perekonnaalbumit läbi ja lõhki, ja see foto ja need inimesed siia ei kuulunud. Uks läks lahti ja ilmus Rose, alustassidel klirisemas kaks eri nägu teetassi.
Laurel tõstis foto üles. „Rose, kas sa seda pilti oled näinud?”
Rose asetas tassi öökapikesele, kiikas fotot ja naeratas. „Oi jaa,” vastas ta. „Mõni kuu tagasi tuli Greenacresis välja – mõtlesin, et ehk leiad talle albumis sobiva koha. Memm on kena, eks? Kui õnnelik juhus, et avastasime tema kohta midagi uut, eriti veel praeguses olukorras.”
Laurel vaatas fotot veel kord. Noored naised, juukselahk küljel, juuksed seatud vanamoelisse rullsoengusse, niinimetatud võidurulli, seelik põlvi riivamas; ühel neiul rippus sõrmede vahel sigaret. Muidugi, see oli ema. Jumestus oli teistsugune. Ta oli üleni teistsugune.
„Naljakas,” ütles Rose. „Ma pole temast kunagi niimoodi mõelnud.”
„Mismoodi?”
„Vist seda, et ta noor oli. Sõbratariga koos naeris.”
„Tõesti? Miks?” Ehkki sama kehtis ju ka Laureli enda kohta. Tema kujutluses – ja küllap nende kõikide kujutluses – algas ema elu sellest hetkest, kui ta vastas vanaema ajalehekuulutusele, milles otsiti naisabilist, ja pansionis tööle hakkas. Põhilised andmed olid ju teada: see, et ema sündis ja kasvas üles Coventrys, et ta läks just enne sõda Londonisse ja et kogu ta pere sai pommitamisel surma. Laurel teadis sedagi, et perekonna surm avaldas emale sügavat mõju. Dorothy Nicolson kasutas iga võimalust, et lastele meelde tuletada, et perekond on kõik: see kõlas läbi nende lapsepõlve otsekui mantra. Kui teismelisel Laurelil oli kord eriti raske ajajärk, võttis ema ta käed pihku ja ütles ebahariliku tõsidusega: „Laurel, ära ole selline nagu mina omal ajal. Ära oota liiga kaua, enne kui aru saad, mis on tegelikult tähtis. Pereliikmed võivad mõnikord vihale ajada, aga nad on rohkem väärt, kui sa oskad ettegi kujutada.”
Mis puutus Dorothy elu üksikasjadesse enne Stephen Nicolsoniga tutvumist, siis ise polnud ta neist lastele rääkinud ja neil ei tulnud pähe ka küsida. Sugugi mitte imelik, leidis Laurel kerge ebamugavustundega. Lapsed ei nõua vanematelt minevikku, nende arvates on pisut uskumatu ja peaaegu piinlikki, et vanematel oli enne neid mingi oma elu. Nüüd seda sõjaaegset võõrast silmitsedes andis teadmistenappus teravalt tunda.
Kui Laurel oli alles algaja näitleja, kummardus tuntud lavastaja käsikirja kohale, kohendas prille, mis olid paksud nagu pudelipõhjad, ja ütles Laurelile, et tal ei ole vastavat välimust, et peaosi mängida. Hinnang läks hinge, Laurel oli rööpast väljas, veetis pikki tunde peegli ees ja püüdis end ootamatu nurga alt tabada, siis aga nüsis oma pikad juuksed purjus inimese bravuuriga lühikeseks. Sellest sai ta karjääri pöördepunkt. Ta oli karakternäitleja. Lavastaja võttis ta peaosalise õe rolli ja Laurel teenis esimesed vaimustatud arvustused. Rahvas imetles tema võimet ehitada tegelaskuju üles seestpoolt väljapoole, sukelduda teise inimesse ning temasse ära kaduda, aga siin polnud midagi võltsi, Laurel vaevus lihtsalt tegelaskuju saladused välja uurima. Saladuse hoidmisest teadis ta nii mõndagi. Teadis sedagi, et just sealt, mustade laikude varjust, leiab inimese tegeliku mina.
„Mõtle, see on meil temast ainuke pilt, kus ta on nii noor,” toetus Rose Laureli tooli käetoele, lavendliaroom endisest veel tugevam, ja võttis foto pihku.
„On, jah?” Laurel sirutas käe sigareti järele, siis tuli meelde, et ta on ju haiglas, ja ta võttis hoopis teetassi. „Ju siis.” Nii suur osa ema minevikust oli must laik. Miks see talle varem korda ei läinud? Taas vaatas ta fotot, kaht noort naist, kes oleksid nüüd justkui ta teadmatuse üle naernud. Ta sundis hääle ükskõikseks. „Kust sa selle leidsidki, Rose?”
„Raamatu vahelt.”
„Raamatu?”
„Tegelikult näidendi – „Peeter Paani”.”
„Memm mängis näidendis?” Emale meeldisid kostümeerimine ja „elavad pildid”, kuid Laurelile ei tulnud meelde, et ema oleks mõnes näidendis mänginud.
„Ei tea. See raamat oli kingitus. Esilehel oli pühendus – mäletad, nii nagu ta meile, lastele, kirjutas, kui midagi kinkis?”
„Mis seal seisis?”
„„Dorothyle.”” Mälu pingutades põimis Rose sõrmed vaheliti. „„Tõeline sõber on valguskiir pimeduses. Vivien.””
Vivien. See nimi tegi Laureliga midagi kummalist. Nahk tõmbus vaheldumisi kuumaks ja külmaks ning pulss oli oimukohtadel selgesti tunda. Ajust käis läbi peadpööritav rida kuvandeid – helkiv noatera, ema hirmunud nägu, lahtitulnud punane pael. Vanad mälestused, inetud mälestused, mille tundmatu naisenimi oli ühtäkki vallandanud. „Vivien,” kordas ta nagu kaja, hääl ootamatult vali. „Kes see Vivien on?”
Rose vaatas üllatunult üles, aga mida ta ka poleks kavatsenud vastata, igatahes läks see kaotsi, sest just siis tuiskas uksest sisse Iris, näpu vahel parkimistrahvi kviitung. Mõlemad õed pöördusid tema pahameeletormi kuulama ning nii jäid neil märkamata Dorothy järsk hingetõmme ja ärev ilme, mis Vivieni nime kuuldes korraks üle tema näo libises. Selleks ajaks, kui kolm Nicolsoni-õekest ema voodi äärde kogunesid, näis Dorothy rahulikult magavat ning tema näojooned ei andnud vähimatki aimu, et ta oli jätnud selle haigla, oma vaevatud keha ja täiskasvanud tütred ning lipsanud ajas tagasi sellesse 1941. aasta pimedasse õhtusse.
3
London, mai 1941
Dorothy Smitham ruttas jooksujalu trepist alla ja hüüdis käsi siuhti kasukavarrukatesse torgates proua White’ile head õhtut. Majaperenaine pilgutas tema möödudes paksude prilliklaaside taga silmi ja oleks ihanud jätkata oma lõppematut traktaati naabrite nõrkadest külgedest, kuid Dolly ei peatunud. Aeglustas vaid korraks sammu, et endale esikupeeglist pilk peale visata ja pisut värvi põskedesse näpistada. Nähtuga rahul, avas ta ukse ja sööstis pimendatud tänavale. Tal oli kiire, täna õhtul polnud aega tsiviilkaitsjatega jageleda, Jimmy on selle aja peale juba restorani juures ja ta ei taha noormehel oodata lasta. Neil on nii palju vaja läbi arutada – mida võtta, mida teha, kui nad sinna jõuavad, millal siis lõpuks minna …
Dolly naeratas õhinal, pistis käe kasuka sügavasse taskusse ja veeretas nikerdatud puukujukest sõrmede vahel. Hiljaaegu oli see talle pandimaja aknal silma hakanud; teadagi vaid pisiasi, aga kujuke viis mõtted Jimmyle, ja eriti just nüüd, mil London ümberringi kokku varises, oli tähtis teada anda, kui palju inimene sulle tähendab. Dolly ootas pikisilmi, et saaks kingi üle anda – ta kujutas ette Jimmy näoilmet, kui ta kujukest näeb, kuidas ta naeratab ja käed tema poole sirutab ja ütleb – nii nagu ta alati –, kui väga ta Dollyt armastab. Pisike puidust härra Punch pole ehk midagi erilist, aga sobiks täpselt; Jimmy armastab mereranda. Dolly samuti.
„Vabandust?”
Naisehääl, päris ootamatu. „Jah?” hüüdis Dolly vastu, hääl üllatusest katkev. Küllap nägi naine teda sel hetkel, kui avatud uksest paistis korraks valgust.
„Palun, kas te saaksite mind aidata? Ma otsin maja number 24.”
Vaatamata sellele, et pimendamise tõttu polnud mitte kui midagi näha, viipas Dolly harjumuspäraselt käega välisukse poole. „Teil vedas,” vastas ta. „See on siinsamas. Praegu kahjuks vist vabu tube ei ole, aga kohe varsti jääb.” Tegelikult tema enda tuba (kui seda ikka võis toaks nimetada). Ta libistas sigareti suhu ja tõmbas tikku.
„Dolly?”
Enda nime kuuldes kõõritas Dolly pimedusse. Hääle omanik kiirustas tema poole, ta tajus liikumist ning siis ütles naine juba päris lähedal: „Jumal tänatud, oletegi teie. Dolly, see olen mina. Ma olen …”
„Vivien?” Äkitselt tundis ta hääle ära; ta tundis seda nii hästi, ja ometi oli hääles seekord midagi teistsugust.
„Mõtlesin, et ei saa teid enam kätte, et on liiga hilja.”
„Mille jaoks liiga hilja?” Dolly jutt takerdus; sellist kohtumist tal plaanis polnud. „Mis on?”
„Ei midagi …” hakkas Vivien naerma,