Walpurgi öö. Heli Reichardt

isiku juuresolek, kellele oli vaja juhtunut selgitada, keris minevikupuntra uuesti lahti.

      Vähemate Vendade ordust oli Helde midagi kuulnud.

      Tegemist oli ühega paljudest ülemaailmsetest missioonidest, mis igasse riiki oma tegevust laiendasid ja seda valjuhäälselt reklaamisid. Iseenesest ei olnud seal midagi halba, vastupidi: vaeste ja väheosaliste aitamine oli igal pool au sees. Kristlikud põhimõtted – mida olete teinud vähemale oma vendade seas, seda olete minule teinud! – lummasid Manfredit ja Reeta ning neist said ordu vaimustunud eestkõnelejad.

      „Fredi oli väiksest peale üks suur maailmaparandaja,” jutustas Maarja Parve vaiksel häälel oma vanemast pojast, märkamata, et teeb seda juba minevikus. „Pisikesest peast päästis ta pesast allakukkunud linnupoegi ja organiseeris siia meie õue nendele hospidali, kus kõik ümbruskonna lapsed valves käisid. Suuremast peast aitas ta hooletussejäetud lastele turvakodu rajada ja tassis oma hoolealuseid meile koju sööma ja pesema. Mäletad, Eedi, kui ta kord kolme vennakesega tuli,” pöördus ema vanade heade mälestuste aega.

      „Seda küll, aga Fredil oli oma tegemiste juures alati aru peas. Ta ei võtnud midagi ette, mille kordaminekus ta kindel ei olnud,” olid nooremal vennal oma argumendid.

      Manfredi ärivaim ja töötahe olid kannustanud teda juba instituudi ajal oma ettevõtet looma ja tihedal arvutiturul oli tema püüdmisi märkimisväärne edu krooninud. Majagi oli sellepärast nii suur saanud, et alumine kord oli firma ja selle töötajate valduses, pere ise elas ülakorrusel.

      „Siis sellepärast see lahmakas parkimisplats,” mõtles Helde.

      Just tema mõtete kinnituseks seletas ema, et Fredi oli väga majanduslik ja ratsionaalne.

      Ainuke, mis inimese tahtele ei allu ja on piiratud, on aeg, oli ta oma projekti kaitsnud, kui see kodakondsete jaoks alguses üüratult suur tundus. Ta leidis ühest linna otsast teise tööle kihutamise mõttetu ajaraiskamise olevat, parem tulgu inimesed tema juurde. Ja maja olgu nii suur, et mahutagu kuitahes palju lapsi – ei hakka ta enam järgmise maja ehitamise peale oma kallist eluaega raiskama.

      Küsimuse peale, mitu last nad siis Reedaga soetada kavatsevad, muianud Fredi, et ega kogu vaeva ei pea ise nägema, maailm on juba lapsi täis, kellest keegi ei hooli. Igatahes sinna see jutt jäi ja esialgu kasvasid nende peres tütar ja poeg.

      Uskliku inimesena oma kümnisest igasugu heategevust toetades sattus Fredi kokku Vähemate Vendade orduga.

      „Ja need neelasid ta sõna otseses mõttes alla,” tähendas ema, kes oli nüüdseks juba esimesest erutusest üle saanud ja mõnevõrra maha rahunenud.

      Et Heldet nende perekonnalooga kurssi viia, jutustas Maarja Parve, et poiste isapoolne vanaisa, ka Manfred, oli olnud sügavalt usklik mees. Eluaegne pastor. Oma parimate tõekspidamiste järgi kasvatanud ta üles ka oma poja, poiste isa. Nii oli selle pere loomulik eluviis käia üheskoos pühapäeviti kirikus, panna lapsed pühapäevakooli ja järgida kristlikke ühiselu reegleid.

      „Mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega,” pidas Maarja Parve vajalikuks rõhutada ning jutustas, kuidas alguses oli temale kui väljasttulnule selline eluviis mõnevõrra võõrana tundunud. Aga armastus teeb inimesega imet ja oma meest armastades võttis ta omaks ka mehe põhimõtted, mis tedagi kiriku ja koguduse külge harjutasid.

      „Ainult mina ei ole emotsionaalselt nii avatud, mina ei saa kirikutäie rahva ees sõnagi suust, et oma elust rääkida, ja seetõttu me valisime luteri kiriku,” teatas naine, kelle hääl aastate jooksul tuhandetes Eestimaa kodudes kõlanud oli.

      „Ma arvan, et kirikuid ongi seepärast nii palju, et igaüks leiaks enda tüübile ja iseloomule vastava. Luteri kirik jätab minule rohkem iseolemise ruumi. Ma ei pea seal kellelegi midagi tunnistama ega tõestama, ma võin lihtsalt vaikselt oma Jumalaga koos olla.”

      Mõttelõng, mis vahepeal üldisematele asjadele kandus, viis ema jälle oma kadunud poja juurde tagasi: „Meie mõlemad poisid käisid leeris, ahjaa, Eedi on oma nime saanud teise vanaisa järgi, minu isa oli Eduard,” hüplesid jutustaja mõtted ja sõnad ringi. „Minu vanemad olid kohalikus luteri kirikus hingekirjas, aga rohkem sellised,” naine vakatas, otsides sobivat sõna, „pühadeusku. Kirikus käidi pühade ajal ja maksu maksti, aga suuremat juttu selle ümber ei olnud.”

      Igatahes olid nii Manfredist kui Eduardist pärast leeriskäimist täieõiguslikud kirikuliikmed saanud. Erilist õhinat polnud noorte meeste usuelus olnud, aga see, et inimene mõtleb, Jumal juhib, oli neile sisse kasvanud.

      „Kuni see usuhullus tuli nagu katk Fredile kallale,” ohkas ema möödanikule tagasi mõeldes.

      Fredi ees, Reet järel, olid nad ikka tihedamini ordu pühapäevastel koosolekutel käima hakanud, kuni nad sinna päris liikmeks astusid.

      „Siis ei olnud enam öö ega päeva vahet, muudkui ordu ees ja ordu taga! Kogu tööst vaba aja pühendasid nad ordule, lapsed ka kaasas. Seal olidki terved pered ja varsti hakati sugulasi ka värbama.”

      Oli Eedigi mõned korrad koos emaga pühapäevasel koosolekul käinud, aga midagi oli neile selles väljamaises virvarris vastu hakanud, nii et ordu liikmeid neist ei saanud. Imalalt mesine mr Richard oli küll iga kord neile, käed õieli, vastu tormanud ja esiritta istuma toppinud, aga nemad olid oma kodukirikusse jäänud.

      Eedile oli vastukarva ordu punktisüsteem, kus iga uue liikme kasutegurit hinnati peale kõige muu veel selle järele, mitu inimest ta ordusse kaasa tõi.

      „Kuidas see võimalik on,” imestas Helde kuuldu üle. „Selline nimi – Vähemad Vennad –, kas sinna võeti siis naisi ja lapsi ka?”