kes alates 1920. aastast Berliinis on igaüks püüdnud veenda maailma, nagu oleksid nad üks või teine neist neljast õest, kes otsekui ime läbi Ipatjevi maja veresaunast pääses. See raamat ei ole neile, kes tahaksid rohkem teada suuresti mütologiseeritud Anna Andersonist ehk Franziska Szankowskast, ega paku avaldamise eluõhku ka vandenõuteoreetikutele, kes jätkuvalt väidavad, nagu oleks Anastassia või mõni teine õde ellu jäänud – arvestades põhjalikke ja teaduslikult täpseid analüüse ja DNA-teste, mis on tehtud pärast säilmete leidmist Koptjaki metsast 2007. aastal.
See raamat on tõelistest õdedest Romanovitest.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.
PROLOOG
Esimese ja viimase uksega tuba
Sel päeval, kui Romanovid Aleksandri paleest ära viidi, muutus see mahajäetud ja unustatud viirastustelossiks. Kui Kerenski ajutine valitsus oli neile ootamatult nende peatsest äraviimisest teatanud, olid nad kogu perega kolm päeva lahkumiseks valmistudes palavikuliselt asju pakkinud. Aga kui viimased hetked kätte jõudsid, siis oma kolm koera võtsid lapsed endaga kaasa, kuid kassid – Zubrovka, kelle Aleksei oli sõjaväe peakorterist päästnud, ja tema kaks poega – tuli maha jätta ning tsareevitš palus kaeblikult, et keegi nende eest hoolitseks.2
Hiljem, kui saabus Maria Geringer – tsaarinna ülemõuedaam, kes pidi hoolitsema palee eest pärast nende lahkumist –, hüppasid nood nälginud olevused nagu viirastused hämarusest välja ja viskusid tema poole, nõudes haleda häälega tema tähelepanu. Aga kõik tubade nelikümmend sisemist ust olid kinni pitseeritud; lossiköögid olid suletud; kõik oli lukustatud. Hüljatud Aleksandri parki jäid vaid kassid – viimne jäänuk perekonnast, kes suundus nüüd sadade kilomeetrite kaugusele Siberisse.
1917. aasta Vene Veebruarirevolutsioonile järgnenud aastatel võis igaüks, kes tundis huvi Venemaa viimase tsaari elupaiga vastu, sõita endisest pealinnast 24 kilomeetri kaugusele seda ise vaatama. Sinna pääses räpase linnalähirongiga või – hoidudes arvukatest löökaukudest – autoga mööda vana keiserlikku maanteed, mis viis nöörsirgelt üle madalate tasandike ja läbi metsade Tsarskoje Selosse, Tsaarikülla. Tsarskoje Selo, mida omal ajal peeti Vene Versailles’ks, oli omandanud impeeriumi hääbumise päevil üha rohkem melanhoolse aura – selles oli tristesse impériale, nagu ütles üks selle endine elanik.3 1917. aastal, peaaegu 150 aastat pärast seda, kui Katariina Suur oli andnud käsu Tsaariküla ehitamiseks, aimas ta ette oma peatset kadu.
Nõukogude ametnikud vabastasid Tsarskoje Selo ruttu tema keiserlikest seostest ja panid sellele nimeks Detskoje Selo, Lasteküla. Seda Soome lahe äärsest soisest madalikust veidi kõrgemat paika oma saastamata õhu ja pargiga ümbritsetud laiade bulvarite korrapärase võrgustikuga peeti suurepäraseks kohaks, kus tegelda kehakultuuriga. Aleksandri park muudeti spordi- ja puhkekeskuseks, mis pidi kasvatama uuele kommunistlikule korrale terveid noori kodanikke. Kulus siiski aega, enne kui kommunism suutis jätta oma jälje linnakesele, mis oli endiselt pisike, kena ja peamiselt puithoonetest koosnev. Tagasihoidlikust laadaplatsist edasi ümbritsesid kahte keisripaleed suurejooneliste suvevillade avenüüd, mille olid sinna ehitanud õukonna teenistuses olevad aristokraadid. Nende kunagised legendaarsed elanikud – nüüdseks kadunud suursugused vene perekonnad Barjatinskid, Šuvalovid, Jussupovid ja Kotšubeid – olid ammu läinud, nende kodud Nõukogude võimu poolt konfiskeeritud ning unarusse jäetuna juba lagunemas.4
Kuni revolutsioonini oli selle meeldiva ja rahumeelse linnakese fookuspunktiks olnud elegantne, kuldkollane Aleksandri palee oma korintose sammastega, aga eelnenud sajanditel oli peamise tähelepanu endale tõmmanud selle kõrval asuv veelgi suurejoonelisem, kullatud barokses hiilguses Katariina palee. 1918. aastal mõlemad paleed natsionaliseeriti ning neist said näitlikud õppetunnid „viimaste Romanovite esteetilise allakäigu” kohta.5 Juunikuus avati Aleksandri palee kõige alumisel korrusel olevad riiklikud ruumid üldsusele. Enne seda oli nende sisustus hoolikalt inventeeritud. Inimesed maksid viisteist kopikat selle eest, et pääseda sisse ja ammuli sui vahtida – seal polnudki luksuslikkust, milles endine tsaar oli nende arvates elanud; neil oli raske uskuda, et säärane kodukootud keskkond võis olla kõigi venemaalaste viimase tsaari eluase.6 Interjöörid olid varasemate keiserlike mõõdupuude järgi ootamatult tagasihoidlikud, võib-olla mitte suurejoonelisemad kui mõnes pealinna avalikus raamatukogus või muuseumis või mõne keskmiselt jõuka aadlimehe maamajas. Perekond Romanovitele aga oli Aleksandri palee olnud väga armas kodu.
„Õunu ja kaaviarileibu mugivad” vast vabastatud proletariaadi kohusetundlikke liikmeid, kellega aeg-ajalt liitusid ka mõned kartmatud välisturistid, õhutati tulema paleesse pühapäeviti, kolmapäeviti ja reedeti, pannud enne jalga koledad, kuid kohustuslikud vildid, et mitte teha viga ilusatele poonitud parkettpõrandatele.7 Pärast seda juhatati nad läbi keisri apartemendi, saateks sageli põlglik jutustus selle varasematest elanikest. Hästi drillitud ametlikud giidid andsid endast kõik, et sarjata Venemaa viimase tsaari ja tema naise ilmselt kodanlikku maitset. Vanamoodne, art nouveau stiilis mööbel, odavad, moest läinud õlitrükid ja sentimentaalsed pildikesed, Inglise tapeet, igale olemasolevale pinnale laiali puistatud nipsasjakeste üliküllus (valdavalt kõige tavalisemat sorti vabrikukaup) meenutasid külastajatele „Inglise või Ameerika pansionaadi tüüpilist võõrastetuba” või „teisejärgulist Berliini restorani”.8 Perekonda ennast nimetati propagandistlikult soravas nõukogude keelepruugis ajalooliseks tühisuseks.
Sedamööda, kuidas külastajaid juhatati ühest ruumist teise, mille uste kõrval valvasid seal omal ajal seisnud kuldsetes livreedes teenrite vahakujud, tekkis neil üha enam tunne, et Nikolai II polnudki selline despootlik valitseja, nagu teda oli neile esitatud, vaid igav pereisa, kes oli tuupinud oma kabineti ja raamatukogu – kus ta võttis vastu oma ministreid tähtsates riigiasjades – täis fotosid oma lastest igas nende elustaadiumis, titeeast täiseani: lapsed koertega, ponide seljas, lumes, mere ääres, õnnelik perekond, kes naeratab portreel Brownie kastkaamera poole, mille nad endaga igale poole kaasa võtsid. Tsaaril olid isegi oma erakabinetis laud ja tool, kus tema invaliidist poeg võis istuda sellal, kui tema isa töötas. See, nüüdseks väljasurnud tsaristliku võimu keskus, poleks võinud välja näha veel tavalisem, kodusem ja lapsesõbralikum. Oli see tõesti „verise Nikolai” viimane kodu?
Tsaari ja tsaarinna omavahel ühendatud eratubadega sviit andis veelgi tunnistust nende kolmest valdavast kirest: pühendumisest teineteisele, oma lastele ja nende vagast usust. Nende mööblit täis magamistuba oma Inglise sitstapeedi ja kardinatega oli pigem vene õigeusu pühamu kui buduaar. Kaks tagasihoidlikku raudvoodit – sellised, mida võib leida „teisejärgulistest hotellidest”, nagu märkis 1934. aastal üks ameeriklasest külastaja – seisid kokku lükatuna raskete kardinatega alkoovis, mille seinaruumi iga toll oli põrandast laeni tihedasti täis religioosseid sümboleid, krutsifikse ja „haletsusväärseid, odavaid tinaplekist ikoone”.9 Oma privaatses elutoas oli tsaarinna igale riiulile ja lauaservale laiali laotanud veel nipsasjakesi ning fotosid oma lastest ja oma armsast Nickyst. Isiklikke asju oli vähe ja need olid üllatavalt triviaalsed – kasulikud majapidamistarbed, nagu näiteks kuldne sõrmkübar, õmblemismaterjalid ja tikkimiskäärid, aga ka odavad mänguasjad ja vidinad – „portselanist lind ja kingakujuline nõelapadi. Sedasorti asjad, mida keegi tema lastest võis talle kinkida”.10
Koridori aiapoolses otsas rippusid Nikolai garderoobi kappides ikka veel tema korralikult pressitud mundrid ning selle läheduses paikneva suure raamatukogu klaasustega raamaturiiulid olid täis hoolikalt korrastatud prantsus-, inglis- ja saksakeelseid safianköites raamatuid, mida tsaar sageli õhtuti oma perele ette luges. Külastajad olid tihti jahmunud sellest, mis tervitas neid Mägisaalis ja sellest edasi.