalse soojendamisega.
Nad võisid rääkida kriitilisest alajahtumisest, sellest, millist mõju avaldavad organismile pikemaajaline viibimine külmas vees ning järgnenud vihmane ja tuuline öö.
Nad võisid seletada, et alkohol laiendab veresooni ja kiirendab kehatemperatuuri langemist ning et veresuhkru taseme alanemisel võib tekkida ajukahjustuse oht.
Rääkida ja seletada.
Nad rääkisid, et nende arvates on oht möödas, ja nad seletasid, et veregaaside ja kopsuröntgeni pilt on esmapilgul positiivne.
Mida see tähendab?
Veregaasid? Esmapilgul? Et oht on arvatavasti möödas?
Nende arvates. Aga kindlalt nad ei tea.
Kui Johan kuuleb, siis on ta kuulnud kõike, mis on Jeanette’ile selles palatis räägitud. Ta ei saa pojale valetada. Ta paneb käe poisi põsele. See ei ole vale.
Tema mõttelõnga katkestab Hurtig, kes uksest sisse astub.
„Kuidas tal on?”
„Ta on elus ja toibub. Kõik on korras, Jens. Võid koju sõita.”
Bandhagen
Välk lööb maapinnale sada korda sekundis, mis tähendab umbes kaheksa miljonit korda päevas. Aasta kõige ägedam äikesetorm jõuab Stockholmi kohale ja kell kümme kakskümmend kaks lööb välk korraga kahte kohta. Linnast lõuna pool asuvasse Bandhagenisse ja Solnas asuva Karolinska haigla lähedusse.
Konstaabel Jens Hurtig seisab haigla parklas ja asutab koju sõitma, kui telefon heliseb. Enne vastamist avab ta autoukse ja hüppab juhiistmele. Ta näeb, et helistaja on politseiülem Dennis Billing, ning oletab, et peab andma toimunu kohta infot.
Ta pistab kuulari kõrva ja vastab. „Hurtig.”
„Ma kuulsin, et leidsite Jeanette’i poisi üles. Kuidas temaga on?” Politseiülema hääl tundub murelik.
„Ta sai rohtu ja magab praegu, Jeanette on tema juures.” Hurtig paneb võtme süütelukku ja käivitab auto. „Jumal tänatud, paistab, et midagi eluohtlikku ei ole.”
„Hästi. Siis on Jeanette vast paari päeva pärast tagasi.” Politseiülem matsutab suuga. „Ja kuidas sinuga on?”
„Miks sa küsid?”
„Oled sa väsinud või jaksad sõita Bandhagenisse väljakutsele?”
„Mis juhtunud on?”
„No nüüd, kui Kihlberg on mängust väljas, avaneb sul võimalus end proovile panna. Paberites võib päris kena välja näha, saad ju aru.”
„Saan aru.” Jens Hurtig keerab Norra Länkenile. „Mis juhtus?”
„Leiti üks surnud naine, võib-olla vägistatud.”
„Okei, ma sõidan kohe.”
„See suhtumine mulle meeldib. Tubli mees oled, Jens. Homme näeme.”
„Ikka.”
„Ja kuule…” Politseiülem Dennis Billing neelatab. „Ütle Janne Kihlbergile edasi, et minu poolest võib ta vabalt mõneks ajaks koju jääda ja poja eest hoolitseda. Ausalt öeldes tundub mulle, et ta peaks rohkem oma perekonnaga tegelema. Käivad jutud, et Åke läks ta juurest ära.”
„Mida sa öelda tahad?” Hurtigit hakkavad politseiülema vihjed tüütama. „Kas sa tahad, et ma paluksin tal koju jääda, kuna sinu arvates ei peaks naised tööl käima, vaid peaksid kodus mehe ja laste eest hoolitsema?”
„No mis sa nüüd, Jens. Ma mõtlesin, et me saame ikka teineteisest aru…”
„Ainult sellepärast, et me oleme mehed,” katkestab Hurtig teda, „ei pea me veel ühel meelel olema.”
„Seda muidugi.” Politseiülem ohkab. „Ma mõtlesin, et äkki…”
„Ma ei oska midagi arvata. Kohtumiseni.” Hurtig lõpetab kõne, enne kui Dennis Billing veel midagi mõtlematut või üle mõistuse jaburat jõuab öelda.
Solna mahasõidul heidab ta pilgu üle Pampas Marina sadama ja jahtide ridade.
Paat,