on veel soe, kulla Sadie, vala endale tassitäis ja istu meie juurde. Saa tuttavaks: Louise Clarke haiglast, ta tuli vaatama, kas meil on anda pööripäevapidustusteks mänguasju.” Kui Sadie vastu naeratas – tere-tere –, lisas Bertie: „Louise oli nii lahke ja tõi meile õhtusöögiks hautist.”
„Ah, see nii väike asi,” ütles Louise ja ajas end pooleldi püsti, et suruda Sadie kätt. Naine kandis luitunud teksaseid ja tema T-särgilt, mis oli samasugust kärtsrohelist värvi kui prilliraamid, võis lugeda: Imesid juhtub! Naise nägu olnuks otsekui mingist sisemisest allikast valgustatud ja jättis mulje, nagu magaks ta paremini kui enamik teisi inimesi; Sadie tundis, et paistab tema kõrval tolmune, kortsus ja pahur. „Su vanaisa teeb nii ilusaid asju, ta on osav puunikerdaja. Haigla müügilett tuleb sel aastal eriti pilkupüüdev. Meil on temaga tohutult vedanud.”
Sadie oli sellega igati nõus, aga teades, et vanaisale on avalik kiitus vastukarva, ei lausunud ta midagi. Selle asemel suudles ta Bertiet paljale pealaele, kui end tema tooli tagant läbi pressis. Küllap ma pean tal siis piitsaga selja taga seisma ja teda tööle sundima,” sõnas ta pingini jõudes. „See hautis lõhnab isuäratavalt.”
Louise naeratas rõõmsalt. „See on mu enda retsepti järgi tehtud: armastusega vürtsitatud läätseroog.” Sealt oleks võinud jutujärjega edasi minna mitut moodi, aga enne kui Sadie jõudis otsustada, kuidas nimelt, oli Bertie juba vahele torganud: „Sadie tuli mõneks ajaks minu juurde – Londonist.”
„Puhkus, vaat kui tore. Kas sa kahe nädala pärast ka veel siin oled? Siis on pööripäevapidustused.”
„Võib-olla,” vastas Sadie, hoidudes vanaisa poole vaatamast. Kui too tema plaanide järele küsis, oli ta vastanud üpris umbmääraselt: „Vaatan, mida sisetunne ütleb.”
„Jätad asjad universumi otsustada,” ütles Louise heakskiitvalt.
„Umbes sedamoodi jah.”
Bertie kergitas kulme, aga ei tahtnud ilmselt hakata peale käima. Ta osutas peaga Sadie mudaste riiete poole. „Sa oled kellegagi kakelnud.”
„Kui sa vaid näeksid, missugused selle teise riided on.”
Louise’i silmad läksid suureks.
„Mu lapselaps on jooksja,” seletas Bertie. „Üks neid iseäralikke inimesi, kellele näikse meeldivat ennast piinata. Viimase nädala hirmsa ilmaga jäi ta nelja seina vahel lausa haigeks ja elas ennast nüüd vist kohalikel jooksuradadel välja.”
Louise hakkas naerma. „Uustulnukatega on sageli nõnda. Siinsed udud masendavad inimesi, kes pole nende keskel üles kasvanud.”
„Mul on hea meel teatada, et täna pole udust jälgegi,” lausus Sadie ja lõikas endale suure viilu Bertie igapäevast haputainaleiba. „Taevas on kristallselge.”
„Rõõm kuulda.” Louise jõi oma teekruusi tilgatumaks. „Mul on haiglas kolmkümmend kaks ohtlikult erutatud last, kes ootavad, et neid viidaks mere äärde piknikule. Veel üks edasilükkamine ja kardan, et nad tõstavad mässu.”
„Kuule, ma tulen sulle appi,” sõnas Bertie. „Ärme anname neile väikestele kinnipeetavatele põhjust ilmutada allumatust.”
Samal ajal kui Bertie ja Louise nikerdatud mänguasju pehmesse paberisse mähkisid ja pappkarpi asetasid, määris Sadie leivale võid ja moosi. Ta kibeles rääkima Bertiele majast, mille oli keset metsa avastanud. Selle eriskummaliselt üksildane atmosfäär oli tulnud temaga koju kaasa ning ta kuulas üksnes poole kõrvaga, kuidas teised rääkisid komiteesse kuuluvast mehest, kelle nimi oli Jake. „Lähen astun tema poolt läbi,” ütles Bertie parajasti, „ja võtan kaasa seda pirnikooki, mis talle meeldib – äkki õnnestub ta ümber veenda.”
Sadie vaatas köögiaknast välja, sinna, kus teisel pool vanaisa aeda algas sadam ja sametisel veel hulpisid kümned kalapaadid. Tuli lausa imeks panna, kui kiiresti Bertie endale selles uues kogukonnas koha oli leidnud. Sellest, kui vanaisa siia saabus, oli möödas ainult pisut üle aasta ning juba tundus ta olevat sõlminud sidemeid, mis olid nii sügavad, nagu oleks ta veetnud siin kogu elu. Sadie kahtles, kas ta ise tunneb nimepidi kõiki naabreid selles kortermajas, kus oli elanud seitse aastat.
Ta võttis laua ääres istet ja katsus meelde tuletada, kas ülemise korruse mees on Bob või Todd või hoopis Rod, aga ei jõudnudki otsusele, sest enne lausus Bertie: „No nii, Sadie, kullake, räägi siis meile, mida sa leidsid. Su väljanägemise järgi võiks arvata, et kukkusid vanasse vasekaevandusse. Ta jättis kujukeste mähkimise pooleli. „Ei kukkunud ju, ega?”
Pooleldi heldinult, pooleldi nördinult tõstis Sadie silmad taeva poole. Bertie kippus liiga palju muretsema – igatahes Sadie pärast küll. Niisugune oli ta olnud sestsaadik, kui Ruth suri.
„Leidsid peidetud varanduse? Kas me oleme rikkad?”
„Kahjuks mitte.”
„Siin ei oleks ime, kui varanduse otsa satuksid,” ütles Louise, „kogu rannik on salakaubavedajate tunnelitest läbi uuristatud. Kas jooksid ümber neeme?”
„Ei, metsas,” vastas Sadie. Ta rääkis lühidalt, kuidas Ramsay oli putku pannud ning tema ja Ash olid pidanud teist koera otsides rajalt hälbima.
„Sadie …”
„Jah, tean, vanaisa: metsad on paksud ja mina olen linnauntsakas, aga mul oli ju ometi Ash ning targasti tegime, et otsima hakkasime, sest kui me Ramsay viimaks üles leidsime, oli ta jalgapidi vanast paadisillast läbi vajunud ja sinna kinni jäänud.”
„Paadisild? Metsas?”
„Mitte just lausa metsas. Seal oli lagendik. Kellegi maavaldus. Järv oli keset imetoredat umbekasvanud aeda. Sulle oleks see paik kindlasti meeldinud. Seal olid leinapajud ja tohutud hekid ning kunagi võis see koht minu arvates olla lausa suursugune. Maja oli seal ka. Mahajäetud.”
„Edevane’i mõis,” ütles Louise vaikselt. „Loeanneth.”
Väljaöelduna oli sel nimel nõiduslik ja salapärane kõla nagu paljudel kõmri sõnadel ja Sadie pidi tahes-tahtmata mõtlema, kui iseäraliku tunde olid temas tekitanud lendlevad putukad: just nagu oleks maja ise elus. „Loeanneth,” kordas ta.
„See tähendab järveäärset maja.”
„Jah …” Sadie silme ette kerkisid järv ja selle kõhedust tekitav linnuriik. „Jah, see ta oli. Mis seal juhtus?”
„Midagi kohutavat,” vastas Louise ja raputas nukralt pead. „Kolmekümnendatel aastatel, mina polnud siis veel sündinud. Ema rääkis meile sellest sageli, et me oma uitamistes kodust liiga kaugele ei eksiks. Ühe suure peo ajal läks seal öösel kaduma laps; perekond oli jõukas ja üleriigiline ajakirjandus pühendas sellele palju tähelepanu. Politsei algatas ulatusliku juurdluse ja Londonist toodi kohale parimad uurijad. Kasu polnud sellest muidugi kõige vähematki.” Louise poetas viimased kaks mänguasja karpi ja pani kaane peale. „Vaene poiss, ta oli alles pisike põngerjas.”
„Ma pole sellest juhtumist midagi kuulnud.”
„Sadie töötab politseis,” seletas Bertie. „Uurijana,” lisas ta, hääles uhkusenoot, mis pani Sadie sisemiselt võpatama.
„Nojah, aga see juhtus ju nii ammu,” ütles Louise. „Iga kümmekonna aasta järel tiritakse see lugu jälle lagedale. Keegi helistab politseile, et on leidnud mingeid tõendeid, aga need ei vii kuhugi välja; jumal teab kust ilmub lagedale mees, kes väidab, et tema ongi kadunuks jäänud poiss. Kohalikest lehtedest kaugemale need lood paraku ei jõua.”
Sadie meenutas tolmust raamatukogu, kirjutuslaual lebavaid avatud raamatuid, joonistust, seinal rippuvat portreed. Kõik need isiklikud asjad pidid ju kord kellelegi kallid olema. „Kuidas juhtus, et see maja maha jäeti?”
„Perekond sõitis lihtsalt ära. Pani uksed lukku ja pöördus tagasi Londonisse. Ajapikku läks inimestel meelest, et seal üldse kunagi keegi oli elanud. Sellest on saanud kohalik Okasroosikese loss. Maja asub nii sügaval metsas, et juhuslikult sinna ei satuta. Peab olema hea põhjus, kui keegi selle üles otsib. Räägitakse, et