kõik need kümme päeva pärast koju jõudmist oli tal pidevalt olnud tunne, et ta läheb ema rammusatest kodustest toitudest kohe lõhki. Samas oli Grania valmis kinnitama, et ühelgi tema New Yorgi naissoost tuttaval polnud paremat isu kui temal. Ning tema kasutas oma praeahju tõesti selleks, milleks see oli ette nähtud, mitte mugava taldrikute panipaigana.
„Kas jalutuskäik tegi su pea veidi selgemaks?” söandas Kathleen kolmandat küpsist mäludes pärida. „Kui mul on mõni probleem, millele soovin kohe lahendust leida, lähen ma alati jalutama, ja tagasi tulles on vastus käes.”
„Tead, ema,” Grania võttis lonksu teed, „tegelikult nägin ma oma jalutuskäigul midagi väga kummalist. Üks kaheksa- või üheksa-aastane tüdruk seisis päris kaljuserval, öösärk seljas. Tal olid väga ilusad pikad punased lokkis juuksed … Ta oleks justkui kuutõbine olnud, sest kui ma tema juurde läksin ja ta end ümber pöörates mulle otsa vaatas, oli tema silmades …” – Grania otsis õiget sõna – ” … tühi pilk. Ta nagu ei näinud mind. Siis ta aga nagu ärkas ja jooksis mööda kaljurada minema nagu ehmunud jänes. On sul aimu, kes see tüdruk võis olla?”
Grania märkas, et ema nägu oli lubivalgeks muutunud. „Ema, kas kõik on korras?”
Kathleen pidi end kõvasti pingutama, et vastata. Ta jäi tütrele üksisilmi otsa vaatama. „Sa tahad öelda, et nägid teda alles veidi aja eest, kui jalutamas käisid?”
„Jah.”
„Püha jumalaema!” Kathleen tegi ristimärgi. „Nad on tagasi!”
„Kes on tagasi, ema?” päris Grania, keda ema silmanähtav vapustus murelikuks tegi.
„Miks nad ometi tagasi tulid?!” Kathleen ei pööranud pilku akna taga maad võtnud pimeduselt. „Miks nad pidid seda tegema?! Ja mina arvasin … mina arvasin, et lõpuks ometi on kõik möödas ja nad siitkandist igaveseks läinud.” Kathleen haaras Grania käe. „Oled sa kindel, et see oli väike tüdruk ja mitte täiskasvanud naine?”
„Absoluutselt kindel, ema. Ma ju ütlesin, et ta oli umbes kaheksane või üheksane. Mul oli tema pärast hirm, ta oli paljajalu ja näis, et läbi külmunud. Ausalt öeldes polnud ma päris kindel, et ei näe vaimu.”
„Teatud mõttes nägidki, Grania,” pomises Kathleen. „Nad pidid tagasi jõudma paari viimase päeva jooksul. Möödunud reedel tulin ma üle mäe koju ja möödusin tee peal ka nende majast. Kell võis kümme olla ja akendest ei paistnud ainsatki tuld. Vana maja seisis inimtühjana.”
„Kus kandis see maja asub?”
„See on Dunworley House.”
„Aa, see suur maha jäetud hoone kalju peal meie majast kõrgemal,” teadis Grania. „Maja, mis on juba aastaid seisnud tühjana, kas pole?”
„Sinu lapsepõlve ajal oli see tõesti tühi,” Kathleen ohkas, „aga pärast seda, kui sa New Yorki kolisid, tulid nad tagasi. Ja siis, pärast … õnnetust, kolisid jälle ära. Keegi meist ei arvanud, et me neid siinkandis veel kunagi näha saame. Ja selle üle oli meil ainult hea meel,” sõnas ema rõhuga. „See, mis nende ja meie suguvõsa vahel juhtus, on vana lugu ja sai alguse kauges minevikus. Aga nüüd …” – Kathleen lajatas käega lauale ja ajas end püsti – „… mis möödas, see möödas, ja sellest perest soovitan ma sul end kaugele hoida. Meie suguvõsale toovad nad ainult muret, seda ma võin kinnitada.”
Grania saatis pilguga ema, kes karmi ilmega pliidi juurde astus ja praeahjust raske malmpoti õhtusöögiga välja tõstis. „Aga kui sellel tüdrukul, keda ma täna nägin, on olemas ka ema, siis tahaks ta kindlasti teada, kui suures ohus tema tütar täna oli,” üritas ta teemat jätkata.
„Tal ei ole ema.” Kathleeni puulusikas segas energiliselt hautist.
„Ta ema on surnud?”
„Jah.”
„Või sedasi … Aga kes siis vaese lapse eest hoolt kannab?”
„Ära minult päri, kuidas nemad oma kodust elu korraldavad.” Kathleen kehitas õlgu. „See ei huvita mind karvavõrdki, ma ei taha sellest midagi teada.”
Grania kulmud tõmbusid kortsu. Ema käitus risti vastupidi kui tavaliselt. Kathleeni ematunnetest tulvil kaastundlik süda ei jätnud iial tähelepanuta ainsatki väetit olevust, kes hätta sattus. Tema peale võisid loota kõik pereliikmed ja sõbrad, kellel oli mure ja kes vajasid toetust. Eriti siis, kui asi puudutas mõnd last.
„Kuidas ta ema suri?”
Potis ringiratast liikunud puulusikas peatus ja järgnes vaikus. Lõpuks tõi Kathleen kuuldavale sügava ohke ja pööras näo tütre poole. „Arvata võib, et kui mina sulle seda lugu ära ei räägi, kuuled sa seda kellegi teise käest. Ta võttis endalt ise elu, see Lily Lisle.”
„Sa tahad öelda, et ta tegi enesetapu?”
„See on üks ja seesama, Grania.”
„Kui palju aega tagasi?”
„Ta viskus kaljult merre nelja aasta eest. Lained kandsid ta keha Inchydoney randa ja see leiti kaks päeva hiljem.”
Nüüd oli Grania kord vaikida. Viimaks üritas ta ettevaatlikult jätkata. „Kust ta alla hüppas?”
„Kuuldavasti samast paigast, kus sa täna tema tütart nägid. Ma arvan, et Aurora otsis seal oma emmet.”
„Sa tead tema nime?”
„Muidugi tean. See pole mingi saladus. Lisle’i suguvõsale kuulus kunagi terve Dunworley, meie maja kaasa arvatud. Palju aastaid tagasi olid just nemad selle paiga tõelised isandad. Kuuekümnendatel müüsid nad oma valdused maha, aga jätsid alles maja kaljul.”
„Ma olen seda nime kusagil näinud – Lisle …”
„Meie surnuaed kubiseb nende haudadest. Nende hulgas on ka Lily oma.”
„Ja seda väikest tüdrukut, seda Aurorat, oled sa ka varem kaljudel kõndimas näinud?”
„Sellepärast tüdruku isa ta siit ära viiski. Pärast ema surma uitas see pisike põrnikas alailma kaljuradadel ja hüüdis emmet. Lapsuke oli leinast omadega päris segi.”
Grania märkas, et ema näoilme on leebunud. „Vaene väikseke,” ohkas ta.
„Jah, see kõik oli väga kurb ja tüdruk polnud seda millegagi ära teeninud, aga seda suguvõsa jälitab kuri saatus. Sul on targem kuulata, mida ma sulle räägin, Grania, ja oma nina nende asjadesse mitte toppida.”
„Huvitav, miks nad ikkagi tagasi tulid?” pomises Grania peaaegu iseendale.
„Inimesed, kes kuuluvad Lisle’i suguvõssa, elavad oma seaduste järgi. Rohkem ma ei tea ega tahagi teada. Kas sa teeksid nüüd ühe heateo ja aitaksid mul teelauda katta?”
Grania läks trepist üles oma tuppa veidi pärast kümmet nagu kõigil õhtutel pärast koju jõudmist. Allkorrusel jäi ema kööki askeldama ja hommikusöögiks lauda katma, isa tukastas tugitoolis teleka ees ja vend Shane oli läinud külapubisse. Nende pere kaks meest kandsid hoolt 500-aakrise talu eest, lõviosa maast oli antud piima- ja lambakarja käsutusse. Ka kahekümne üheksaselt ei paistnud „poisil”, nagu Shane’i ikka veel hellitavalt kutsuti, olevat vähimatki kavatsust oma kodu rajada. Naised tema elus tulid ja läksid, aga ületasid harva vanemate talumaja ukseläve. Kathleeni pani poja vanapoisiseisus küll kulme kergitama, aga Grania teadis, et Shane’ita kaotaks ema pea.
Ta ronis linade vahele, kuulas, kuidas vihm vastu aknaklaase peksab, ja lootis, et ka vaene Aurora Lisle on kenasti voodis teki all ning tal on mõnus ja soe. Ta keeras raamatulehti, aga ei suutnud keskenduda ja haigutust tagasi hoida. Võib-olla muutis siinne õhk ta uniseks; New Yorgis läks ta haruharva magama enne südaööd.
Graniale ei meenunud lapsepõlvest ainsatki ööd, mil ema poleks õhtuti kodus olnud. Kui ta pidigi teinekord minema nõndanimetatud heategevusmissioonile, näiteks hoolitsema mõne haigeks jäänud sugulase eest, siis sarnanesid ettevalmistused sõjalise operatsiooni omaga – tuli ju välistada võimalus,