ristie’le
Esimene peatükk
Põgenev Jennie
„Ma ütlen ainult niipalju, et see naine ei meeldi mulle,” sosistas lendlevate juustega ettekandja. Sosin oli nii vali, et „Pleasanti” kohviku ainsal külastajal polnud raskusi selle kuulmisega. Mees arutles endamisi, kas kõnealune naine oli antud juhul mõni teine ettekandja või alaline klient, samasugune nagu ta ise.
„Ega ta ei peagi mulle meeldima, eks ole. Aga kui sina arvad teisiti, siis palun väga.”
„Minu meelest oli ta päris meeldiv,” ütles lühem ümmarguse näoga ettekandja nüüd juba palju kõhklevamalt kui alles hetk tagasi.
„Selline on ta ainult siis, kui tema uhkus on hoobi saanud. Aga niipea, kui tuju jälle hea, hakkab uuesti mürki pritsima. Peaks ju olema hoopis teistpidi. Ma tean hästi seda tüüpi inimesi – neid ei saa iialgi usaldada.”
„Mis sa sellega mõtled, et peaks olema teistpidi?” imestas ümmarguse näoga ettekandja.
Hercule Poirot, sel veebruarikuu neljapäeva õhtul veidi pärast poolt kaheksat kohviku ainus kunde, oli igatahes kohe taibanud, mida lendlevate juustega ettekandja silmas pidas. Ta muigas vargsi. See daam oli varemgi hiilanud teraste tähelepanekutega.
„Pole ju midagi imestada, kui täbarasse olukorda sattunud inimesel pinge üle pea kasvab ja ta ütleb midagi mõtlematut; tuleb tunnistada, et olen isegi seda teinud. Ja kui mul endal on meel rõõmus, tekib tahtmine oma head tuju teistega jagada. Nii see peakski olema. Aga sellised nagu see naine kohtlevad sind halvasti nimelt siis, kui neil endal hästi läheb. Just neid tasub tõsiselt karta.”
Bon, 1 kiitis Hercule Poirot mõttes takka. C’est la vraie sagesse.2
Kohviku uks lendas hooga lahti ja kolksatas vastu seina. Ukseavas seisis helepruuni mantli ja veidi tumedama pruuni kübaraga naine. Ta juuksed olid blondid. Nägu Poirot ei näinud. Naine vaatas üle õla justkui oodates, et keegi talle järgneb.
Mõnest sekundist piisas täiesti, et lahtisest uksest sisse pahisev külm õhk kogu toasooja väikesest ruumist välja tõrjuks. Muidu oleks selline asi Poirot’ kindlasti marru ajanud, kuid võõra teatraalne sisenemine ja ilmne ükskõiksus mulje suhtes, mille ta endast teistele jätab, olid jõudnud äratada detektiivi uudishimu.
Ta kattis oma kohvitassi lapiti käega, lootes nii joogi soojust hoida. Kitsuke viltuste seintega kohvik St Gregory Alley veeres Londoni kaugeltki mitte kõige nooblimas osas pakkus oma külastajatele parimat kohvi, mida Poirot oli kunagi elus saanud. Tal polnud tegelikult kombeks juua kohvi nii enne kui ka pärast õhtusööki – tõepoolest, üldiselt oleks selline väljavaade temas õudust äratanud –, kuid igal neljapäeval, kui ta saabus täpselt kell 19.30 „Pleasanti” kohvikusse, tegi ta endale erandi. Ajapikku sai iganädalasest erandist omamoodi traditsioon.
Kohviku teised traditsioonid ei pakkunud talle seevastu vähimatki naudingut: nimelt pidi ta alati ise oma noad-kahvlid-lusikad, salvräti ja veeklaasi õigesti ümber paigutama, sest laual oli kõik natuke viltu ja vale nurga all. Ettekandjad paistsid olevat arvamusel, et piisas sellest, kui vajalikud söögiriistad on kusagil – ükskõik kus – laual olemas. Poirot seda arvamust igatahes ei jaganud ja likvideeris korralageduse kohe, kui oli istet võtnud.
„Andeks, preili, kas te võiksite ukse kinni panna, kui te kavatsete sisse tulla?” hõikas Lendlevjuus pruuni kübara ja mantliga naisele, kes ikka veel ühe käega uksepiita pigistas ja välja tänavale vahtis. „Siis ka, kui te sisse ei tule. Meie teised ei tahaks siin kringliks külmuda.”
Naine astus sisse. Ta sulges ukse, kuid ei palunud vabandust, et oli seda nii kaua lahti hoidnud. Tema katkendlik hingamine kostis ära kohviku kaugemasse soppi. Ta poleks nagu märganudki, et ruumis viibib peale tema veel inimesi. Poirot ütles talle vaikselt: „Tere õhtust.” Naine keeras ennast pooleldi hääle suunas, kuid ei öelnud midagi vastu. Pärani silmis peegeldus tavatu hirm, piisavalt intensiivne, et isegi kõrvaltvaatajal külmavärinad üle selja jookseksid.
Poirot ei olnud enam häirimatu ja rahulolev nagu kohvikusse saabudes. Tema meelerahu oli lõhutud.
Naine tõttas akna juurde ja piilus välja. Ta ei näe seda, mida ta otsib, arutles Poirot endamisi. Kui sa eredalt valgustatud ruumist välja pilkasesse pimedusse vaatad, pole sul lootust näha midagi, mis on väljas, sest aknaklaas peegeldab vastu ainult selle ruumi sisemust, milles sa viibid. Siiski jäi naine veel mõneks ajaks pilguga pimedust puurima, ilmselt otsustanud tänavat silmas pidada.
„Ah, see oled sina,” ütles Lendlevjuus veidi kärsitult. „Milles asi? Kas juhtus midagi?”
Pruuni mantli ja kübaraga naine keeras ringi. „Ei, ma…” See kõlas nagu nuuksatus. Kuid tal õnnestus end koguda. „Ei. Kas ma tohin istuda sinna nurgalauda?” Ta osutas lauale, mis asus välisuksest kõige kaugemal.
„Võid istuda, kus tahad, ainult too härrasmehe laud ongi kinni.
Kõik lauad on kaetud.” Nüüd, kui Poirot oli talle meelde tulnud, pöördus Lendlevjuus tema poole: „Teie õhtusöök on varsti valmis, härra.” Poirot’l oli hea meel seda kuulda. Toit oli „Pleasantis” peaaegu sama hea kui kohv. Neid kahte tõdemust korraga kaaludes suutis Poirot vaevalt uskuda seda, mille ta teadis siiski tõsi olevat: et kohviku köögis töötasid ainult inglased. Incroyable.3
Lendlevjuus pöördus uuesti paanikas naise poole. „Oled ikka kindel, et midagi pole juhtunud, Jennie? Sa näed välja, nagu oleksid vanakuradi endaga silmitsi sattunud.”
„Kõik on korras, tänan küsimast. Vajan ainult tassikest kuuma kanget teed. Tooge mulle palun minu tavaline.” Jennie läks kiiresti nurgalaua juurde, ta möödus Poirot’st tema poole vaatamata. Poirot nihutas pisut oma tooli, et saaks teda jälgida. Midagi oli kindlasti juhtunud, kuid nähtavasti ei soovinud naine sellest ettekandjatele rääkida.
Mantlit seljast ja kübarat peast võtmata istus Jennie toolile, selg kohviku välisukse poole, kuid vaatas kohe jälle üle õla. Saanud võimaluse naise nägu üksikasjalikumalt silmitseda, oletas Poirot, et ta võis olla umbes neljakümneaastane. Suured sinised silmad olid pilkumatult pärani. Oleks võinud arvata, arutles Poirot endamisi, et Jennie näeb parajasti mingit üdini vapustavat vaatepilti – „on sattunud silmitsi vanakuradi endaga”, nagu Lendlevjuus seda väljendas. Ja ometi, nagu Poirot oli ise veendunud, ei avanenud ta pilgule midagi peale kohvikusaali, mille sisustus piirdus laudade ja toolide, nurgas seisva puust riidenagi ja viltuste riiulitega, kuhu oli laotud terve hulk eri värvi, eri suuruses ja eri mustriga teekannusid.
Need riiulid – need võisid su lihtsalt hulluks ajada! Poirot ei suutnud mitte kuidagi mõista, miks ei vahetata kõveraks paindunud riiulit välja sirge vastu, nii nagu talle ei mahtunud pähe, kuidas saab inimene asetada kahvli nelinurksele lauale, vaevumata seda laua sirge serva suhtes otseks seadma. Kuid tõsi ta oli, et mitte kõik ei mõelnud nii, nagu Hercule Poirot, ta oli sellest juba ammu aru saanud ja leppinud nii hea kui halvaga, mida see tema jaoks tähendas.
End istmel ebamugavalt väänates põrnitses naine – Jennie – hullunud pilguga ust justkui oodates, et keegi võib sealt iga hetk kohvikusse söösta. Ta värises, osalt võib-olla külma pärast.
Aga ei, otsustas Poirot, siiski mitte külma pärast. Kohvikus oli õhk jälle soe. Ja kuna Jennie ei suutnud mitte kuidagi ust silmist lasta, kuigi oli istunud, selg selle poole, ruumi kõige kaugemasse nurgalauda, sai teha ainult ühe loogilise järelduse.
Oma kohvitassi kaasa võtnud, tõusis Poirot püsti ja kõndis laua juurde, mille naine oli endale valinud. Ta pani tähele, et Jennie ei kandnud abielusõrmust. „Kas ma tohiksin veidi aega teie juures istuda, Mademoiselle?” Poirot tundis suurt kiusatust nihutada pisut ka selle laua söögiriistu, salvrätti ja joogiklaasi, nii nagu ta oli teinud oma lauas, kuid ta talitses ennast.
„Vabandust? Jah, miks ka mitte.” Naise hääletoonist võis aru saada, kui vähe see talle korda läks. Teda ei paistnud huvitavat miski peale kohvikuukse. Ta jälgis seda ikka veel pingsalt ja istus endiselt keha toolil keerates.
„Lubage, ma tutvustan ennast. Mu nimi on… Ah…” Poirot jäi vait. Kui ta praegu naisele oma nime ütleb, kuulevad seda ka Lendlevjuus ja teine ettekandja ja siis