mingil juhul arvake, et dooria efeebid otsustasid end viievõistluseks alasti võtta lihtsalt liigutuste hõlbustamiseks. Nende esmane kavatsus oli siiski pakkuda silmailu meesaustajatele, kes nende mälestuse igavikustasid. Ateena kuju kõrval seisis gümnaasiumis Erose kuju. Tema jalge ees tegi inimene oma esimesed sammud tarkuse poole.”
Hetkeks paistab ta unistavat ajajärgust, kuhu oleks soovinud kuuluda – Emmanuelle tunnetab seda. Seejärel ta jätkab, saates oma sõnu hoogsa viipega:
„See, mida ma teile häbelikkuse ajaloost meenutan, kehtib ka teiste seksuaaltabude puhul: millise häbi te endale kaela tõmbate, tunnistades kaaskodanike keskel, et teile meeldib tunda mehe suguelundit oma suhu tungimas ja seal naudingutippu jõudmas! Või et naudite hellitusi, mida pakuvad teile iga päev teie enda sõrmed! Et teie voodile meeldib tutvuda ka teiste kehadega peale abikaasa oma! Kunagi oli neil keeldudel mõte. Kuivõrd inimese kohustus oli planeet rahvastada, polnud mõistlik spermat raisata – seetõttu tasus teha onaneerimisest patt. Nüüd, kui inimese liigne sigimine on ohtlik, peaks hukka mõistma hoopis seemne purskamise tuppe ja pidama vooruseks seda, kui seemet külvatakse sinna, kus see vilja ei kanna. Seega on muutunud asjatuks mehe iidne hirm, et tema naise viljastavad teised; seda enam, et huulte ja hellituste kunstile on lisandunud kontraseptiivsed vahendid, mis on lõpetanud vajaduse sugusid eristada. Nii on meie sajandil igandlik ja lisaks mõistust kahjustav häbivääristada meeleliste naudingute otsimist reproduktiivsetest mehhanismidest eraldiseisvalt, nagu oleks ka aeg pidada kahjutuks ja legitiimseks seda, kui naistele meeldib pidevalt uusi peeniseid tunda saada.”
Mario justkui ootaks Emmanuelle’i kommentaari, aga too ei ütle midagi. Seega Mario jätkab:
„Kui tahame, et meie lapsed oleksid meist vaimselt võimekamad, peavad nad eest leidma paiga, mille oleme julgenud vabastada absurdsetest keeldudest ja asjatust ängist. Ülivooruslik ja vaga teadlane on kammitsetud olend. Mida kõike oleks Pascal või Pasteur võinud veel avastada, kui nad oleksid olnud vabad vaimud? Mida arvata kunstnikust, kes talub silmaklappe ja päitseid? Inimeseks, homse päeva uhkuseks ei saa nimetada kedagi, kes usub või teeskleb uskuvat, et alasti võetud keha tuleb hukka mõista. Neid tolmukaid, emakaid, nende alasti graatsiate silmailu, mille eest ülistame loodust, et ta on nendega lilli ehtinud – ükski perversne jumal poleks neid andnud oma lemmikolendile selleks, et teda kammitseda ja kukutada. Aga olgem rahulikud, neist imelikest pärssivatest šortsidest piisab, et tagada teile igaviku soosing… Ah, andestage, et ärritun, aga kuidas taluda mõtet, et suurest ja võimsast inimkonnast, kes on võimeline tohutuks tarkuseks ja teravaks meeleks; kes on aastatuhandeid karastunud julgustükke tehes ja riske võttes; kes naerab julgelt ja loob kaunist poeesiat, on tänaseks saanud kartlik Achilleus, kes otsib lunastust hilpudest, enda peitmisest ja neitsilikust häbelikkusest? See ongi erootika ülesanne: päästa elavad sellest karedast vammusest, mis neid kammitseb, ja voorusevööst, mis neid naeruvääristab.”
Emmanuelle vaatab tunnustavalt oma õhukest džemprit, millest nibud läbi paistavad. Ent Mario ei tee seda märkama ja meenutab talle endiselt tema kohust:
„Ma ei oska öelda, kas erootika on iseenesest hea. Tean vaid seda, et see tekitab põlgust rumaluse ja silmakirjalikkuse vastu, sünnitab iha olla vaba ja annab jõudu selleni jõudmiseks. Kui maailm on vangikong, on erootika metalliviil, redel ja võlusõna. Ma ei tea ühtegi saladust, mis suudaks erootika selgusest paremini vabastada inimest kõige viljatumatest hirmudest, anda talle võimaluse kiskuda end lahti paleosoikumi raskusest, et tungida tähtede abita kosmosesse. Kuna ma ei taha, et tiibade ajastul suunaks teie liigutusi endiselt eelajaloolised köndistused, ettevaatusabinõud ja võtted, õhutan teid uhkeldama oma ilu ja mõistusega, et need, kes teid vaatavad, sigitaksid vähem koledaid, vähem võimetuid, vähem pimedaid, vähem alandlikke ja vähem teesklusele pühendunud järeltulijaid.”
Mario heidab selili, pea Emmanuelle’i jalgadel.
„Inimestes, kellelt liiga noored loodusseadused ja liiga vanad linnaseadused ähvardavad inimlikkuse röövida, võivad teie väljakutsuvalt alasti häbeme peale sel kivil taas tärgata allumatus ja ohuarmastus.”
Mario tõuseb püsti.
„Kui mõistuse roll on jõuda tõeni, siis moraali roll on seda tunnustada, üheainsa meetodiga – silmade avamisega – ning järgides ühtainsat reeglit: mitte valetada. Tundub olevat lihtne ülesanne. Ja ometi!”
Ta kehitab õlgu.
„Aga olgem kannatlikud! Nagu ütles üks teie matemaatikust kaasmaalane: tõde ei võidutse eales, aga tema vastased hukuvad lõpuks.”
Mingi nägemus tema peas paistab tal äkitselt tuju tõstvat.
„Kes teab,” ütleb ta naeratades, „kas ikka on mõistlik liiga kaua oodata? Ajal, kui roboteid hakatakse tasapisi hindama rohkem kui inimesi, peaksime ehk kiiresti oma keha proovile panema ja selle võimekust esile tõstma, kui tahame üldse ellu jääda. Täheldasime juba, et teistest loomadest eristab meid kõige paremini see, et me joome, kui meil pole janu, ja armatseme, kui tuleb isu. Mind ei üllataks, kui mõne aja pärast eristaks inimest masinast üksnes esimese kalduvus trotsida seksuaalset korda erootika korratusega. Ärge üldse kahelge, et transistoritega androidid, kes juhivad meie kosmoserakette, on kunagi võimelised ka sugulisel teel paljunema ja – pange tähele! – veel naudivad seda. Ent seni, kuni nad ei sea kahtluse alla loodusseadusi ja üldisi tõekspidamisi ega eelista masturbeerida; seni, kuni nende emased pole õppinud nautima orgasmi armukeste fallose abil, jääme juhtivale kohale meie.”
Emmanuelle’i paistab see lummavat. Ka Mario lõõgastub hetke, kuid üksnes viivuks. Peagi haarab teema teda taas.
„Inimkonnal pole tarvis üksnes hulgateooriat ja sünkrotroni, kortisoone ja südametransplantaate. Loomulikult on hea, kui ta suudab ainevahetuse ründajaid relvituks teha ning mesoneid ja molekule enda huvides ära kasutada. Ent maailmas, kus inimene teab oma reesusfaktorit ja oskab enda leiutatud solenoidide abil mõõta oma iha lainepikkusi, peaks ta enam kui eales teadvustama elamise väärtust.”
Tema sõnadesse lisandub kirglik noot.
„Nähes, kuidas barbaarsus, mis tunneb uhkust sadula all klopitud liha söömise üle, eksisteerib kõrvuti – olgu see vaatepilt kui tahes sobimatu – embrüoga, kelle kromosoome me suudame vahetada, ja aatomiga, mille struktuuri me suudame muuta, tuleb hoolikalt jälgida, et mitte lasta käest väärtuslikku Ariadne lõnga, mis hoiab meid pimedalt vastu seina põrkumast ja julgust kaotamast nii suure segaduse ja hulluse keskel: selleks on meie kirglik iluarmastus. Ja nii ka armastus armastuse vastu, sest armastus – lisaks sellele, et see tähendab võimet universumis edasi liikuda – on kõige ilusam kunstiteos; see on inimese loodud kunst, inimest loov kunst, aga ka inimese loodav kunst. Olgu kunst meie enda ihu armastus, selle imeline igavikustaja! Et meid põlistataks nagu kivi, nagu lõputuse uhtliivasid, mis koosnevad miljarditest vääriskividest ja kannavad kvantjõgede kõrgvesi üle maailmaruumi tasandike. Ma ütlen teile, pole suursugusemat tulevikku meiesuguste üksikute, hääbuvate hingede jaoks, keda on ingelliku hädana tabanud tuigete ja rakkude haprus, kui meile osaks langenud võimalus jätta endast mateeria hävimatusse tühjusse tõstetud käte ja tähesilmadega kujud, mida oleme enda rõõmuks vorminud ja millest saab meie suurim au. Oo jaa, see on ainus, mis inimesest tõeliselt jääb; tema tunnustatud järelpõlv, tema võidukas väljakutse surmale, tema kätetöö! Peljake surma, kui teil pole jätta endast enamat, kui te ise olite. Ent millistesse kõrgustesse maise vagaduse ja agoonia kohale te tõusete, kui teie elu meisel jäädvustab teie askeedisärgist ja surilinast ähvardatud keha õnnejoontena ilu marmorisse.”
Mario ajab käed laiali ja tõstab näo taeva poole. Tema hääl on summutatud, kui ta tsiteerib Koguja raamatut:
„Enne kui pimenevad päike ja valgus, kuu ja tähed…”
Emmanuelle päästab põlved kokkusurutud käsivarte vangistusest. Ta vaatab Mariot nagu siis, kui too kõneles kanali ääres. Mario jätkab:
„Jah, teatud hetkel oli kõigest kasu. Isegi kristlusest. Ühel päeval tuli ohverdustest ja maagiast kurnatud surelike, umbusust ja põlgusest räsitud hõimude juurde mees, kes ütles: armastage üksteist! Te olete ainulaadne vennalik liik. Mingit