väga noor, kas kümme või üksteist. Jooksis teise mehega minema, nagu mõned rääkisid.” Ja lisas, võib-olla selleks, et teemat vahetada: „Ma jään tuleval aastal pensionile. Aeg lendab.”
Jess mõtles viivu. „Kui vana peaks Gervase Crown praegu olema?”
Doktor pidas veidi aru. „Kas kolmekümnendate keskel? Ta elab kuskil välismaal. Ma ei mõista, miks ta maja maha ei müünud, kui ta siin elada ei tahtnud. Milline ahvatlus igasugu heidikutele.”
„Kas mööbel oli sees? Praegu on sellest raske aru saada,” ütles Jess ja naeratas julgustavalt.
Layton niheles taas. Suund, mille vestlus oli võtnud, tekitas temas ebamugavust. Ta ei olnud kavatsenud lobiseda ega klatšida, isegi mitte ekspatsiendi Sebastian Crowni üle. Ta oli igati rõhutanud, et Gervase Crown ei olnud tema patsient, kuid sellegipoolest eksles ta selle piiri lähedal, mis eraldas professionaalset diskreetsust „politsei aitamisest”. Seal ahervaremetes lebas ühe noormehe surnukeha, sellest tõsiasjast ei saanud mööda vaadata. Kuidas ta sinna sai, las selgitab põhjalikum uurimine. Ta oli siia tulnud surma konstateerima, ei muud. Praegu tundis ta end rohkem asjasse segatuna, kui see talle meeldinuks.
„Pole õrna aimugi! Poleks igatahes eeldanud. Kui siia ka mingit mööblit oli jäetud, siis pidi see küll juba varastatud olema. Usun, et noor Gervase vedas mööbli mujale või müüs maha. Vanemad asjad arvatavasti oksjonil. Ma nagu uduselt mäletan mingit väljamüüki. Aga ma pole kunagi kuulnud, et ta oleks müünud ka oma perekonna maja. Arvan, et ma oleksin tähele pannud, kui ta oleks seda teinud. Selline asi saab kiirelt teatavaks. Siin kandis läheb inimestele korda, kui tulevad uued naabrid.”
Layton oli autoukse otsustava liigutusega lahti teinud. Jessi infoläte oli ennast ammendanud. Ta tänas doktorit tulemast.
„See käib mu töö juurde,” vastast doktor, rõõmustades, et minema pääseb. „Kahju, et see pole mõrv, saaksin suuremat honorari.”
Jess saatis lahkuvat autot pilguga. Nii nagu Layton, ei oleks temagi pidanud õieti siin olema – uurimise selles faasis ja kuniks pole märke vägivallast. Kuid mundris politseinikud, kes muidu esimesena kohale ilmuvad, olid just sõitnud suurel maanteel toimunud liiklusõnnetust fikseerima. Kui teatati surnukeha leidmisest, oli ta parajasti vaba, hüppas isiklikku autosse ja sõitis kohale. Nüüd pöördus tema tähelepanu uudistajatele. Kaks ringiuitajat olid seda ette näinud ja ära auranud, nii et Jessile olid jäänud vaid pikk mees ja naine mopsiga.
Ta astus kõigepealt pika mehe juurde – sest tollel oli selline nägu, nagu ta ootaks seda – ja tutvustas ennast. Mees uuris teda enne põhjalikult ja teatas seejärel, et tema nimi on Roger Trenton. Ta elab veidi vähem kui kilomeetri kaugusel Ivy Lodge’is. Ta oli kesköö paiku koduaknast märganud öötaevas punast kuma. „Toas läks valgeks, nagu oleksin küünla süüdanud.” Ja ta oli otsekohe teadnud, et see on Key House.
„Miks?” küsis Jess.
Trentoni pani küsimus nördima. „Sest see maja oli jäetud lagunema ja hävinema ja see oli ainult aja küsimus, millal skvotterid siia sisse ronivad. Nii läkski, kui just mõni jõhkard meelega ei teinud. Olen ise, oma käega kirjutanud palju kordi volikogule ja kaks korda omanikule, Gervase Crownile.”
„Nii et teil on härra Crowni aadress?” küsis Jess lootusrikkalt.
„Ei. Mul on tema advokaatide aadress ja selle ma võin teile anda. Kirjutasin Crownile nende kaudu. Oletan, et nad saatsid kirja edasi. Vastust ma ei saanud. Küsisin Crownilt, mida ta kavatseb teha ja kuna. Kui ta selle maja päris, oli tegemist suurepärase ja heas korras kinnisvaraga. Ta elas siin vähem kui pool aastat, siis müüs sisustuse koduse väljamüügi korras maha – pool Inglismaad vajus siia kokku! Crown pistis raha tasku, jättis maja omapead ja kadus nelja tuule poole. See mees on nupust nikastanud.”
„Te mainisite skvottereid,” sõnas Jess. „Kas olete viimasel ajal mõnd sellist näinud?”
„Ei,” kostis Trenton vastumeelselt. „Ma leian, et see ei ole minu amet Crowni varandust valvata, kui ta ise ei saa või ei taha.”
See avaldus oli vastuolus tema äsjase jutuga, kuidas ta on Key House’i olukorrast kirjutanud kaks korda omanikule endale ja lisaks pommitanud oma kaebustega volikogu.
„Ärge arvake,” lisas Trenton ennast oma täies pikkuses sirgu ajades, „ärge mitte arvakegi, et olen siin sellepärast, et mulle kangesti meeldib laipu vahtida! Ma teen igal hommikul ühe korraliku virgutava jalutuskäigu. Tihti tulen mööda seda teed.”
Selle jutu peale pööras mopsiga naine end kõneleja poole ja saatis talle grimassi, mida ei saanud pidada muuks kui põlglikuks irveks.
„Keegi tuleb pärastpoole teiega vestlema, härra Trenton, kui sobib,” lausus Jess. „Te ütlesite – Ivy Lodge?”
„Otsejoones sinnapoole,” osutas Trenton maja juurest eemalduvale teele. „Eksimisvõimalust ei ole. Kohe maja taga kasvab ilus vana tamm.”
Trenton lahkus ja Jess kõnetas koerajalutajat.
„Tühi tünn!” teatas too lakooniliselt, jälgides kiirel sammul eemalduvat Trentonit.
„Ja teie olete…?”
„Muriel Pickering – ja mina tõepoolest käin siin iga päev jalutamas. Hamletiga.” Ta osutas oma mopsile, kes kostitas Jessi kurjakuulutava pilguga.
„Tähendab, te elate kuskil lähedal? Või tulite autoga?”
„Ma jalutan!” kordas proua Pickering. „Ma just ütlesin teile. Mina ei karda oma jalgu kasutada. Ma elan Mullionsis, see on mu maja nimi. Mööda seda teerada sinnapoole.” Ta osutas rajakäänakule paari meetri kaugusel nende selja taga. Seejärel saatis ta silmist kadunud härra Trentoni suunas teele veel ühe kulmukortsutuse. „Ma pole Roger Trentonit kunagi näinud sellel teel kõndimas. Mõttetu jahvataja. Ainuke koht, kus Trenton mõne sammu astub, on golfiväljak. Ta oli siin puhtast uudishimust. Aga jah, ka mina ei näinud siin ühtki kahtlast isikut või isikuid ümber luusimas. Varem on hulkurid paar korda siin olnud. Aga mitte viimasel ajal. Vaevalt, et siia oli raske sisse saada. Julgen arvata, et igaüks, kes vaevus majale tiiru peale tegema, leidis mõne katkise akna või murtud haagi. Ainult et praegu,” lisas proua Pickering, „pole mõtet neid uurida. Praegu on kõik katki.”
See oli tõsi. Jess märkis üles tema aadressi ja ütles nagu Trentonilegi, et keegi tuleb ja vestleb temaga veel.
Mis puutub ringiuitajatesse, siis kus nende peatuspaik ka poleks olnud, ebatõenäoline oli, et tulekahju oleks puhkenud nende süül. Vastasel korral oleks nad siitkandist viivitamatult kadunud. Pärast Jessi nägemist jooksid nad ilmselt nagunii oma kompse pakkima. Kui nad kinni püüda ja neid küsitleda, siis pole nad arvatavasti mitte midagi kuulnud ega näinud.
Alati leidus inimesi, kes tahtsid politseinikega rääkida, aga ei teadnud midagi. Tõenäoliselt osutub Roger Trenton üheks selliseks. Siis leidus inimesi, kes võisid teada, aga puhtast tõrksusest ei öelnud, ning Muriel Pickering võis jälle kuuluda selliste kilda. Ja lõpuks leidus inimesi, nagu need ringikondajad, kes ei tahtnud politseinikega kõnelda sõltumata sellest, kas nad midagi teadsid või ei teadnud. Kuid mõnikord leidus sõkalde seas ka tera, see tähendab inimene, kes teadis ja oli ka valmis ennast ilmutama. Jess pani sõrmed risti, lootes, et nad leiavad peagi mõne sellise tunnistaja.
Maja juures oli viibinud veel üks inimene, kuid keegi teda ei märganud ja ta lahkus veidi enne Jessi saabumist. Alfie Darrow oli tõusnud varavalges, et minna oma püüniseid kontrollima. Alfie ei olnud maamees, ehkki ta oli suurema osa elust veetnud Weston St Ambrose’is. Kuid tema vanaisa oli maaeluga sina peal ja just tema oli oma pojapojale õpetanud, kuidas teha lihtsat lõksu. Vanaisa oligi Alfie’ lapsepõlves perekonna ainus meeshing. Isa oli jalga lasknud, kui poiss alles hällis lamas. Ühesuunalise tee kõrval, mida nimetati Long Lane’iks, asus võserikust piiratud mets, metsa taga oli põld ja põllul pesitses juba igiammustest aegadest suur jänesekoloonia, mispärast Alfie põldu Jänesepõlluks nimetas. Aastatega olid jänesed võsa ja alusmetsa oma radu täis tallanud ning kõik need viisid koloonia juurde. Nad olid kindlate harjumustega olendid. Kui nad