peab lojaalsust; kehitades pükse, mille plekkide järgi võis näha, mida ülemus lõunaks oli söönud, põrutas ta kokkutulnud uurijatele sülge pritsides: „Pole midagi hullemat kui lekitajad, kuulete? Kui miski on nihu läinud, siis majast seda välja ei viida. Miski ei kahjusta jaoskonna mainet rohkem kui politseinikud, kes jooksevad asjast kõrvalistele isikutele ette kandma.” Eraldi mainiti niisugustel puhkudel alati noid kõige jõledamaid kõrvalisi isikuid, ajakirjanikke. Ashfordi lõug lõi siis jälestusest lausa värisema: „Vereimejad, viimne kui üks.”
Õnnekombel ei teadnud ta, et sedapuhku oli lekitaja olnud Sadie. Donald oli hoolitsenud, et see välja ei tuleks, samamoodi oli mees kandnud tema eest hoolt sel ajal, kui ta hakkas töös vigu tegema. „See ongi partneri ülesanne,” oli ta karedalt nagu alati tõrjunud Sadie kohmakaid katseid teda tänada. Seni olid nad omavahel nalja visanud, kui Sadie tavaliselt piinlikult täpsesse tegevusse lipsas sisse väikesi apse, aga see viimane möödapanek oli varasematest erinev. Vanemuurijana vastutas Donald oma konstaabli tegude eest, aga kui märkmikuta ülekuulamisele tulles pälvis Sadie ehk üksnes heatahtlikku aasimist, siis lobiseda välja, et jaoskond oli uurimise kihva keeranud, oli juba sootuks tõsisem asi.
Niipea kui see lugu teatavaks sai, oli Donald teadnud, et lekitaja on tema. Ta oli viinud Sadie baari Fox and Hounds, et juua pint õlut, ning soovitanud toonil, mis jättis väga vähe ruumi vastuvaidlemiseks, et ta peab sõitma Londonist ära. Peab võtma saadaoleva puhkuse välja ning jääma tööst eemale nii kauaks, kuni on vabanenud sellest, mis teda vaevab – olgu see siis mis tahes. „Ma ei tee nalja, Sparrow,” ütles ta, pühkides terasharja meenutavatelt vuntsidelt õllevahtu. „Mul pole aimugi, mis sulle viimasel ajal sisse on läinud, aga Ashford ei ole loll ja pilk on tal terav nagu jahikullil. Su vanaisa elab nüüd Cornwallis, eks? Sulle endale – meile mõlemale – on parem, kui vead ennast sinna ega tule tagasi enne, kui oled uuesti järjele saanud.”
Ei tea kust ilmus Sadie ette mahalangenud puu ja ta hüppas sellest üle, riivates tüve jooksukinga ninaga. Adrenaliin valgus naha all laiali nagu kuum siirup, ta ammutas sellest jõudu ja lisas kiirust. Ära tule tagasi enne, kui oled uuesti järjele saanud. Seda oli palju lihtsam öelda kui teha. Donald ei pruugi tema hajameelsuse ja soperdamise põhjust teada, aga Sadie teadis. Ta nägi praegugi vaimusilma ees ümbrikut ja selle sisu, need olid torgatud silma alt ära Bertie vaba toa voodi kõrval oleva öökapi sahtlisse: ilus kirjapaber, toretsev käekiri, sõnum, mis mõjus nagu ämbritäis jääkülma vett. Sadie möödapanekud said alguse kuue nädala tagusest õhtust, kui ta oli astunud tollele kuradi kirjale, mis lebas tema Londoni-korteris uksematil. Esialgu seisnesid need üksnes hajaliolekus, väikestes apsudes, mida oli hõlpus heastada, aga siis tuli Bailey, emata pisitüdruku juhtum, ja põmaki! Kõik lendas vastu taevast.
Viimast jõudu välja pannes sundis Sadie end spurtima musta kännuni, kust pidi tagasi pöörama. Tempot hetkekski aeglustamata jõudis ta sinnani, tegi viimase sööstu, et laksata käega vastu kännu hambulist pinda, tõmbus siis kooku ja lõõtsutas, käed põlvedel. Vahelihas kerkis ja vajus, silme ees hüplesid sädemed. Keha pakitses valust ja tal oli selle üle hea meel. Ash jooksis ringi sealsamas lähedal, praegu nuuskis ta järsust mudasest nõlvakust välja turritavat sammaldunud palgiotsa. Sadie jõi ahnelt pudelist ja pigistas siis vett ka Ashi ootel suhu. Ta silitas koera kõrvade vahelt, kus karv oli tume, sile ja läikiv. „Kus su vend on?” küsis ta, mispeale Ash laskis pea viltu ja vaatas talle oma tarkade silmadega otsa. „Kus on Ramsay?”
Sadie libistas pilgu üle ümbritseva lopsaka roheluse. Sõnajalad küünitusid valguse poole, varte spiraalid sirutusid välja, ajasid lehti laiali, kuslapuu mesisesse aroomi sugenes mullalõhna. Maapind oli niiske äsjasest vihmast. Suvisest vihmast. See lõhn oli talle alati meeldinud ja hakkas veel rohkem meeldima, kui Bertie seletas, et seda põhjustavad ühed kindlad bakterid. See tõendas, et halbadest asjadest võib sündida ka midagi head – tarvis on üksnes õigeid tingimusi. Sadie tahtis juba ainuüksi iseenda pärast, et see nõnda oleks.
Mets oli paks ja Ramsayt otsides tuli Sadiel tunnistada, et Bertie oli rääkinud õigust. Niisuguses metsas võis inimene ära eksida ja jäädagi kadunuks. Sadiega seda muidugi ei juhtu, tal on kaasas koerad ning nendel on kodutee lõhn ninas, aga kellegi teisega võiks juhtuda küll – kellegi süütukesega, muinasjutupiigaga. Niisugune neidis, pea täis armumõtteid, võiks niisugustes metsades uidates kergesti minna liiga sügavale ja kaotada õige tee.
Sadie ei teadnud just eriti palju muinasjutte, kõige tavalisemaid ehk ainult. See oli üks neist paljudest tühikutest, mis ta oli avastanud oma kogemustes, kui võrdles end teistega (muinasjutud, küpsuseksamid, vanemate armastus). Isegi väikese Bailey tüdruku magamistoas, nii kasin kui selle sisustus ka poleks olnud, olid leidunud raamaturiiul ja Grimmi muinasjuttude tublisti lehitsetud köide. Sadie lapsepõlve salapäraselt sosistatud „Elas kord …” ei kuulunud: ema polnud niisugune naine, kes oleks sosistanud, ja isa ammugi mitte – nad mõlemad jälestasid kirglikult kõike, mis lõhnas fantaasia järele.
Maailmakodanikuna oli Sadie siiski õppinud piisavalt ning teadis, et muinasjuttudes jäid inimesed mõnikord kadunuks ning enamasti olid siis mängus sügavad pimedad metsad. Ka päriselus jäid inimesed mõnikord kadunuks. Seda teadis Sadie juba omaenda kogemustest. Mõne puhul oli mängus õnnetusjuhtum, mõni tahtiski kaduda – leidmata jäänute seas oli nii kadunuid kui peitupugenuid, kes ei soovinudki, et neid leitaks. Maggie Bailey taolisi.
„Ta on ära jooksnud.” Donald oli jõudnud sellele otsusele juba aegsasti – samal päeval, kui nad avastasid väikese Caitlyni üksi korterist; mitu nädalat enne seda, kui leidsid kirja, millest selgus, et Donaldil oli olnud õigus. „Ta ei suutnud oma vastutuskoormat enam kanda. Lapsed, toimetulekumured, elu. Kui palju kordi on mul tulnud seda näha …”
Sadie polnud suutnud selle seletusega leppida. Ta oli hakanud uurima teisi võimalusi, pakkunud välja fantaasiaküllaseid oletusi, mis olnuksid omal kohal mõnes põnevikus – et mängus on kellegi kuri käsi; et ema ei jätaks last sel kombel maha –, korranud ikka ja jälle nagu rikkis grammofon, et tõendid tuleb uuesti läbi vaadata, otsides mõnda kahe silma vahele jäänud tähtsat vihjet.
„Sa otsid midagi, mida pole võimalik leida,” oli Donald talle öelnud. „Mõnikord, Sparrow – mitte just teab kui sageli, aga mõnikord siiski –, on asjad just nii lihtsakoelised, nagu paistavad.”
„Näiteks nagu sina.”
Mees oli puhkenud naerma. „Etsa kae kui ülbe.” Jätkanud oli ta juba leebemalt, peaaegu isalikult, ning see oli Sadie meelest eriti hull – parem oleks Donald võinud tema peale karjuda. „Seda juhtub isegi kõige parematega. Kui oled olnud selles ametis juba mõnda aega, läheb mõni juhtum ikka eriti hinge. See näitab, et oled ainult inimene, aga ei pruugi tähendada, et sul on õigus.”
Sadie ei hingeldanud enam, aga Ramsayst polnud ikka veel jälgegi. Ta hõikas koera ning tema hääl kaikus rõskes hämaras metsaaluses vastu: Ramsay … Ramsay … Ramsay … viimane nõrk kaja hääbus olematuks. Ramsay oli umbusklikum kui Ash ja tema poolehoidu oli olnud raskem võita. Võib-olla mõnevõrra ebaõiglaselt oli temast just seepärast saanud Sadie lemmik. Sadie polnud kunagi usaldanud kiireid kiindumusi. Sellesama joone oli ta ära tundnud Nancy Baileys, Maggie emas, ning kahtlustas, et just see oligi naist talle lähendanud. Seda nimetati folie à deux’ks, jagatud hulluseks: kaks muidu igati terve mõistusega inimest õhutavad teineteises üht ja sama eksiarvamust. Nüüd andis Sadie endale aru, et just seda olid tema ja Nancy Bailey teinud: toitnud oma fantaasiaid, kinnitades vastastikku, et Maggie kadumise taga on midagi enamat, kui esmapilgul paistab.
Ning hullus oli see olnud. Kümme aastat politseitööd, neist viis aastat uurijana, ning kõik, mida Sadie oli õppinud, lendas ühe hetkega peast, kui ta nägi seda väikest tüdrukut üksinda kõledas korteris – kena, ilusasti riides, sassis juuksed tagant langevas valguses halona ümber pea, silmad kahtlustavalt pärani, seiramas kaht võõrast täiskasvanut, kes olid välisuksest sisse tormanud. Sadie oli olnud see, kes läks tema juurde, võttis tal kätest kinni ning ütles selge rõõmsa häälega, mis kõlas tema enda kõrvus võõralt: „Tere, mu kullake. Kelle pilt sul siin öösärgi peal on? Mis tema nimi on?” Laps oli nii kaitsetu, väike ja kartlik, et see vaatepilt oli tunginud