osariigi Rosewoodis – väikeses äärelinnas Philadelphiast umbes kahekümne miili kaugusel – elati märksa tõenäolisemalt nagu Spenceri perekond umbes kahekümne viie toalises talumajas, kus on mosaiigis kahhelkividega bassein ja mullivann, kui moodulehitisest McMansion’is1. Rosewood lõhnas suvel sirelite ja niidetud muru ning talvel puhta lume ja puuküttega pliitide järele. See oli täis kõrgeid haljaid mände, aakrite kaupa perekondlikke maamaju ning nunnumast nunnumaid rebaseid ja jänkusid. Rosewoodis olid vapustavad ostukeskused, koloniaalajastu kinnisvara ja pargid sünnipäevade, koolilõpetamiste ja lihtsalt-sellepärast-et-meil-on-tuju-pidude jaoks. Ja Rosewoodi poisid olid tol õhetaval, tervislikul, just-Abercrombie-kataloogist-välja-astunud moel vapustavad. See oli Philadelphia koorekiht. Täis vana ja üllast veresugulust, vana raha ja igiammuseid skandaale.
Kui nad küüni juurde jõudsid, kuuldus seest itsitamist. Keegi kiljus: „Ma ütlesin, lõpeta ära!”
„Jumal küll,” oigas Spencer. „Mida tema siin teeb?”
Läbi lukuaugu kiigates nägi Spencer Melissat, oma pirtsakat ja korralikku, kõiges suurepärast vanemat õde ja tema hõrku kallimat Ian Thomast diivanil maadlemas. Spencer lõi kingakontsaga ukse pihta, nii et uks paiskus valla. Küünis oli justkui sambla ja kergelt kõrbenud popkorni hõngu. Melissa pööras ringi.
„Mida pekki … ?” küsis ta. Seejärel märkas ta teisi ja naeratas. „Ah, tere, tüdrukud.”
Tüdrukud silmitsesid Spencerit. Ta kurtis pidevalt, et Melissa on mürgine supermõrd, nii et iga kord oli päris jahmatav, et Melissa tundus sõbralik ja armas.
Ian tõusis püsti, ringutas ja naeratas laialt Spencerile. „Tere.”
„Tere, Ian,” vastas Spencer palju erksamal toonil. „Ma ei teadnud, et te siin olete.”
„Ikka teadsid.” Ian naeratas flirtivalt. „Sa nuhkisid meie järel.”
Melissa kohendas õde jõllitades oma pikki blonde juukseid ja mustast siidist peapaela. „Niisiis, mis toimub?” küsis ta veidi süüdistavalt.
„Asi on lihtsalt … Ma ei tahtnud sisse trügida …” puterdas Spencer. „Aga pidime selle pinna täna õhtuks endale saama.”
Ian lõi mänglevalt Spenceri käsivart. „Ma ajasin sulle ainult jama,” õrritas ta.
Punane laik levis üle Spenceri kaela. Ianil olid sassis blondid juuksed, unise pilguga pähklivärvi silmad ja täiesti vastupandamatud kõhulihased.
„Oo,” ütles Ali liiga valjusti. Kõigi pilgud pöördusid temale. „Melissa, sina ja Ian olete maailma kõige nummim paar. Ma pole varem öelnud, aga olen seda alati mõelnud. Kas sa ei arva, Spence?”
Spencer pilgutas silmi. „Ee,” ütles ta vaikselt.
Melissa vaatas kimbatusse sattunult hetkeks Alit ja pöördus uuesti Iani poole. „Kas ma saaksin sinuga väljas rääkida?”
Ian jõi tüdrukute pilkude all oma Corona pudeli tühjaks. Tüdrukud jõid vanemate baarikapis leiduvatest pudelitest muidu väga salamisi. Poiss asetas tühja pudeli lauale, kinkis neile hüvastijätunaeratuse ja läks Melissa kannul õue. „Adjöö, daamid.” Ta pilgutas neile silma ja pani ukse enda järel kinni.
Alison hõõrus käsi. „Järjekordne mure Ali D. poolt lahendatud. Kas ütled mulle nüüd aitäh, Spence?”
Spencer ei vastanud. Ta oli küüni eesaknast välja vaatamisega liiga hõivatud. Lillakasse valguskumasse olid ilmunud esimesed jaanimardikad.
Hanna jalutas hüljatud popkornikausi juurde ja võttis suure peotäie. „Ian on nii kuum. Nagu et isegi kuumem kui Sean.” Sean Ackard oli üks klassi kenamaid poisse ja Hanna lakkamatute fantaasiate aines.
„Tead, mis ma kuulsin?” küsis Ali diivanile potsatades. „Seanile meeldivad õudselt tüdrukud, kellel on hea söögiisu.”
Hanna nägu selgines. „Tõesti?”
„Ei.” Alison turtsatas.
Hanna lasi peotäiel popkornil aeglaselt kaussi tagasi langeda.
„Niisiis, tüdrukud,” ütles Ali. „Ma tean ideaalset asja, mida me teha võiksime.”
„Loodetavasti ei hakka me jälle kanni välgutama.” Emily itsitas. Nad olid seda kuu aega tagasi teinud – jube külm oli –, ja kuigi Hanna keeldus vähema kui alussärgi ja nädalapäeva kirjaga alukate väele jäämast, lippasid teised tüdrukud porgandpaljalt üle lähedalasuva viljatu maisipõllu.
„Sulle meeldis see ülearugi,” pomises Ali. Naeratus Emily suul haihtus. „Aga ei – ma hoidsin seda viimase koolipäeva jaoks. Ma õppisin, kuidas inimesi hüpnotiseerida.”
„Hüpnotiseerida?” kordas Spencer.
„Matti õde õpetas mulle,” vastas Ali, vaadates Melissa ja Iani fotosid kaminasimsil. Tema sellenädalasel kallimal Mattil olid samasugused liivakarva juuksed nagu Ianil.
„Kuidas see käib?” küsis Hanna.
„Kahju, aga ta käskis mul saladust pidada,” ütles Ali uuesti ümber pöörates. „Tahate näha, kas see toimib?”
Kulmu kortsutades võttis Aria helelillal põrandapadjal istet. „Ma ei tea …”
„Miks mitte?” Ali pilk väreles siga kujutaval käpiknukul, mis Aria lillast kampsunikoelisest kandekotist välja piilus. Aria kandis alati imelikke asju kaasas – pehmeid mänguloomi, vanadest romaanidest välja rebitud suvalisi lehekülgi, postkaarte kohtadest, kus ta polnud kunagi käinud.
„Kas hüpnoos paneb ütlema asju, mida inimene öelda ei taha?” küsis Aria.
„Kas sul on siis midagi, mida sa meile rääkida ei saa?” küsis Ali vastu. „Ja miks sa ikka veel seda suurt nukku igale poole kaasa tassid?” Ta osutas käpiknukule.
Aria kehitas õlgu ja tõmbas seanuku kotist välja. „Isa tõi Pigtunia mulle Saksamaalt kingiks. Pigtunia annab mulle armuelu asjus nõu.” Ta toppis käe nuku sisse.
„Sa pistad talle käe tagumikku!” kiljus Ali ja Emily hakkas itsitama. „Pealegi, miks sa peaks tahtma isa kingitud asju kaasas kanda?”
„See ei ole naljakas,” torkas Aria ja pööras jõnksti pead, et Emilyle otsa vaadata.
Kõik vaikisid mõne sekundi ja tüdrukud vaatasid tühjal pilgul üksteisele otsa. Seda tuli viimasel ajal päris tihti ette: keegi – tavaliselt Ali – mainis midagi, keegi tüdrukutest ärritus, aga kõik olid liiga arad, et küsida, mis õieti toimub.
Vaikuse katkestas Spencer. „Ennast hüpnotiseerida lasta, ee … kõlab tõesti natuke kahtlaselt.”
„Sina ei tea sellest midagi,” ütles Alison kiiresti. „Kuulge nüüd. Võiksin seda teile kõigile korraga teha.”
Spencer näppis seelikuvärvlit. Emily puhus õhku läbi hammaste. Aria ja Hanna vahetasid pilgu. Ali mõtles alatasa välja asju, mida nad teha võiksid – eelmisel suvel oli selleks võililleseemnete suitsetamine, nägemaks, kas neil tekivad hallutsinatsioonid, ja möödunud sügisel olid nad Pecksi tiigis ujumas käinud, kuigi sealt leiti kunagi surnukeha – aga asi oli selles, et tihtipeale ei tahtnud nad teha seda, mida Alison neil teha käskis. Kõik nad armastasid Alit hullupööra, aga vahel ka vihkasid – kamandamise pärast ja nõiduse pärast, mille ta neile peale oli pannud. Mõnikord ei tundnud nad end Ali juuresolekul päris tõelistena. Nad tundsid end kui nukud, kelle iga liigutust Ali dirigeerib. Igaüks neist soovis, et kasvõi ühel korral oleks neil jõudu Alile ei öelda.
„Paa-luuun?” küsis Ali. „Emily, sina ju tahad seda teha, eks?”
„Ee …” Emily hääl värises. „Noh …”
„Ma teen seda …” torkas Hanna.
„Mina ka,” ütles seejärel kiiresti Emily.
Spencer ja Aria noogutasid tõrksalt. Rahulolevalt