Ülejäänud teenijaskond ei ilmuta vähemalt Emmanuelle’i teada erilist huvi.
„Olge kena,” jätkab külaline, „ja kutsuge siis boi siia. Jah, kohe praegu. Ta on nii nägus!”
Emmanuelle tunneb, kuidas süda jätab löögi vahele. Ei, ta ei saa seda teha! Mario peab mõistma… Aga talle langeb arvustav pilk. Mees teeks justkui kaotatud aega tasa, mõtleb Emmanuelle. Mõnda aega usub Emmanuelle kuulvat prohvetlikke piiksatusi, mis mõõdavad tema süüd. Veel üks ja siis veel üks: mitu minutit igavikku ta juba võlgu on? Kuivõrd ta teab, et varem või hiljem käitub ta ikka Mario ettekuulutuse järgi (sest mees ei anna käske, vaid aimab lühiajalise edumaaga Emmanuelle’i enda salasoove), siis milleks viivitada?
Ta isegi ei ohka ja toob kuuldavale boi nime, esiti vaevukuuldavalt, ent kordab seda siis valjemini.
Kui kassisilmade ja džunglikõnnakuga teenija kohale ilmub, annab Mario talle märku lähemale tulla ja nende juurde põlvitada.
„Kas te soovite, et ta teid orgasmini viiks?” küsib Mario Emmanuelle’ilt.
Emmanuelle hammustab huulde ja tahaks Mariot hoiatada, et noormees saab prantsuse keelest aru, aga Mario hakkab äkitselt kõnelema keeles, mida Emmanuelle pole eales kuulnud. Poiss vastab pominal, pilk maha löödud, nähtavasti sama kohmetu kui Emmanuelle. Mario justkui õpetaks talle midagi – Emmanuelle tunneb selle hääletooni ära! Kui kaunilt kõlab erotoloogiatund tai murdekeeles! Emmanuelle’ile pakub see olukorrast hoolimata nalja. Aga ta võpatab ja kirtsutab nina, kui Mario ette hoiatamata boi käe tema häbemele suunab ja talle vajalikud liigutused ette näitab, takistades tal end lahti riietada ja lihvides tema rohmakust. Juba mõne hetke pärast on heitunud sõrmed piisavalt vilkad ja Mario laseb neil ülesande kallal omapead edasi toimetada.
„Ta tunnistas, et ihaldab teid,” ütleb Mario. „Kas see on siis õiglane, et lasete tal kannatada?”
Kuna Emmanuelle ei vasta, uurib Mario:
„Või pelgate langeda liiga madalale?”
„Seda kindlasti mitte!” pahandab Emmanuelle, kes saab kohmetusest hoolimata nii pahaseks, et leiab endas jõudu tunnistada: „Mees on mees!”
„See mees siin januneb teie rindade ja kõhu, teie suu ja häbeme järele, tahab katsuda teie keha ja sellesse tungida. Teie saabumise päevast peale on ta unistanud hetkest, mil leiab endas julguse teid ära võrgutada. Aga kas pole siis teie ülesanne nii praeguses kui üldse igas olukorras võtta algatuse ja julguse au enda kanda? Kas te oleksite talunud seda, et noormees oleks osutunud teist ettevõtlikumaks?”
Seejärel lisab ta ilmse põhjuseta:
„Mõelge Anna Mariale.”
Emmanuelle proovib seda teha. Ta sulgeb silmad. Aga mälestus Beest viib ta kaasa enne, kui ta jõuab end selle eest kaitsta. Äkki tuleb see roosipõõsaste lõhnast?
Talle meenub kiri, mille ta eelmisel päeval kadunud sõbrannale oli kirjutanud. Ta meenutab katkendeid kirjast, sõnu, mille kasutusest ta on teadlik, sest kirja adressaat ei loe neid kunagi.
„Ma tahan sulle teada anda, et Siiami päike on veel kord tõusnud üksnes sinule ja minule. Päike, mis paistab sinu peale ja äratab samas minu, justkui kellahelin, rõõmus iseenda kirgliku õigeaegsuse üle. Me oleme teineteisele piisavalt lähedal, et võiksime jagada taevast.
Ma sirutun sinu poole, avanen sulle nii paljude seinte taga uneluses, mis pakitseb su äraolekust. Surun sind enda vastu, mu õrnuke unehärmas igatsetu, et mu hingeõhk võiks niisutada su huuli.
Mu sõrmed annavad su silmadele tagasi nägemise, siluvad su juukseid, äratavad elule su siidised jalad, ning ma võtan su näolt emailist maski. Ma olen su taas sinuks endaks teinud.
Aastaaegadestki täpsemate mälestuste numbrilaual sätin oma elukäiku sinu varju rütmis. Tiirlen sinu ümber kohe koidiku tärgates ja jään tiirlema ilmaruumi lõpuni, tunnisammul sinu kiviteel. Ja ometi olen ma päikeseta planeet.
Iga kord, kui ärkan, räägin sinuga su äraoleku sügavusest, ehkki võimalus, et mind kuuled, on imepisike. Kraabin need sinuta mööduvad päevad armastaja kombel ükshaaval tammekoorde. Kui kunagi peaks mõni rändur eksima meie lahus veedetud unede ja ärkvelolekute metsa, jutustavad meie põimunud nimed talle meie loo.
Ühe puu juurest teise juurde kõnnin ma sinuni, mu purskkaev lagendikul, kuhu tean, et ma lõpuks puhkama jään. Heidan siis sinu servale ja kummardun, et näha oma nägu. Värskendan seda pärast pikka teekonda sinu selge veega, mu allikas! Joon siis sinust, ilma et miski suudaks sind mu huultelt eemale kiskuda. Hommikul pesed sa mu ööst puhtaks, õhtul paned mind unustama päeva.
Sinu jaoks hoian ma lubadust mustast sillast, mis meid igal ööl unustuste vete kohal eraldab ja ühte seob…”
Temas otsivad kohta ihad, hellused, ovatsioonid… Enam pole tähtis, kelle käsi temal maandub, kui ta harkisjalu graniitäärel lebab; kelle silmad teda vaatavad ja kelle kõrvad teda ruloode varjust kuulevad – nüüd suudab ta tunda vaid uhkust.
Hetk hiljem on Emmanuelle ja Mario taas elutoas.
„Kuidas te soovite teed juua?” pärib Emmanuelle. „Kas tahate kaheksat või neljateistkümmet suhkrutükki? Või eelistaksite ühte meetrit?”1
„Kui te pahaks ei pane,” vastab Mario, „tean ühte inimlikumat ambroosiat.”
Ta vaatab neiut rahulikul pilgul.
„Tulge minu juurde,” lisab ta.
Emmanuelle istub ja tahab meest hellitama hakata. Mario hoiab teda tagasi. Emmanuelle jääb tema kõrvale istuma, rõõmus, et saab meest vaadata ja innukalt uusi asju õppida. Kes teaks paremini kui Mario, mida ekstaasi saavutamiseks teha? Huvitav, kas võimas nauding, mida Emmanuelle sel hetkel oma kehas tunneb, erineb sellest, mida kogevad mehed? Miks peaks? Kujuteldav riist paisub ja tuksleb tema kõhu all, jäigastub, lööb tema sõrmede vahel õitsele. Ta peaaegu minestab, järgnedes mõttes seemnele, mis tema käe kihutusel kikkis sugutit mööda üles liigub ja välja purskuma valmistub. Surudes end selle teise vastu, kelles ta tahaks, et tema kujuteldav riist sel hetkel oleks, jõuab ta temaga samal hetkel orgasmini, tühjendades end seemnest, mis on ööde viisi tähelepanuta jäänud.
Ta huuled paotuvad. Kes – kas tema või mees – kustutaks nende janu?
Mario ulatab talle pika peene jalaga klaasi. Milline hõrk armulaud! Enese avastamine teisest tulvanud vedelikus. Mõnusad aplad suutäied iseendast, armunud kehasse, mida jagub ka teistele…
„Nüüd olge naine!” ütleb Mario.
Emmanuelle tõrgub. Ta tahab olla Mario jaoks mees, nagu on naiste jaoks naine. Ta ütleb seda Mariole, küsib, kas too võiks temaga armatseda nagu poisiga.
„Milline poiss suudaks end minu ees hellitada nagu naine, isegi kui ta põleb ihast mulle meeldida?” küsib Mario. „Ärge pakkuge mulle seda, mida ma saan ka teistelt.”
Emmanuelle ei vaidle enam vastu, võtab džempri seljast, naeratab iseenda kauni alastuse peale. Tema käed libisevad üle terve keha, mida ta armastab, tõusevad rindade poole, kergitavad neid, suruvad nibudele, ajavad need kikki, muudavad tundlikuks nagu kliitori ja lasevad neist siis äkitselt lahti, järgides hoopis rinnakumerust, nagu vaigistades esile kutsutud spasmi, libisevad puusade poole, tõusevad õige aeglaselt uuesti kaenlaalusteni, jõuavad siis taas anuvate rindadeni ja tasuvad neile kannatlikkuse eest.
Tema huuled otsivad tühjusest suud, rindu või suguelundit, millele armastust väljendada. Aga käsi leiab hoopis tema enda häbeme ja hetketuju juhatab sõrmed tillukese avani, tillukeseni kui nõelaauk roosas siidises ihus. Sõrmed teevad sellel hellal punktil ringjaid liigutusi, puurivad seda, avaldavad sellele survet, õrritavad seda kõdituste, väristamise, vaevu tajutavate küünekriimustustega.
Silmad nüüd juba suletud, vaagen pinges, jalad V-kujuliselt paljastele taldadele toetumas, pakub ta hämmastavat pilti ristilöömisest, mis oleks justkui musta, ookerkollase ja roosaga algavasse hämarikku joonistatud.
Ta