söör?”
Ka Carter oli napisõnaliseks muutunud. „Jah, selline saab olema koroneri otsus. Ning siis on meie asi kindlaks teha, kuidas ja miks. Tänan, Tom. Jätame sind rahule, et saaksid oma tuvastused kirja panna. Suur tänu kiire ja tõhusa töö eest.”
Tom avas suu, et vastata, kuid sel hetkel helises tema mobiiltelefon. Niisiis piirdus ta vaid vabandava pilguga ja võttis taskust telefoni. Jess ja Carter tõusid ja asusid lahkuma.
Uksest väljudes kuulsid nad Tomi häält: „Aa, tere, Madison! Anna andeks, et ma ei helistanud sulle varem, nagu ma lubasin, kullake, aga mul oli siin õige kiire…”
Kui nad juba väljas olid, ütles Carter kohmetult: „Kahju, et te Palmeriga lahku läksite.”
Jess peatus järsult ja pööras ringi, et Carterile otsa põrnitseda, väike, punapäine ja metsik, nagu ta oli. „Me ei läinud lahku, sest me pole kunagi mingi paar olnud. Meie Tomiga olime – ja oleme praegugi – sõbrad! Lihtsalt sõbrad, mõistad?”
„Vabandust veel kord, see tähendab, vabandust, et ma sel teemal üldse sõna võtsin,” tõttas Carter oma fopaad siluma.
Jess rahunes nagu pada, mis on tulelt maha tõstetud. „Hoopis mina peaksin vabandust paluma, söör. Ma ei oleks pidanud lahmima. Asi lihtsalt selles, nojah, et me Tomiga käisime vahel koos söömas või tegime dringi, kui olime omadega puntras või nii. Aga Tom ei ole enam vaba, enam mitte, sestpeale, kui ta kohtus Madisoniga.”
„Kas see on tema eesnimi?” küsis Carter hämmastunult.
„Jah, eesnimi. Tom on kirglik matkaja ja Madison tuli tema klubisse või rühma või mis ta on. Ma tean, et mõnel oli mulje, et mul ja Tomil on midagi teoksil, aga meil ei olnud, ega olnud olnudki, mitte sinnapoolegi.” Siinkohal suutis Jess muiata. „Mul oli kogu aeg kole hirm, et ema saab teada ja arvab siis ei tea mida. Ema… Aga hea küll,” kehitas ta õlgu, „perekonnavärk, tead isegi.”
„Mulle jälle toodi mu oma tütar paariks päevaks hoida,” kuulis Carter ennast ütlevat.
Jessi esialgne üllatus asendus kohe poolehoiuga. „See on küll kena, söör.”
„Parem oleks muidugi olnud, kui meile poleks mõrva kaela sadanud. Lootsin võtta paar päeva… Tema koolis leiti katuselt asbesti. Ma ei taipa, kuidas seda juba varem ei avastatud. Igatahes on kool senikaua kinni, kuni see krempel sealt kõrvaldatakse. Tema ema ja …” Carter vakatas ja alustas uuesti. „Sophie ja Rodney, tema uus mees, nad pidid New Yorki sõitma. Raske oli midagi ümber muuta. Jaa, mul on väga hea meel, et Millie on siin, aga mulle tundub, et ma ei saa ennast küllalt temale pühendada.”
„Küll me midagi välja mõtleme.”
„Kõik on korras. Millie on päeval Monica Farelli juures. Mäletad Monicat?”
„Muidugi mäletan.”
„Ma tahaksin sulle Millie’t näidata, ja ma tean, et Monical oleks hea meel sind jälle näha,” ütles Carter. „Võib-olla tuled kaasa, kui ma Millie’le täna või homme järele lähen.”
Jess peitis hetkelist paanikahoogu. Lapsed meeldisid talle küll, aga ta polnud nendega eriti tegelnud. Pealegi ei olnud see mitte suvaline laps, vaid Carteri tütar. Ta pidi alles harjuma mõttega Carterist kui hoolitsevast isast. Tagatipuks, kui ta koos temaga Monica juurde ilmub, võib viimane – või mis veel hullem, ka tüdruk – seda valesti tõlgendada. Kuid ta ei suutnud ära öelda. Ta tundis, kui haavatav on Carter selles küsimuses. „See pole minu probleem, see on tema oma,” meenutas Jess endale. „Ma pean mehele ausalt ütlema, et see ikkagi ei ole hea mõte. Samas oleks keeldumine parimal juhul matslik.”
Kokkuvõttes vastas ta nii: „Jaa, ma tutvun hea meelega Millie’ga ja ütlen Monicale üle hulga aja tere. Aga homme, et sa saaksid Monicat hoiatada, et me tuleme koos.” Ta püüdis seda öelda asjakohase innukusvarjundiga.
„Suurepärane!” teatas Carter.
Nad olid auto juurde jõudnud ja istusid sisse. „Okei, lähme nüüd ja paneme mõrvajuurdluse käima!” sõnas Carter süütevõtit pöörates. See kõlas märksa lõbusamalt kui asjaolud eeldanuks. Kuid tal oli korraga kergem tunne, ja tühja sest mõrvast. Tolsamal hommikul, aga märksa varem, siis kui Ian Carter Mac-Tavishi arvustava pilgu all putru keetis, naasis Alfie Darrow oma püüniste juurde. Kõigepealt uudistas ta lahinguvälja, mis oli kunagi olnud Key House. Seda piirasid sinivalged politseilindid. Lindi küljes rippusid hoiatussildid, mis keelasid lähemale tulla, kuna tegemist on kuriteopaigaga, ja palusid kõigil, kellel on mingit infot tulekahju kohta, see edastada politseile. Alfie oleks mustavate varemete vahel hea meelega pisut ringi sobranud. Kuid veel nüüdki õhkus hoone karkassist nii palju kuumust, et polnud võimalik minna sinna soomust tegema. Pealegi tegid paika vajuvad rusud imelikku häält, praksudes ja ragisedes pahaendeliselt. Näis, nagu oleks mahapõlenud maja omaette rääkinud või nagu oleksid mingid ebamaised olendid seal õudseid tõdesid sosistanud. Nüüd Alfie juba teadis – nagu kogu Weston St Ambrose –, et varemetest leiti laip. Teda valdas ürgne hirm kodukäijate ja kollide ees, mida küttis tagant tema teine lemmikharrastus, nimelt filmide vahtimine igasugu kummitusmajadest ja hauast tõusvatest sidemeisse mässitud muumiatest. Alfie silkas üle põllu jänesekoloonia poole, avaruse kätte, kus ei ole erilist ohtu, et sulle tuleb vastu mõni viirastus või et su õlale langeb luukere kondine kämmal.
Sitket talvist rohtu ja metsataimi näkitsevaid jäneseid olid kõik kohad täis. Enamik pages Alfie’ lähenedes laiali, kuid mõned ignoreerisid teda, teades, et nii kaugel pole ta veel ohtlik. Alfie’l ei vedanud. Saak oli käest lipsanud. Vähe sellest, ka üks püünis oli kadunud. Seda juhtus ikka aeg-ajalt. Keegi, võib-olla rebane, oli möödudes selle kaasa vedanud. Püünis ei saa olla kaugel. Alfie ronis üle tara võserikku – see polnud raske, sest tara oli pooleldi puru – ja asus seda läbi kammima.
Püünist ta ei leidnud, kuid leidis midagi muud. Kõigepealt arvas ta, et leid tähendab, et ta pole võserikus üksi. Alfie vaatas ümberringi, ei näinud midagi, jäi seisma ja kuulatas. Tal oli vaiksete loodushäälte kuulmiseks terav kõrv, need hääled võisid palju öelda, kui sa mõistsid nende tähendust. Puuoksad kriiksusid tasa tuules, kuid ei kostnud ühtki vitsarao praksatust ega järsku rabinat alustaimestikus. „Halloo?” hõikas Alfie, et olla kindel. Vaikus. Alfie naeratas põgusalt. Ta läks ettevaatust säilitades oma ootamatule leiule päris ligidale ja tegi sellele uurivalt mõne ringi peale.
„Nii,” pomises ta lõpuks omaette. „Seda ma juba siia ei jäta.”
Jess oli just oma laua taha jõudnud. Ta oli saanud seersant Phil Mortonile öelda „See on mõrv,” ja Morton oli jõudnud vastata „Ja kõik tõendid on muidugi tules hävinud, eks ole,” kui telefon helises. Jess võttis toru.
„Proua, teile on kõne. Keegi härra Foscott, kes ütleb ennast olevat advokaat. Seoses selle tulekahjuga, kust leiti surnu. Kas ühendan?”
„Jaa, laske käia,” vastas Jess, mõeldes: „Ai-ai-ai, Reggie Foscott, kes oleks võinud küll arvata?”
Tema silme ette kerkis vibaliku, kahvatu, ametliku ja riukaliku meesterahva kuju. Mida põrgut on temal asja Key House’iga? Kuid Roger Trenton oli rääkinud, et kirjutas Crowni advokaatidele. Morton oli eilse õhtu hakul ehk siis laiba leidmisele järgnenud päeval vestelnud nii Roger Trentoni kui ka Muriel Pickeringiga. Kuskil tema märkmetes peaks leiduma ka Foscotti nimi.
„Uurija Campbell? Andestage tülitamast…” kõlas ta kõrvas Foscotti hääl.
„Mis te nüüd, härra Foscott. Ma saan aru, et te helistate seoses selle tulekahjuga Key House’is?”
„Seda et…” Foscott ei öelnud kunagi midagi selget ega teinud seda ka nüüd, ehkki ta ise oli helistaja. „Jah, tõepoolest, äärmiselt õnnetu lugu. Hoone on vist tugevasti kahjustatud?”
„Jah,” vastas Jess napilt. Asja juurde, Reggie!
„Ma saan veel aru, ehkki see võib olla kuulujutt, et… ee… varemetest leiti surnukeha?”
„Tõepoolest.”
„Ega