ad saladust hoida, kui kaks neist on surnud.”
KUIDAS KÕIK ALGAS
Kujutle paari aasta tagust, seitsmenda ja kaheksanda klassi vahelist suve. Oled oma kiviäärisega basseini juures õues lamamisest päevitunud, sa kannad uusi Juicy Couture’i dresse (mäletad, kui kõigil need seljas olid?) ja mõtteis on su silmarõõm, poiss, kes käib tolles teises keskkoolis, mille nime me ei maini, ja kes lappab kaubamajas Abercrombie poes teksaseid riiulitele. Sööd oma kakaoga riisihelbeid just nii, nagu need sulle meeldivad – rasvata piima sisse uputatult – ning korraga näed piimapaki küljel selle tüdruku nägu. KADUNUD. Tüdruk on armsake – tõenäoliselt armsam kui sina – ning ta silmis on trotslik pilk. Mõtled: hm, võib-olla maitsevad ka temale läbiligunenud riisikrõbinad. Ja vead kihla, et ta arvaks samuti, et Abercrombie poiss on kuum. Sa imestad, kuidas keegi nii … noh, päris sinu moodi … küll kaduma läks. Sa arvasid, et ainult iludusvõistlustel osalevad tüdrukud lõpetavad piimapakil.
Hästi, paku uuesti.
Aria Montgomery kaevus nägupidi oma parima sõbranna Alison DiLaurentise murusse. „Hõrgutav,” pomises ta.
„Kas sa nuusutad muru?” hõikas Emily Fields tema selja tagant, lükates pika tedretähnilise käsivarrega oma ema Volvo luukpära ust kinni.
„Lõhnab hästi.” Aria lükkas oma roosatriibulised juuksed eemale ja ahmis sooja varaõhtust õhku. „Nagu suvi.”
Emily lehvitas emale hüvastijätuks ja kergitas igavaid teksaseid, mis ta kõhnadel puusadel rippusid. Emily oli juba pisipõnnide liigast alates võistlusujuja, ja vaatamata sellele et ta nägi Speedo trikoos suurepärane välja, ei kandnud ta kunagi midagi liibuvat või ligilähedaseltki kaunist, erinevalt ülejäänud seitsmenda klassi tüdrukutest. Seda põhjusel, et Emily vanemad nõudsid, et inimene ehitaks isiksuse üles seestpoolt väljapoole. (Kuigi Emily oli üpriski kindel, et see, et ta oli sunnitud liibuva T-särgi kirjaga IIRI TÜDRUKUD TEEVAD SEDA PAREMINI aluspesusahtli tagaossa peitma, ei olnud just iseloomu kasvatav.)
„Hei, tšikid!” Alison tuli piruette tehes läbi eesaia. Ta juuksed olid korratusse hobusesabasse seotud ja ta kandis endiselt sedasama üleskeeratud šotiruudulist maahokiseelikut, mis oli tal seljas pärastlõunasel hokivõistkonna aastalõpupeol. Alison oli ainukese seitsmendikuna juunioride meeskonda pääsenud ning vanemad Rosewoodi kooli tüdrukud sõidutasid teda koju, Cherokee Jay-Z muusikast mürtsumas, ja piserdasid Alisoni enne väljalaskmist parfüümiga üle, et ta ei lõhnaks sigarettide järele, mida nad kõik olid suitsetanud.
„Millest ma ilma jäin?” hüüdis Spencer Hastings ja hakkas Alisoni hekist läbi pugema, et teistega ühineda. Spencer elas naabermajas. Ta heitis oma pika läikiva tumeblondi hobusesaba üle õla ja võttis lillast Nalgene’i pudelist suure sõõmu. Spencerit polnud sügisel koos Aliga juunioride tiimi võetud ning ta pidi mängima seitsmenda klassi meeskonnas. Ta oli terve aasta ohjeldamatult maahokit harjutanud, et oma mänguoskusi täiustada, ja tüdrukud teadsid, et ta oli enne nende saabumist tagahoovis triblamist harjutanud. Spencer ei kannatanud silma otsaski, et keegi temast ükskõik milles parem oleks. Eriti Alison.
„Oodake mind ka!”
Nad pöörasid ringi ja nägid Hanna Marinit, kes oma ema Mercedesest välja ronis. Ta komistas oma kandekoti otsa ja vehkis ägedalt pontsakate kätega. Sellest ajast saadik, kui Hanna vanemad eelmisel aastal lahutasid, oli tüdruk järjepidevalt kaalus juurde võtnud ja riietest välja kasvanud. Ali pööritas küll silmi, aga ülejäänud tüdrukud tegid näo, et ei märka midagi. Täpselt nii, nagu parimatele sõpradele kohane.
Alison, Aria, Spencer, Emily ja Hanna said lähedaseks eelmisel aastal, kui vanemad panid nende nimed kirja, et nad töötaksid vabatahtlikena Rosewoodi kooli laupäevastel heategevusõhtutel … nojah, kõikide teiste vanemad peale Spenceri, kes hakkas vabatahtlikuks omal algatusel. Kas Alison neid teadis või mitte, igatahes teadis nelik Alisoni väga hästi. Ta oli täiuslik. Ilus, vaimukas, tark. Populaarne. Poisid tahtsid Alisoni suudelda ja tüdrukud – isegi temast vanemad – tahtsid tema olla. Nii et esimesel korral, kui Ali ühe Aria nalja peale naeris, Emilyle ujumise kohta küsimuse esitas, ütles Hannale, et ta särk on jumalik, või kommenteeris, et Spenceri käekiri on palju kenam kui tal endal, ei saanud tüdrukud midagi parata, et olid, noh … lummatud. Enne Alit tundsid tüdrukud end nagu avara pihaosaga empsi teksad – veidravõitu ja halvas mõttes teistsugused –, korraga aga tekitas Alison neis tunde, et nad on otsekui täiuslikult istuvad Stella McCartney teksased, sellised, mida keegi endale lubada ei saa.
Nüüd, rohkem kui aasta hiljem, seitsmenda klassi viimasel koolipäeval, olid nad mitte ainult parimad sõbrannad, vaid ka Rosewoodi kooli populaarseimad tüdrukud. Selleks, et niimoodi kujuneks, oli paljugi juhtunud. Iga isekeskis peetud pidžaamaõhtu, iga kooliekskursioon oli järjekordne seiklus. Isegi klassijuhatajatund oli meeldejääv, kui nad kõik koos olid. (Esindusmeeskonna kapteni tundeküllase kirja – adresseeritud tema järeleaitajale matemaatikas – ettelugemisest kooli ringhäälingusüsteemi kaudu sai Rosewoodi legend.) Kuid oli teisi asju, mida nad kõik soovinuks unustada. Ja oli üks saladus, millest nad isegi rääkida ei suutnud. Ali ütles, et just saladused on need, mis nende viisiku sõpruse kõige kindlamini igaveseks kokku köidavad. Kui nii, siis peavad nad küll terveks eluks parimateks sõpradeks jääma.
„Mul on nii hea meel, et see päev möödas on,” soigus Alison ja tõukas Spenceri õrnalt hekiavausest tagasi. „Sinu küünis.”
„Mul on nii hea meel, et seitsmes klass läbi sai,” ütles Aria sellal, kui tema, Emily ja Hanna järgnesid Alisonile ja Spencerile küünist või õigemini kunagisest laudast ümber ehitatud külalismaja suunas, kus Spenceri vanem õde Melissa oli keskkoolis käies elanud. Õnneks oli ta just kooli lõpetanud ja pidi suvel Prahasse minema, nii et maja oli täna õhtul üleni nende päralt.
Äkitselt kuulsid nad väga piiksuvat häält. „Alison! Tere, Alison! Tere, Spencer!”
Alison pööras tänava suunas. „Kindel ei,” sosistas ta.
„Kindel ei,” kordasid Spencer, Emily ja Aria kiiresti.
Hanna kortsutas kulmu. „Pagan küll.”
Selle mängu võttis Ali üle oma vennalt Jasonilt, kes oli Rosewoodi kooli abiturient. Jason ja ta sõbrad mängisid seda keskkoolidevahelistel kohtumisõhtutel tüdrukuid takseerides. Kui olid viimane, kes hüüdis „kindel ei”, pidid tol õhtul koledat tüdrukut lõbustama, sellal kui su sõbrad said õnne proovida tema kuumade sõbrannadega – mis tähendas sisuliselt seda, et olid sama nõme ja ebameeldiv kui too tüdruk. Ali versiooni järgi hüüdsid tüdrukud „kindel ei”, kui nende lähedusse sattus mõni kole, igav või äpu tegelane.
Seekord käis „kindel ei” Mona Vanderwaali – mõned majad kaugemal elava nohiku, kelle meelisajaviiteks oli üritada Spenceri ja Alisoniga sõbraks saada – ja tema kahe friigist sõbratari Chassey Bledsoe ja Phi Templetoni kohta. Chassey oli tüdruk, kes häkkis kooli arvutisüsteemi ja seejärel rääkis direktorile, kuidas seda paremini kindlustada, ja Phi Templetonil oli igal pool jojo kaasas – rohkem polnud vajagi öelda. Kolmik seisis keset vaikset äärelinnatänavat ja vahtis tüdrukutepunti. Mona seisis oma Razori tõukerattal, Chassey oli musta maastikujalgrattaga ja Phi jalgsi – jojo loomulikult käes.
„Hei, kas tahate minu poole tulla ja „Hirmufaktorit” vaadata?” hõikas Mona.
„Vabandust,” muigas Alison eputavalt. „Meil on nagu tegemist.”
Chassey kortsutas kulmu. „Te ei tahagi näha, kuidas nad putukaid söövad?”
„Rõve!” sosistas Spencer Ariale, kes hakkas seejärel tegema, nagu sööks Hanna peanahalt nähtamatuid täisid nagu ahv.
„Jah, tore ju oleks.” Alison kallutas pea viltu. „Meil on see pidžaamapidu juba tükimat aega ette planeeritud. Aga võib-olla järgmine kord?”
Mona vaatas kõnniteed. „Jah, olgu.”
„Nägudeni.” Alison keeras silmi pööritades ringi ja teised tüdrukud tegid sama.
Nad läksid läbi Spenceri tagavärava. Nendest vasakul oli Ali krundi tagaaed, kuhu ta vanemad oma laiajooneliste piknikute tarbeks kahekümneistmelist aiapaviljoni ehitasid. „Tänu jumalale, et töölisi siin pole,” ütles Ali kollast buldooserit kiigates.
Emily kangestus. „Kas nad on sulle