7. veebruaril, siis kui „Pleasanti” kohviku väikeses söögisaalis teekanne täis laotud viltuste riiulite all ristusid Hercule Poirot’, Jennie ja Fee Springi eluteed.
Peaksin vist täpsustama, et nii see paistis algavat. Ma nimelt kahtlen sügavalt, kas tõestisündinud lool saab üldse olla mingi kindel algus ja lõpp. Ükskõik millise vaatenurga alt lähenedes võid sa näha, kuidas algus ajab oma juured kaugesse minevikku ja lõpp hargneb etteaimamatusse tulevikku. Keegi ei saa päriselt öelda, et „nii, ongi kõik” ja loole joone alla tõmmata.
Õnneks on tõestisündinud lugudel ikkagi kangelased ja kangelannad. Olemata ise üks neist ja lootmata kunagi selleks saada, olen ma liigagi teadlik, et nad on väga tõelised.
Ma ise ei viibinud tol neljapäeva õhtul kohvikus. Mu nime küll mainiti – Edward Catchpool, Poirot’ politseinikust sõber, Scotland Yardi uurija, aastaid mitte kuigi palju üle kolmekümne (tegelikult kolmkümmend kaks) –, kuid mind ennast polnud kohal. Olen siiski otsustanud Jennie loost täieliku ülevaate anda, täites lüngad isiklikult kogetus teistelt kuulduga. Õnneks saan kasutada Hercule Poirot’ jutustust ja temast paremat tunnistajat ei oska tahtagi.
Ma ei kirjuta seda lugu mitte kellegi teise tarbeks peale iseenda. Kui olen tööga valmis saanud, kavatsen teksti senikaua üle lugeda, kuni nende ridade nägemine ei tekita minus enam sellist vapustust nagu praegu, kirjutamise ajal – kuni „kuidas ometi võis see juhtuda” asendub tõdemusega „jah, nii see tõesti oli”.
Varem või hiljem pean hakkama nimetama seda millekski muuks kui „Jennie looks”. Pealkirjana on see lihtsalt mannetu.
Hercule Poirot’d kohtasin ma esimest korda poolteist kuud enne mainitud neljapäeva õhtut, siis kui ta asus elama Londoni pansionaati, mis kuulub proua Blanche Unsworthile. Tegemist on ruumika, laitmatult puhta ja korraliku majutusasutusega, mille fassaad on rangelt ruudukujuline, samas kui sisemus ei saaks olla enam naiselikum – igal pool ohtralt volange, sitse-satse ja lehvikesi. Mõnikord ma isegi kardan avastada hommikul tööle jõudes, et mu varruka või kinga külge on kleepunud salongi mööbli küljest lavendlikarva ilunarmad.
Erinevalt minust pole Poirot mitte pansionaadi alaline elanik, vaid ajutine külaline. „Siin ma veedan vähemasti ühe kuu kosutavat jõudeelu,” teatas ta mulle esimesel õhtul pärast pansionaati saabumist. Ta ütles seda otsustaval toonil, nagu kujutaks ette, et ma hakkan teda ümber veenma. „Minu aju, see kipub üle kuumenema,” selgitas ta. „Nii palju rahutuid mõtteid… Siin, mina usun, nad veidi rahunevad.”
Küsisin, kus ta elab, eeldades, et ta vastab: „Prantsusmaal.” Sain alles veidi hiljem teada, et ta pole mitte prantslane, vaid hoopis belglane. Kuid vastuseks mu küsimusele läks Poirot akna juurde, tõmbas pitskardina kõrvale ja osutas kõige rohkem kolmesaja jardi kaugusel kõrguvale laia fassaadiga elegantsele hoonele. „Te elate seal?” imestasin. Pidasin seda mingiks naljaks.
„Oui. Ma ei tahtnud kolida kodust liiga kaugele,” seletas Poirot. „Väga meeldiv on, et mina saan oma maja näha – nii paitab silma see vaade!” Ta pilgust paistis nii suur uhkus, et korraks mulle isegi tundus, nagu oleks ta mu olemasolu unustanud. Kuid ta jätkas: „Reisimine on muidugi suurepärane. See innustab – ja siiski puhkust ei anna. Aga kui mina ei vii ennast ära oma kodust, siis pole lootust Poirot’ ajul, et temale saaks osaks üks vacance10! Ikka ja alati midagi tuleb vahele, mis see ka poleks. Kodus sind leitakse liiga kergesti üles. Comme toujours11 tuleb kas sõber või võõras väga tähtsa asja pärast – alati on see nii ütlemata tähtis asi! – ja jälle peavad väikesed hallid ajurakud hakkama tööle ja jälle nemad ei saa endale energiat laadida. Aga nii – Poirot on kuuldavasti ära sõitnud Londonist mõneks ajaks, kui tema tegelikult puhkab seal, kus tunneb ennast koduselt ja kus teda keegi ei saa segada.”
Seda kõike ta mulle rääkis ja mina muudkui noogutasin, justkui ta jutt oleks täiesti loogiline, samal ajal endamisi mõeldes, et vananemine süvendab inimese veidrusi.
Proua Unsworth ei valmista neljapäeviti kostilistele õhtusööki – neljapäeva õhtuti käib ta oma kadunud abikaasa õde külastama – ja tänu sellele avastaski Poirot „Pleasanti” kohviku. Ta kurtis mulle, et ei saa näidata ennast oma tavalistes lemmikkohtades, sest ta ei tohiks ju Londonis viibida, ja palus mul soovitada mõnd restorani, kuhu „teiesugune inimene võiks minna, mon ami12, aga toit oleks seal esmaklassiline.” Siis ma rääkisingi talle „Pleasantist”, kitsukesest, pisut iseäralikust kohvikust, kuhu juhuslikult sinna sattunud kliendid üha uuesti tagasi lähevad.
Tol neljapäeva õhtul – Jenniega kohtumise õhtul – jõudis Poirot koju alles kümme pärast kümmet, tunduvalt hiljem kui harilikult. Mina istusin salongis kaminale hästi lähedal, suutmata siiski sooja saada. Hetk pärast seda, kui välisuks oli avanenud ja sulgunud, kuulsin Blanche Unsworthi Poirot’le midagi sosistamas – ilmselt oli perenaine esikus tema tulekut oodanud.
Ma ei kuulnud ta sõnu, kuid oskasin arvata, mida ta ütles: et ta on tõsiselt mures ja tema mure põhjuseks olen mina. Poole kümne ajal meheõe juurest tagasi jõudnud, oli ta endale kindlalt pähe võtnud, et mul on midagi viga. Ma nägin kohutav välja – nagu ma poleks midagi söönud ega suudaks uinuda. Kõike seda oli ta mulle ise öelnud. Muuseas, ma hästi ei taipa, mismoodi saab inimese välimus näidata, et ta pole söönud. Kas ma olin siis õhtul silmanähtavalt kõhnem kui samal hommikul pärast söögilauast tõusmist?
Perenaine uuris mind iga nurga alt ja pakkus järgemööda välja kõik selle, mis oleks pidanud mu kiiresti terveks ravima, alustades kriisiolukorras enim levinud rohtudest nagu toit, jook ja murede ära kuulamine. Kui ma olin kõik pakkumised nii viisakalt, kui vähegi oskasin, tagasi lükanud, tuli ta lagedale erakordsemate abinõudega: ürtidega täidetud padi ja tumesinine pudel, mis sisaldas hirmsa haisu, kuid tervendava toimega vedelikku, mida ma oleksin pidanud tilgutama oma vannivette.
Tänasin teda, kuid keeldusin. Perenaine vaatas salongis meeleheitlikult ringi, pilk otsimas midagi, mis hajutaks nagu võluväel kõik mu mured, kui ma vaid luban tal seda enda peal proovida.
Nüüd siis veenis ta sosinal Poirot’d, et too mõjutaks mind lehkavat sinist pudelikest või ürdipatja siiski vastu võtma.
Neljapäeva õhtuti on Poirot harilikult juba kell üheksa „Pleasantist” tagasi ja end salongis lugema sättinud. Kui mina tol õhtul kell veerand kümme Bloxhami hotellist koju jõudsin, kindlalt otsustanud enam mitte mõelda sellele, mida olin seal näinud, lootsin ma väga, et Poirot istub nagu tavaliselt oma lemmiktugitoolis ning on valmis minuga vaimukat vestlust arendama, nii nagu meil oli juba tavaks saanud.
Ta ei olnud seal. Tema puudumine tekitas täna minus mingi seletamatu kõigest eemaldumise tunde, justkui oleks mul pind jalge alt kadunud. Poirot on korrapäraste harjumustega inimene, ta ei riku naljalt rutiini – „See on igapäevane muutumatu rutiin, Catchpool, mis kindlustab inimesele tema hingerahu,” oli ta mulle rohkem kui kord kinnitanud – ja ometi oli ta nüüd kojutulemisega tervelt veerand tundi hilinenud.
Kell pool kümme välisukse kolksatust kuuldes lootsin südamest, et see on tema, kuid saabuja oli hoopis Blanche Unsworth. Oleksin peaaegu kuuldavalt äganud. Kui sa juba ise enda pärast mures oled, siis on viimane, mida sa vajad, sellise inimese seltskond, kelle lemmiktegevus on teha sääsest elevanti.
Kartsin tõsiselt, et ma ei suuda sundida ennast järgmisel päeval Bloxhami hotelli naasma, kuigi teadsin hästi, et mul pole pääsu. Just sellest ma püüdsingi pingsalt mitte mõelda.
„Ja nüüd,” arutlesin endamisi, „on Poirot viimaks tagasi ja tema ka tunneb minu pärast muret, sest Blanche Unsworth on talle südamele pannud, et ta seda teeks.” Tundsin, et kõige õigem oleks vältida nende mõlema seltskonda. Kui polnud võimalust vestelda millestki tühisest ja meelelahutuslikust, eelistasin üldse mitte rääkida.
Poirot astus elutuppa, mantel seljas ja kaabu peas, ning sulges enda järel ukse. Ootasin, et ta külvab mu üle küsimustega, kuid tema lausus hoopis hajameelselt: „Kell on juba palju. Mina käin ja käin mööda