seda naeruväärset teooriat pooleldi tunnustades ennast narriks teinud.
„Exactement 17 !„ Loodan, et mitte keegi ei ava nende suud ega leia üles kolme kuldset mansetinööpi, mis kannavad initsiaale PIJ.” Kas pole võimalik, et hoopis seda Jennie pidas silmas? Et talle olid teada kolm mõrvatut hotellis ja ühtlasi see, et nende tapja kavatseb tappa ka teda ennast?”
Minu vastust ära ootamata jätkas Poirot fantaseerimist. „Ja need tähed PIJ, nende initsiaalide kandja, tema on selles loos tähtis tegelane, n’est-ce pas? Jennie – tema teab seda. Tema teab, et kui need initsiaalid päevavalgele tulevad, ollakse juba mõrvari jälgedel ja Jennie tahab seda takistada. Alors18, teie peate kurjategija kätte saama, enne kui on liiga hilja Jennie jaoks, muidu Hercule Poirot ei anna seda endale andeks mitte iialgi!”
Tema sõnad ajasid mind ärevusse. Tundsin niigi painavat vastutust mõrvar tabada ega vajanud enam täiendavat pinget, mida kujutas endast väljavaade jääda vastutavaks ka selle eest, et Poirot ei anna endale mitte iialgi andeks. Kas ta mind vaadates nägi tõesti enda ees meest, kes on suuteline võtma kinni niisuguse mõrvari, kellel tuleb pähe asetada ohvri suhu monogrammiga mansetinööp? Ma ise olen alati olnud sirgjooneline inimene ja saan kõige paremini hakkama sirgjooneliste ülesannetega.
„Mina arvan, et teie peaksite minema tagasi hotelli,” ütles Poirot. Ta pidas muidugi silmas, et viivitamatult.
Kolme hotellitoa meenutamine ajas mulle külmavärinad peale. „Piisab täiesti, kui ma lähen sinna homme varahommikul,” ütlesin aeglaselt sõnu valides ja hoolega vältides Poirot’ välkuvate silmade pilku. „Tahan, et te teaksite – ma ei kavatse ennast sellega naerualuseks teha, et seostan teie Jenniet hotellis toimunuga. See tekitaks ainult segadust. Teie esitasite mulle oma oletuse tema sõnade võimaliku tähenduse kohta ja mina esitasin enda oma. Teie variant on muidugi põnevam, aga minu oma on mitu korda tõenäolisem.”
„Ei ole,” väitis Poirot kaljukindlalt.
„Me peame siis eriarvamusele jääma,” teatasin otsustavalt. „Ma kahtlustan, et kui me küsiksime kas või saja inimese käest, siis nad kõik nõustuksid minuga ja mitte teiega.”
„Mina kahtlustan sama asja.” Poirot ohkas. „Lubage teid siiski ümber veenda, kui ma suudan. Meie rääkisime siin sellest, kuidas ohvritel oli midagi suus – mäletate?”
Muidugi ma mäletasin.
„Teie olete haritud inimene ja räägite oma emakeelt õigesti. Mademoiselle Jennie, tema on toatüdruk, aga räägib ka nagu haritud inimene, kasutab elegantseid väljendeid. Tema rääkis mulle tundeliselt „õigluse jaluleseadmisest”. Ja ütles veel: „Mingit abi pole loota ja isegi kui oleks, siis mina ei vääri seda.” Mademoiselle Jennie on naisterahvas, kes kasutab inglise keelt nii, nagu seda on ette nähtud kasutada. Seega siis, mon ami…” Poirot oli jälle püsti tõusnud. „Seega! Kui õigus on teie poolel ja Jennie avaldas lootust, et mitte keegi politseile midagi välja ei lobiseks, siis ta oleks valinud teised sõnad, midagi dramaatilist. Aga tema sõnad olid: „Ma loodan, et keegi ei avaks suud,” mis kõlab liiga tavaliselt naise kohta, kes muidu kõneles minuga nii erutatult.”
Vaatasin talle alt üles otsa, kael kange, liiga segaduses ja väsinud, et kohe vastata. Kas ta mitte ise polnud mulle kirjeldanud, kuidas Jennie paaniliselt kartis? Niipalju kui mina tean, ei pööra paanikas inimesed oma sõnavarale erilist rõhku.
Olin seni pidanud Poirot’d üheks kõige intelligentsemaks meheks, keda ma teadsin, kuid võib-olla olin eksinud. Kui tal oli kalduvus sedasorti mõttetustega lagedale tulla, siis polnud mingi ime, et ta oli pidanud vajalikuks oma ajule pisut puhkust anda.
„Loomulikult teie ütlete mulle nüüd, et Jennie oli ahastuses ja sellepärast ei valinud sõnu nii suure hoolega,” jätkas Poirot. „Aga ometi – kui see üks lause jätta kõrvale, siis Mademoiselle oli muidu oma kõnes väga emotsionaalne ning kui mul peaks õigus olema, siis see väljend ei sobinud tema suhu!”
Ta lõi käed võidukalt kokku ja oli ise oma järeldusega nii rahul, et ma ei suutnud hoiduda sarkasmist: „Vaimustav, Poirot. Üks mees ja kaks naist on tapetud ja mina peaksin juhtumi ära lahendama, aga kõigepealt rõõmustama selle üle, et Jennie, kes ta ka poleks, räägib nii ilusat inglise keelt.”
„Ja Poirot samuti, ka tema on rõõmustab,” ütles mu kõigutamatu sõber, „selle pisukese edusammu, selle avastuse üle, mis meie teiega tegime. Non.” Naeratus kadus ta näolt. „Mademoiselle Jennie ütles täpselt seda, mida ta ütelda tahtis. „Loodan, et keegi ei avaks suud nendel kolmel mõrvatud inimesel.”
„Nagu soovite,” pomisesin vastuseks.
„Homme pärast hommikueinet teie naasete Bloxhami hotelli,” ütles Poirot. „Mina tulen järele hiljem, siis kui olen otsinud esmalt Jenniet.”
„Teie?” Olin mõnevõrra kimbatuses. Mu keelele tõusis keeldumine, kuid samal hetkel ma juba teadsin, et Poirot neid sõnu minu suust ei kuule. Kuigi ta oli kahtlemata kuulus detektiiv, oli tema mõttekäik osutunud esialgu pigem naeruväärseks, aga kui ta pakkus oma seltsi, ei tahtnud ma sellest keelduda. Poirot on vankumatult enesekindel ja mina pole seda kaugeltki mitte – sel hetkel kaalus see üles kõik muu. Tema huvi minu juhtumi vastu oli mind juba pisut turgutanud.
„Oui,” vastas Poirot. „Kolm mõrva on toime pandud, ühendab neid väga eriline üksikasi – monogrammiga mansetinööp ohvri suus. Otse loomulikult lähen ma Bloxhami hotelli.”
„Kas te mitte ei pidanud pingutust vältima ja ajule puhkust andma?” imestasin mina.
„Oui. Précisément 19 .” Poirot põrnitses mind kurjalt. „Kuidas saan mina puhata, istuda päev otsa siin toolil ja mõtelda selle peale, kuidas teie ei räägi mitte kellelegi minu kohtumisest Mademoiselle Jenniega, mis on ometi üliväga tähtis üksikasi! Mina ei saa aega maha võtta, kui tean, et Jennie lippab ringi mööda Londoni linna ja annab oma mõrvarile suurepärase võimaluse teda tappa ja panna oma neljas mansetinööp tema suhu.”
Poirot kummardus toolil istudes mulle lähemale. „Palun ütelge mulle, et vähemalt selle peale te olete juba kindlasti ise tulnud, et mansetinööbid on alati paarikaupa. Kolm on Bloxhami hotelli ohvrite suus. Aga kus on siis neljas, kui mitte mõrvari taskus, kes tahab poetada selle Mademoiselle Jenniele suhu, kui on tema esmalt ära tapnud?”
Kardan, et ma puhkesin naerma. „Poirot, see on ju lihtsalt tobe. Jah, tõepoolest, mansetinööpe on alati kaks, aga seletus on lihtsamast lihtsam: mõrvar kavatses tappa kolm inimest ja kasutas seepärast ainult kolme mansetinööpi. Te ei saa ometi kasutada neljanda mansetinööbi teooriat millegi tõestamiseks – kindlasti mitte selleks, et seostada hotellis toime pandud mõrvu oma Jenniega.”
Poirot’ ilme väljendas äärmist põikpäisust. „Kui üks tapja kasutab mansetinööpe sellisel kombel, mon ami, siis ta on alustanud mõttest, et neid on paarikaupa. See on mõrvar ise, kes juhtis meie tähelepanu neljanda mansetinööbi ja selle läbi neljanda ohvri peale, mitte Hercule Poirot!”
„Aga… Kuidas me teame siis, et ta ei kavatse tappa koguni kuut või kaheksat inimest! Mis siis, kui mõrvar käib ringi, taskutes kõlisemas veel näiteks viis mansetinööpi PIJ monogrammiga?”
Minu hämmastuseks noogutas Poirot nõusoleku märgiks ja kiitis: „Terane tähelepanek.”
„Ei, Poirot, see polnud terane tähelepanek,” ütlesin ahastades. „Ma võtsin selle ju õhust. Teile võib mu kujutlusvõime muljet avaldada, aga kindlasti mitte minu Scotland Yardi ülemustele.”
„Teie ülemused – nendele ei meeldi, et teie kaalute erinevaid võimalusi? Jah, muidugi mitte,” andis Poirot ise oma küsimusele vastuse. „Ja nemad on siis need kõrged ametnikud, kes vastutavad mõrvari tabamise eest. Nemad ja teie. Bon. Just sellepärast peabki Hercule Poirot homme minema Bloxhami hotelli.”
Kolmas