Saladuse hoidja. Kate Morton

jubedat. See valge lina seal päikeselises aias.

      Vanem mees küsis: „Kas te tundsite teda, proua Nicolson? Kas ta oli teile tuttav? Olite teda ehk varem kusagil näinud, kas või eemalt?”

      Laureli ema ei vastanud, vähemalt mitte kuuldavalt. Ta sosistas midagi pisipõnnile kuklasse, huuled liikusid pehmelt lapse õhukeste juuste vastas. Isa vastas valjusti tema eest. „Muidugi mitte,” sõnas ta. „Nagu mu abikaasa teile juba ütles, pole ta teda kunagi varem näinud. Minu arvates peaksite teda võrdlema tolle mehe kirjeldusega, kellest lehes kirjutatakse, selle, kes piknikulisi kimbutab.”

      „Me uurime kõiki juhtlõngu, härra Nicolson, võite kindel olla. Praegusel hetkel aga on teil aias laip ja selle kohta, kuidas see sinna sattus, ainult teie naise jutt.”

      Isa läks turri. „See mees tuli mu naisele kallale. Puhas enesekaitse.”

      „Kas te nägite pealt, kuidas see juhtus, härra Nicolson?”

      Vanema politseiniku hääles oli kannatamatust, see ajas Laurelile hirmu peale. Ta astus sammu tagasi. Keegi ei tea, et ta seal oli. Neil pole vaja seda välja uurida. Ta võib minema hiilida, trepist üles ronida, meeles pidada, et ei astuks kriiksuvale põrandalauale, ennast oma voodis kerra tõmmata. Ta võib jätta nad täiskasvanute maailma müstiliste mahhinatsioonide manu ja lasta end üles leida alles siis, kui nad on omadega valmis; lasta neil öelda, et nüüd on kõik korras …

      „Küsisin: kas te olite seal, härra Nicolson? Kas te nägite pealt, kuidas see juhtus?”

      … aga Laurelit tõmbas enda poole see tuba, lambivalguse kontrast pimenenud esikuga, too veidralt dramaatiline stseen, tähtsuse aura, mille tekitasid isa pingestatud hääl ja jäik hoiak. Laurelis oli nii toona kui ka praegu ikka tung sekkuda, pakkuda abi ka siis, kui seda ei paluta, hirm midagi maha magada ja sellest ilma jääda.

      Ta oli šokis. Ta vajas inimeste seltsi. Ta ei saanud endast jagu. Oli põhjus siis milles tahes, Laurel astus kulisside varjust välja, otse stseeni keskele. „Ma olin seal,” ütles ta. „Mina nägin seda meest.”

      Isa tõstis üllatunult pilgu. Ta heitis kiire pilgu algul naisele ja siis tütrele. Rääkima hakates oli ta hääl nüüd teistsugune, kähe ja rutakas, peaaegu sosin. „Aitab, Laurel.”

      Kõikide pilk oli nüüd temal: isa, ema, võõraste meeste. Laurel teadis, et järgmised laused on pöördelise tähtsusega. Isa pilku vältides alustas ta: „See mees tuli ümber maja. Ta tahtis väikevenda enda kätte kahmata.” Oli ju nii, kas polnud? Ta oli kindel, et just seda oli ta näinud.

      Isa kortsutas kulmu. „Laurel …”

      Laurel rääkis edasi, kiiremini ja otsustavamalt. (Ja miks ka mitte? Polnud ta ju enam laps, et oma tuppa hiilida ja oodata, et täiskasvanud kõik korda ajavad: tema oli üks nende hulgast; tal oli oma roll mängida; ta oli tähtis.) Rambivalgus ergastus, Laurel vaatas vanemale mehele otsa. „Nad läksid käsitsi kokku. Ma nägin oma silmaga. See mees tuli emale kallale, ja siis … ja siis kukkus maha.”

      Hetkeks olid kõik vait. Laurel vaatas ema poole, kes ei sosistanud enam väikevennale kuklasse, vaid vaatas üle lapse pea ainitisel pilgul kuhugi Laureli selja taha. Keegi oli teed teinud. Laurel mäletas seda üksikasja kõik järgnevad aastad. Keegi oli teed teinud, aga seda polnud joodud. Puutumata tassid seisid toas laudadel, üks aknalaual. Esiku kell tiksus.

      Lõpuks hakkas kiilanev mees diivanil nihelema ja köhatas. „Laurel, eks?”

      „Jah, härra.”

      Isa hingas puhinal välja, vägev õhujuga tegi tühjeneva õhupalli häält. Käsi viipas Laureli poole ja isa ütles: „Minu tütar.” Hääl kõlas löödult. „Mu kõige vanem.”

      Diivanil istuv mees uuris Laurelit pilguga, siis tõmbusid huuled naeratuseks, mis silmadesse ei jõudnud. Ta ütles: „Tuled ehk tuppa, Laurel. Istu ja hakka päris algusest peale. Räägi meile kõik ära, mida sa nägid.”

      5

      Laurel rääkis politseinikule tõtt. Ettevaatlikult istus ta diivani teise nurka, ootas ära isa vastumeelsed julgustussõnad ja hakkas tänast pärastlõunat meenutama. Kõike, mida oli näinud, täpselt nii, nagu see oli juhtunud. Ta oli puu otsa ehitatud onnis raamatut lugenud ja korraks pooleli jätnud, et vaadata, kuidas mees maja poole tuleb.

      „Miks sa teda vaatama jäid? Kas tema juures oli midagi ebatavalist?” Politseiniku hääletoon ega näoilme ei andnud vähimatki vihjet, mida ta kuulda loodab.

      Laurel kortsutas kulmu, püüdes iga hinna eest kõiki üksikasju meelde tuletada ja tõestada, et on väärt tunnistaja. Jah, võib-olla tõesti. Ei, mees ei jooksnud ega karjunud ega käitunud muud moodi silmatorkavalt, aga ikkagi oli ta – Laurel vaatas lakke ja üritas täpset sõna esile manada – kurjakuulutav. Ta lausus seda veel kord, rahul, et sõna nii täpselt sobib. Mees oli kurjakuulutava olemisega, ja tal hakkas hirm. Ei, ta ei oska öelda, miks; lihtsalt hakkas.

      Kas ta ei arva, et see, mis hiljem juhtus, võiks esmamuljet varjutada? Panna tavalise asja ohtlikumana tunduma , kui see tegelikult oli?

      Ei, ta on kindel. Selles mehes oli kohe kindlasti midagi hirmuäratavat.

      Noorem politseinik kritseldas märkmikku. Laurel tõmbas hinge. Vanemate poole ta vaadata ei söandanud, kartis, et kaotab julguse.