lehtla seinu pidi ronivatest kressidest ja lillhernestest, aiaäärsel peenral oma lõhnava koorma all kummarduvatest püsikutest. Mida kõike seal ei kasvanud – kevadel nartsissid ja tulbid, sealt edasi riburada pidi murtud südamed ja pojengid, kukekannus, käoking ja tokkroos, liiliad ja laugud, gladioolid ja jorjenid. Alles esimeste öökülmadega lõpetasid kuldvits ja krüsanteem selle õiteilu.
Jalgväravast sisse astunud, oli mees lummatult seisma jäänud ja küsivalt Helde poole vaadanud. „Tädi Liine aed,” naeratas naine mehe tumma küsimuse peale. „Kõik tema töö ja vaev.”
Vaeva pidid muidugi nägema ka kõik teised kodakondsed: suved möödusid lõputus kobestamises, rohimises ja kastmises – vihmased ilmad, kus aias midagi teha ei saanud, olid lausa puhkuseks. Aga üks pilk sellele õiemerele tasus kogu vaeva.
Helde, kes oli sõnakuulelik ja kannatliku loomuga laps, tegi vastuvaidlemata kõik ära, mis tädi ette näitas. Enamasti oli ülemaednik oma abilise tööga rahul. Seevastu Mariann, Liine ja Aadu lõpuks siia ilma ilmunud lapsuke, sattus oma protestivaimu ja kärsitu loomu tõttu alatasa emaga konflikti.
„Kui teed, tee korralikult,” näpitses Liine hortensiapoti kallal, mida Mariann alles paar päeva tagasi rohinud oli.
„Vaata, Helde potid seisavad üle nädala puhtad!”
Mariann näitas ema selja taga Heldele keelt ja põlastav ilme tüdruku näol näitas, mida ta kogu sellest värgist arvas.
Kummalisel kombel lahkus enamik Aasa 14 aias kasvanud lilledest kõige kaduvuse teed üsna varsti pärast oma perenaist. Viimastel päevadel, kui tädil nappis jõudu voodist tõusta, palus ta oma aseme nihutada akna alla, et veel patjade najale toetudes aeda vaadata. Kustuma kippuv pilk muutus selgemaks ja libises aeglaselt, justkui kallistades üle kõige, mis aknast näha oli.
Õueväravas üritas tormituul vihmavarju tagurpidi pöörata, aga kuna see kuulus Karlist maha jäänud vara hulka, pani see tugevatele iilidele sama kangekaelselt vastu.
Karli asjad olid olnud kvaliteetsed ja kallid.
„Ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju,” kordas mees ikka ja jälle vana kulunud väljendit, kui Helde mõne pisiasja eest väljakäidud rahasummat imeks pani. Ega see tegelikult olnudki naise asi arutada, sest Karl teenis hästi ja kindlustas kogu nende elamise. Kõik asjad, mis mehe ellu kuulusid, pidid olema kindlad ja vastupidavad, aga sellega nende mõju oma peremehele ka piirdus. Samas võis teda mõnes mõttes hoolimatuks ja ükskõiksekski pidada – paljud asjad ei läinud talle jälle üldse korda. See oli üks nendest vasturääkivatest omadustest, mis Helde jaoks algul nii huvitav ja köitev oli tundunud. Seda meest ei olnud lihtne ära arvata ega kuhugi kindlasse lahtrisse paigutada.
Aga küllap leidis Rootsist Eestisse tööle saadetud sideehituse spetsialist Karl Treumann midagi huvitavat ka osakonna tõlgiks määratud Heldia Metsheina isikus, sest varsti jäid nende pilgud ikka sagedamini teineteisele peatuma, kuni Karl ühel õhtupoolikul Helde laua juurde astus ja naise välja sööma kutsus. Nii see algas ja mõne aja pärast muutusid nende hommikud ja õhtud ühisteks.
Kuni tuli Rootsist ootamatu meil, mis määramata ajaks välislähetusse saadetud spetsialisti Karl Treumanni viivitamatult peakorterisse tagasi kutsus.
Karl jäi teadet kätte saades väliselt rahulikuks nagu alati. Kuidas elevanti süüakse – tükkhaaval –, oli teine tema poolt korratud aksioom. Asjad tema ümber tuli korda panna ja selleks aeg maha võtta.
Saatnud ülemustele teate, et on parajasti haige ja tuleb kohe, kui tervis lubab, pööras mees silmad naise poole. See oli kummaline – Karl vaatas Heldele otsa, aga tegelikult oli ta pilk endasse pööratud, nagu otsiks sealt sügavalt midagi.
„Ma arvan,” tõmbas mees sügavalt hinge, „et meie suhe tuleks legaliseerida.”
See oli tõesti ootamatu pööre.
„Me oleme sellest rääkinud, et sul ei ole mõtet Rootsi elama tulla.”
Seda teemat olid nad paar korda tõesti möödaminnes puudutanud. Helde ei kujutanud ette, kuidas ta vana tädi üksi jätab, kuidas Liis elukohavahetusele reageeriks ja üldse – Karl oli siiski peaaegu eestlane. Ta oli küll Rootsis sündinud, aga ta emakeel oli eesti keel. Seda, oma vanemate arhailisevõitu konstruktsiooniga keelt, kõneles ta meeldivalt ülespidi kaarduva rootsi aktsendiga, pruukides ohtralt võõrsõnu, mis tema vanemate kodumaal oleku ajal ei olnud veel emakeelset vastet leidnud ega rahva kõnepruuki jõudnud. Ta oli palju rohkem eestlane kui Heldest kunagi rootslane saaks. Siiski olid need arutlused olnud rohkem teoreetilist laadi. Nüüd oli konkreetne olukord, mis eeldas valikuid ja otsustamist, mida valida.
„Me oleme siiamaani arvanud, et paberite vormistamine ei anna meie suhtele midagi juurde,” venitas naine kõhklevalt.
„Kui me oleme ametlikult abielus, saan ma siia tagasi. Sambo’t1 ei võta ükski tööandja arvesse,” seletas mees nagu lapsele.
„Kas sa oled nõus minuga abielluma?”
Sellise ametliku tooniga asjalik jutuajamine võttis naise sõnatuks. Nii ta oma meheleminekut küll polnud ette kujutanud! Karl sai vist ise ka aru, et selline ettepanek peaks olema tundelisemat laadi, ja tõusis laua tagant püsti:
„Helde, kas sa tuled mulle naiseks?”
Selle päeva pärastlõunasse jäi kiire käik perekonnaseisuametisse, nurgapealsest juveelipoest sõrmuste ostmine ja õhtune külaskäik tädi Liine juurde – nüüd juba perekond Treumannina.
„Laulatada laseme siis, kui ma tagasi olen,” lubas Karl tädile, kellel nende abiellumise vastu midagi ei olnud, aga selline tormamine ei kõlvanud vanainimese arvates kuhugi.
„Ise juba vanad inimesed,” torises tädi oma igavesel kohal pliidi ees istudes, „aga ei mõista elada, muudkui tormavad! Igal asjal olgu ikka oma aeg! Laulatada – Helde pole leeriski käinud!”
„Lähen jala Nõmmele ja sealt bussi peale. Aega on parajasti,” kobas Helde igaks juhuks alati taskus olevat öise liikumise luba. Tõsi küll – see plastist helendava kirjaga ristkülik lubas Helde Treumannil liikuda erakorraliste tööülesannete tõttu ainult kindlal marsruudil kodu ja töökoha vahet. Räägu tänavale ei oleks tal selle järgi kuidagi asja olnud, aga seda naine praegu ei kartnud. „Kus Liis jälle on ja millal tuleb?” Kuigi juba peaaegu täiskasvanu – või just sellepärast –, tegi tütre isepäine olek Heldele juba pikemat aega muret.
„Mis sa tühja muretsed,” kallistas Liis ema selle järjekordse kurtmise peale, ”minul on seal vägev kaitsja,” näitas tüdruk sõrmega ülespoole.
Tüdruku sõnadest õhkuv julgus rahustas ema südame mõneks ajaks maha.
„Hoia ennast ise, siis hoiab ka jumal,” kajas Liine-tädi tuttav torin kõrvus. Tädi ei jätnud kunagi midagi saatuse hooleks, temal pidid kõik sammud ette ja taha selged ja teada olema. Nii enda kui teiste juures, kellega ta tegemist tegi. Igasugu salatsemist, keerutamist ja poolikuid asju ei kannatanud Liine silmaotsaski. Küllap sellepärast nad Karliga nii hästi sobisidki – nagu oleks kadunud poeg kaugelt koju tulles oma vana tädi eest leidnud, kes teda kõik need aastad kannatlikult oodanud oli.
Maja number 27 pidi olema seesama – uhke kivist kuuptahukas: kõik aknad valged, tänavaäärne tõkkepuuga piiratud parkimisplats autosid täis. Allkorruse akende rulood ei olnud alla tõmmatud, seal paistis olevat palju ühtemoodi riides inimesi. Helde jäi nõutuna tänava vastaspoolele seisma. Kellele nendest pidi tema teade määratud olema? Midagi siin ei klappinud. Kas olid majal uued omanikud, kellest sõnumi saatja ei teadnud, või oli see üldse mingi kamm?
Oli see ikka õige koht?
Kõrvalmaja kandis kindlalt 25. numbrit. Ja see uhke koloss oli 27, number oli kivist piirde küljes. Naine tammus nõutuna jalalt jalale. Mida teha? Küsida mehelt, kes tuhmis tänavavalguses, kott seljas, mööda teed tema poole tuli? Äkki on kohalik ja teab, kas Parved siin üldse elavadki. Kindlasti on olemas keegi proua Parve ja selles, et üks naisterahvas teise järele küsib, ei peaks