Valelikud võrgutajad. Sara Shepard

hõljuks seal ikka veel Alisoni kohalolu. Emilyl hakkas pea ringi käima ja ta nõjatus toe saamiseks seina najale.

      „Pane see ükskõik kuhu,” ütles Maya. Emily kogus end, tõmbus seinast eemale, asetas kasti voodijalutsi juurde maha ja vaatas ümberringi.

      „Mulle meeldivad su plakatid,” ütles ta. Nendel olid enamasti bändid: M.I.A., Black Eyed Peas, ergutustüdruku kostüümis Gwen Stefani. „Ma armastan Gweni,” lisas ta.

      „Jah,” ütles Maya. „Mu poiss on temast ahvivaimustuses. Ta nimi on Justin. Ta on San Franist nagu minagi.”

      „Ahah. Mul on ka poiss,” ütles Emily. „Ta nimi on Ben.”

      „Jah?” Maya istus voodile. „Milline ta on?”

      Emily püüdis Beni – poissi, kellega ta oli neli kuud käinud – silme ette manada. Viimati oli Emily teda näinud kaks päeva tagasi – nad vaatasid Emily juures „Doomi” DVDd. Emily ema viibis otse loomulikult kõrvaltoas ja põikas pisteliselt sisse, et küsida, kas neil on midagi tarvis. Nad olid juba mõnda aega head sõbrad olnud, aasta-aastalt samades ujumisvõistkondades. Kõik tiimikaaslased ütlesid, et nad peaksid käima hakkama, niisiis nad hakkasidki. „Ta on lahe.”

      „Nii, aga miks sa enam selle tüdrukuga sõber pole, kes siin elas?” küsis Maya.

      Emily lükkas oma punakasblondid juuksed kõrvade taha. Oo. Niisiis Maya ei teadnudki tegelikult Alisonist. Ent kui Emily hakkaks nüüd Alist rääkima, purskaks ta võibolla nutma, ja see jätaks imeliku mulje. Ta vaevu tundis seda Maya-tüdrukut. „Ma kasvasin kõigist oma seitsmenda klassi sõpradest lahku. Ma pakun, et me kõik muutusime tohutult palju.”

      Pehmelt öeldud. Emily teistest parimatest sõpradest oli Spencerist saanud niigi kohutavalt täiusliku iseenda liialdatud versioon; Aria perekond kolis tol sügisel, mil Ali kaduma läks, järsku Islandile; ja nohiklik, kuid armastusväärne Hanna oli muutunud ülimalt mittenohiklikuks ja ebaarmastusväärseks ning oli nüüd täielik mõrd. Hanna ja ta praegune parim sõbranna Mona Vanderwaal olid end kaheksanda ja üheksanda klassi vahelisel suvel täielikult ümber kujundanud. Emily ema oli hiljuti näinud Hannat Wawasse, kohalikku esmatarbekaupade poodi minemas, ja rääkis Emilyle, et Hanna nägi välja „litsakam kui too Paris Hilton”. Emily polnud varem kordagi kuulnud oma ema suust sõna litsakas.

      „Ma tean, kuidas lahkukasvamine käib,” ütles Maya, voodil istuli üles-alla hüpeldes. „Nagu mu poiss? Ta nii väga kardab, et jätan ta nüüd maha, kui me teine teises riigi servas elame. Täielik titt.”

      „Ma olen oma poisiga samas ujumisvõistkonnas, seega näeme teineteist pidevalt,” vastas Emily, otsides kohta, et ka istuda. Võib-olla liigagi pidevalt, mõtles ta.

      „Sa ujud?” küsis Maya. Ta lasi pilgul mööda Emilyt üles-alla libiseda, mis tekitas Emilys natuke imeliku tunde. „Vean kihla, et sa oled tõeliselt osav. Sul on selleks täiuslikud õlad.”

      „Oh, ma ei tea.” Emily punastas ja nõjatus Maya puidust valge kirjutuslaua vastu.

      „On küll!” naeratas Maya. „Aga … kui sa sihuke tegija ja sportlane oled, siis kas see tähendab, et sa lööksid mu maha, kui ma natuke ganjat suitsetan?”

      „Mida, praegu või?” Emilyl läksid silmad pärani. „Aga su vanemad?”

      „Nad on toidupoes. Ja mu vend – ta on kuskil siin, aga teda ei huvita.” Maya sirutas käe madratsi alla Altoidsi piparmündikommide plekk-karbi järele. Ta lükkas üles akna, mis oli otse ta voodi kõrval, tõmbas sigareti välja ja süütas selle. Suits keerles hoovi ja moodustas suure tammepuu ümber hajusa pilve.

      Maya tõmbas sigareti tuppa tagasi. „Tahad mahvi?”

      Emily polnud elus kordagi kanepit proovinud – ta arvas alati, et ta vanemad saavad kuidagimoodi teada, nuusutavad näiteks ta juukseid või lasevad tal topsi pissida või midagi sellist. Aga kui Maya sigareti oma matilt kirsivärvi huulte vahelt graatsiliselt välja tõmbas, tundus see seksikas. Emily tahtis ka sama seksikas välja näha.

      „Ee … okei.” Emily nihkus Mayale lähemale ja võttis talt sigareti. Nende käed puutusid korraks kokku ja pilgud kohtusid. Maya rohelised silmad olid pisut kollakad nagu kassil. Emily käsi värises. Ta tundis end närviliselt, aga ta pani pläru suhu ja võttis pisikese mahvi, nagu jooks läbi kõrre vanillikoolat.

      Aga see ei maitsenud nagu vanillikoola. Tundus, nagu oleks ta just sisse hinganud purgitäie mädanenud vürtse. Ta läkastas köhida nagu vanaätt.

      „Oo,” võttis Maya pläru tagasi. „Esimene kord?”

      Emily ei saanud hingata, ahmis vaid õhku ja raputas pead. Ta hingeldas edasi, et hapnikku saada. Viimaks tundis ta, et õhk jõuab jälle kopsudesse. Kui Maya käsivart pööras, nägi Emily randmest algavat pikka valget armi. Oo. See nägi tema päevitunud nahal välja nagu väike albiinomadu. Jumal küll, ta oli arvatavasti juba pilves.