kaheksa aastat oma elu jaganud. Ja teadmata, miks sa lahkusid, hakkan ma siin tasapisi hulluks minema.”
Grania tõmbas sügavalt hinge. „Palun ära helista mulle enam. Ma ei taha sinuga rääkida. Ja see, et sa igal õhtul minu vanemaid tülitad, ajab nad närvi.”
„Grania, palun, ma mõistan, et lapse kaotus oli sulle ränk katsumus, aga me võime ju uuesti proovida, eks ole? Ma armastan sind, kullake, ja olen valmis tegema kõik, et …”
„Head aega, Matt.” Suutmata mehe häält rohkem kuulata, vajutas Grania kõne lõpetamise nuppu. Ta jäi liikumatult istuma ja põrnitses tardunud pilgul luitunud lilli oma lapsepõlvetoa tapeedil. Seda mustrit oli ta tütarlapselikke tulevikuunistusi hellitades õhtust õhtusse silmitsenud. Unistanud muinasjutuprintsist, kes tema ette ilmub ja ta täiusliku armastuse maailma kannab. Mattis oli olemas kõik, millest naine oli unistanud, ja veelgi enam … ta oli hakanud meest jumaldama kohe, kui teda esimest korda nägi. Ja kõik oligi olnud nagu muinasjutus.
Grania heitis voodisse ja haaras padja kaissu. Nüüd oli tema kindel veendumus, et armastus võidab kõik – ületab mis tahes piirid ja väljub võitjana ükskõik kui karmidest elukatsumustest –, haihtunud.
Matt Connelly vajus diivanile kössi, mobiil ikka veel käes.
Grania ootamatust lahkumisest möödunud viimase kahe nädala jooksul oli Matt ajusid ragistanud, püüdes välja mõelda põhjust, miks naine seda teinud oli. Talle ei tulnud pähe ainsatki loogilist seletust. Mida ta oleks pidanud tegema, et see mõistatus lahendada? Grania oli haiget tegeva otsekohesusega talle selgeks teinud, et ei taha temaga praegu vähimatki tegemist teha … Kas nende suhe oli tõesti läbi?
„Neetud!” Matt virutas mobiili toa teise otsa ja vaatas pealt, kuidas aku tagakülje seest välja kukkus. Jah, muidugi ta mõistis, et naine on pärast nurisünnitust murest murtud, aga päris kindlasti pole see piisav põhjus, et ka teda oma elust välja lõigata. Ehk peaks ta lihtsalt lennukisse istuma ja Grania juurde Iirimaale sõitma. Aga mis siis, kui ta ei soovi teda näha? Mis siis, kui ta sellega olukorra veelgi hullemaks teeb?
Samal hetkel otsusele jõudnud, ajas Matt end püsti. Läptopi juurde marssides teadis ta, et mistahes tegutsemine on parem kui ebamäärasus, mida tal praegu taluda tuli. Isegi kui Grania peaks talle selge sõnaga ütlema, et nende suhe on läbi, on see parem kui täielik teadmatus.
Matt logis sisse ja hakkas uurima, kuidas New Yorgist Dublinisse lennata, aga äkitselt helises välisukse telefon. Mees ei teinud kuulmagi. Ta ei oodanud kedagi külla ega soovinud kellegagi suhelda. Helin muutus järjest nõudlikumaks ja viimaks kõndis Matt aina tigedamaks muutudes elutoa teise serva ja vajutas nuppu. „Kes on?”
„Tere, kullake, ma juhtusin siit mööda minema ja mõtlesin, et vaatan järele, kas sinuga on kõik korras.”
Matt vajutas kohe sissepääsu nuppu. „Vabandust, Charley, tule üles.” Ta jättis ukse paokile ja läks tagasi läptopi juurde sobivat lendu otsima. Charley oli üks väheseid inimesi, keda ta praegu seedida suutis. Kui Matt Graniaga kokku kolis, kadus Charley, kellega nad lapsepõlvest saadik sõbrustanud olid, nagu paljud teisedki vanad sõbrad silmapiirilt. Grania ei tundnud end Matti kunagiste Connecticuti kaaslaste seltsis hästi ja nii oli mees neist võimalikult kaugele hoidnud. Paar päeva tagasi oli nagu välk selgest taevast tulnud Charley kõne ja naine oli talle teatanud, et tema sõpruskonnas levivad kuuldused, et Grania on ootamatult Iirimaale tagasi pöördunud. Seejärel oli Charley linna teisest servast Matti juurde sõitnud ja ta pitsat sööma viinud. Mees oli päris rõõmus olnud, et nad jälle kokku said.
Paar minutit hiljem haaras Charley mehel õlgade ümbert kinni ja surus tema põsele kerge suudluse. Matti läptopi kõrvale lauale maandus pudel punast veini.
„Ma arvasin, et see kulub sulle praegu ära. Kas ma toon pokaalid?”
„Suurepärane mõte. Tänan, Charley.” Matt jätkas lennuaegade ja piletihindade võrdlemist, samal ajal kui naine pudeli lahti korkis ja veini kahte klaasi kallas.
„Mida sa seal uurid?” päris Charley, kui oli saapad jalast lükanud, diivanile istunud ja pikad sääred enda alla kerinud.
„Lende Iirimaale. Kui Grania tagasi ei tule, pean ma ise tema juurde sõitma.”
Charley kergitas oma täiuslikult hooldatud kulme. „Ja sa arvad, et see on hea mõte?”
„Mida põrgut ma siis tegema pean? Siin vedelema, probleemile lahendust otsides end peaaegu hulluks ajama ja surnud ringis edasi siplema?”
Charley heitis oma tumeda läikiva juuksepahmaku seljale ja võttis lonksu veini. „Aga mis siis, kui ta vajab aega? Et üle saada … tead küll. Sa võid asja hullemaks ajada, Matty. Kas Grania on teatanud, et ta tahab sind näha?”
„Kirevase päralt, ei ole! Kui ma talle veidi aja eest helistasin, palus ta, et ma ei võtaks enam temaga ühendust.” Matt tõusis läptopi tagant, neelas alla suure sõõmu veini ja istus Charley kõrvale diivanile. „Võib-olla on sul õigus,” ohkas ta. „Ehk peaksin talle tõesti aega andma ja lootma, et ta lõpuks mõistusele tuleb. Lapse kaotus oli talle ränk hoop. Sa võid ette kujutada, kui elevil mamps ja paps järeltulija saabumist oodates olid. Paps suutis pärast nurisünnitust haiglasse ilmudes vaevu pettumust varjata.”
„Ma kujutan ette.” Charley pööritas silmi. „Taktitundelisusega pole sinu paps kunagi hiilanud. Mind pole ta muidugi kunagi solvanud, aga minu jaoks olete te kõik justkui pereliikmed olnud ja ma olen temaga harjunud. Aga hoopis teisest keskkonnast pärit Granial võis olla raske sellega toime tulla.”
„Seda küll.” Matt toetas küünarnukid põlvedele ja surus pea käte vahele. „Võib-olla ei osanud ma Graniat piisavalt hästi kaitsta. Ma tean, kui ebalevaks meie erinev taust ta muutis.”
„Matty, kullake, sa tegid kõik, mis sinu võimuses – ausalt. Isegi viskasid minu üle parda, kui Grania välja ilmus.”
Matt jäi talle otsa vaatama, kulm kortsus. „Kuule, sa ei räägi ometi tõsiselt? Sellest, mis kunagi meie vahel oli, poleks iial midagi püsivamat välja tulnud. Või arvad sa teisiti? Tuleta meelde, et selles osas langesid meie arvamused kokku.”
„Muidugi, Matty.” Charley naeratus kinnitas, et mees räägib tõtt. „Meie lahkuminek oleks teatud hetkel niikuinii paratamatuks osutunud.”
„Loomulikult.” Matti rahustas teadmine, et naine jagab tema mõtteid.
„Tead mis,” jätkas Charley mõtlikult, „vahel olen ma pealt näinud oma sõbrannade suhtedraamasid ja tänanud jumalat, et ma ikka veel vallaline olen. Ma peaaegu ei tunnegi enam kedagi, kellel oleks oma partneriga ideaalne suhe, ehkki teie kaks jätsite küll sellise mulje.”
„Nii see oligi,” vastas mees kurvalt. „Sa ei mõtle ometi tõsiselt, et kavatsed kogu eluks vanatüdrukuks jääda, või mis? Meie Greenwichi kambast olid just sina see, keda peeti esimeseks meheleminejaks, sa olid naiskorporatsiooni juht, meie kursuse priimus ja kõige kaunim tüdruk. Nüüd on sinust saanud eduka ajakirja peatoimetaja … Põrgut, Charley, sa ju tead, et oleksid võinud saada iga poisi.”
„Nojah, võib-olla selles probleem ongi.” Charley ohkas. „Ehk olen ma liiga paganama pirtsakas ega pea kedagi enda vääriliseks. Aga praegu ei käi jutt minust. Sina oled see, kes on paraja portsu otsa sattunud. Millega ma saan sind aidata?”
„Olgu … Kas ma peaksin homme Iirimaale lendama ja oma suhet päästa püüdma?” päris mees.
„Matty, see on sinu otsus.” Charley kirtsutas nina. „Aga kui sa tahad minu arvamust teada, siis mina annaksin Graniale veidi aega ja ruumi. Tundub, et ta peab nii mõndagi enda jaoks selgeks mõtlema. Ma olen kindel, et ta tuleb sinu juurde tagasi kohe, kui ta selleks valmis on. Ta palus, et sa ta rahule jätaksid, oli nii? Miks sa siis ei täida daami soovi ega mõtle näiteks paari nädala pärast uuesti, kuidas oleks kõige targem käituda? Pealegi jäi mulle mulje, et sa praegu upud töösse.”
„Upungi.” Matt ohkas sügavalt. „Ja sul võib õigus olla. Ma pean talle andma aega ja ruumi, mida ta minult palus.” Ta sirutas käe ja patsutas õrnalt Charley