prokurör uurimise kalevi alla pani, vajusid ta käed jõuetult rippu.
Ivo Andrić tõmbab jope tihedamalt ümber ja paneb nokkmütsi pähe. Ta avab autoukse, astub paduvihma kätte ja hakkab pooljoostes politseipiirete poole minema.
Elisabeth Karlsson lebab külili Bandhageni gümnaasiumi jalgpalliväljaku kõrval märjal kruusal ja tema vasak käsivars on nii ebaloomulikus asendis, et luu on kahtlemata murdunud. Muidu kehal nähtavaid kahjustusi ei ole.
Ivo Andrić konstateerib seda, mida sündmuskohalt esmapilgul välja lugeda saab. Naine on sattunud seksuaalkuriteo ohvriks, aga surma põhjuse selgitamine peab ootama seni, kuni surnukeha on Solna patoloogiaosakonnas kuivas kohas. Ta annab korralduse surnud naine ära viia ja sanitarid pakivad laiba halli kilekotti.
Tagasi oma auto juurde läheb Ivo Andrić veelgi kiiremal sammul.
Äsja nähtud pilt oli viinud ta mõttele, millele ta tahaks ruttu kinnitust leida.
Vita bergen
Sofia Zetterlundil on suured mäluaugud. Mustad tühimikud, millest ta möödub oma unistustes ja oma lõpututel jalutuskäikudel. Mõnikord need augud laienevad, kui ta tunneb mingit lõhna või kui keegi vaatab teda erilise pilguga. Pildid kerkivad taas silme ette, kui ta kuuleb puukottade krabinat kruusal või näeb kellegi selga tänaval. Nendel kordadel tundub, nagu uhuks halastamatu keeristorm läbi selle punkti, mida Sofia tähistab sõnaga „mina”.
Ta teab, et tal on sääraseid kogemusi, mida ei anna kirjeldada.
Elas kord väike tüdruk, kelle nimi oli Victoria, ja kui ta oli kolmeaastane, ehitas isa tema sisse ühe toa. Tühja toa, kuhu mahtus ainult valu ja tundekülmus. Aastatega tekkisid sellele toale kurbusest tugevad seinad, kättemaksuihast põrand ja lõpuks tugev vihast katus.
See tuba oli nii kinni ehitatud, et Victoria ei pääsenud enam välja.
Ja seal sees ta nüüd ongi.
See ei olnud mina, mõtleb Sofia. See ei olnud minu viga. Ärgates tunneb ta esimesena süüd. Keha kõik süsteemid valmistuvad põgenemiseks, enese kaitsmiseks.
Ta tõuseb voodist üles, sirutab käe Paroxetini karbi järele ja neelab kaks tabletti sülje abil alla. Ta nõjatab end tahapoole ja ootab, et Victoria hääl vaikiks. Mitte täiesti, seda ei juhtu kunagi, aga vähemalt nii palju, et ta iseennast kuuleks.
Kuuleks Sofia tahet.
Mis tegelikult juhtus?
Mälestus lõhnadest. Popkorn, vihmast märg kruus. Muld.
Keegi oli tahtnud teda haiglasse viia, aga ta oli keeldunud.
Seejärel tühjus. Süsimust. Ta ei mäleta, kuidas ta korterisse tuli, veel vähem seda, kuidas ta Gröna Lundist koju jõudis.
Mis kell on? mõtleb ta.
Mobiiltelefon on endiselt öökapil. Nokia, vana mudel, Victoria Bergmani telefon. Sellest tuleks lahti saada.
Telefoniekraanil on 07:33 ja üks vastamata kõne. Ta vajutab numbri nägemiseks nuppu ja vaatab ekraani.
Number on võõras.
Kümne minuti pärast on ta sedavõrd rahunenud, et suudab üles tõusta. Korteri õhk on sumbunud ja ta avab elutoa akna. Borgmästargatan on vaikne ja vihmast märg. Vasakul troonib majesteetlikult kesk Vita bergeni hilissuviselt väsinud rohelust Sofia kirik ja Nytorgetilt, pisut eemalt, kandub värskete saiade ja heitgaaside lõhna.
Mõned pargitud autod.
Üle tänava rattakuuris on kaheteistkümnest jalgrattast ühel kumm katki. Eile veel ei olnud. Detailid, mis talletuvad, tahab ta seda või ei.
Ja kui keegi tema käest küsima peaks, võiks ta järjekorras kirjeldada kõikide rataste värvi. Vasakult paremale, või vastupidi.
Ta ei peaks isegi järele mõtlema.
Ta teab, et tal on õigus.
Aga Paroxetin muudab ta pehmemaks, rahustab aju maha ja teeb argipäeva talutavamaks.
Ta otsustab duši alla minna ja samal hetkel heliseb telefon. Seekord tema töötelefon.
Kui ta duši alla astub, heliseb see ikka veel.
Kuumal veel on ergastav mõju ja end kuivatades mõtleb ta sellele, et õige pea on ta täiesti üksi. Vaba tegema, mida iganes soovib.
Üle kolme nädala on möödas tema vanemate hukkumisest, kui nende majas puhkes tulekahju. Nad olid saunas olnud ja esialgsel hinnangul põhjustas põlengu kerise elektririke.
Lapsepõlvekodu Värmdös on varemetes ja kogu vara on tuhaks põlenud.
Lisaks maja kindlustusele, mille väärtus on ligi neli miljonit krooni, oli tema vanematel ka üheksasada tuhat krooni sääste ning aktsiaportfell, mis müümise korral tooks tulu kuni viis miljonit.
Sofia on andnud perekonna advokaadile Viggo Dürerile ülesandeks vahetada aktsiad võimalikult kiiresti sularahaks, mis tuleb paigutada tema erakontole. Õige pea on tema käsutuses peaaegu kümme miljonit krooni.
Tal on piisavalt raha, et ei peaks elu lõpuni selle pärast muret tundma.
Ta võib oma vastuvõtu kinni panna.
Kolida kuhu iganes. Otsast peale alata. Kellekski teiseks saada.
Aga mitte veel, mõtleb ta. Võib-olla varsti, aga mitte veel. Praegu vajab ta rutiini, mida töö suudab pakkuda. Hetki, mil ta ei pea millelegi mõtlema, vaid saab üksnes säästurežiimil vegeteerida. Võimalus teha ainult seda, mida temalt oodatakse, annab talle Victoria eemalhoidmiseks vajaliku rahu.
Kui ta on ennast ära kuivatanud, paneb ta riidesse ja läheb kööki.
Ta paneb kohvimasina tööle, võtab oma sülearvuti, tõstab selle lauale ja lülitab tööle.
Telefoniinfost saab ta teada, et võõras number kuulub Värmdö politseijaoskonnale, ja kõhtu tekib klomp. Kas nad on midagi avastanud? Ja sel juhul mida?
Ta tõuseb püsti ja toob tassi kohvi, võttes samal ajal vastu otsuse jääda rahulikuks ja äraootavaks. See on edaspidine probleem.
Ta istub arvuti taha, otsib üles kausta nimega VICTORIA BERG-MAN ning vaatab kahtkümmet viit tekstifaili.
Kõik on nummerdatud ja kannavad nime VARESETÜDRUK.
Tema enda mälestused.
Ta teab, et oli haige ja et kõikide mälestuste koondamine oli vajalik. Juba aastaid on ta iseendaga vestelnud, oma monolooge salvestanud ja seejärel neid analüüsinud. Selle töö kaudu õppis ta Victoriat tundma ja lõpuks leppis mõttega, et nad peavad elama koos kogu ülejäänud elu.
Aga nüüd, kui ta teab, milleks Victoria võimeline on, ei lase ta endaga manipuleerida.
Ta tähistab kaustas kõik failid, hingab sügavalt sisse ja vajutab lõpuks nuppu DELETE.
Dialoogiaken küsib, kas ta on kindel, et soovib kausta kustutada.
Ta mõtleb järele.
Otsus iseendaga peetud vestluste märkmed ära kustutada on tal juba mõnda aega meeles mõlkunud, aga seni pole tal selleks julgust jätkunud.
„Ei, ma ei ole kindel,” ütleb ta valjusti iseendale ja vajutab NO.
Nagu hingaks välja.
Nüüd jääb veel mure Gao pärast. Ilma minevikuta poiss, kellest on juhuse tahtel saanud osa tema argipäevast. Või oli see üldse juhus?
Ta oli poissi kohanud elektrirongis ühel absoluutse selguse hetkel, ja oli märganud tema haavatavust. Kui rong Karlbergi jaamas peatus, olid nad teineteisel käest kinni võtnud ja sõnatu kokkuleppe sõlminud.
Sellest peale on poiss elanud raamaturiiuli taha peidetud toas.
Nende igapäevased harjutused on muutnud ta kehaliselt tugevaks ja vastupidavaks. Samal ajal on tohutult kasvanud ka poisi vaimujõud.
Mõtiskledes keedab Sofia suure potitäie putru ja valab termose täis ning