ja noogutas lepitust otsides visandiploki poole. „See on väga hästi välja tulnud.” Oli tõesti. Alice ei teadnud, et härra Llewellyn oleks kunagi varem Theod joonistanud, ning sarnasus oli hämmastav: tabatud olid põskede ikka veel beebilik ümarus, täidlased huuled ja suured usaldavad silmad. Armas härra Llewellyn oli alati osanud näha neis kõigis parimaid jooni. „Saame ehk kokku pärast teejoomist?” tegi ta julgustavalt naeratades ettepaneku. „Millalgi enne pidu?”
Härra Llewellyn surus ploki kõvemini enda vastu, mõtles Alice’i ettepaneku üle järele ja vastas siis kergelt kulmu kortsutades: „Äkki õhtul tule juures?”
„Te siis tulete?” See oli üllatus. Härra Llewellynile ei meeldinud seltskonnas viibida ning tavaliselt tegi ta kõik mis vähegi võimalik, et rahvahulkadest eemale hoida – iseäranis kui nende hulgas leidus inimesi, kes oleksid tahtnud kohtuda temaga. Ta jumaldas ema, aga isegi emal polnud seni õnnestunud meelitada teda pööriööpeole. Nagu alati, nii pidi ka täna demonstreeritama ema hinnalist esmatrükki „Eleanori võluvärav” ning inimesed olid kindlasti täis tahtmist näha selle autorit. Mitte kunagi ei jätnud nad kasutamata võimalust lasta heki ääres neljakäpukile ja otsida mulla alla mattunud vana kivisamba otsa. „Vaata, Simeon, ma näen seda – kaardi messingrõngast, millest raamatus räägiti!” Vaesekestel polnud aimugi, et tunnel oli nendesuguste uudishimulike külaliste eemalhoidmiseks juba aastaid tagasi kinni pitseeritud.
Tavaliselt oleks Alice hakanud küsimusi esitama, aga just siis kostis teiselt poolt hekki mehe naerupahvatus, millele järgnes sõbralik hüüe: „Lase olla, Adam, mine isaga kaasa ja söö lõunat – me ei pea neid kõiki korraga ära tõstma!” ning talle meenus, miks ta siia oli tulnud. „Hästi siis,” sõnas ta, „täna õhtul jah. Peol.”
„Ütleme, et kell pool kaksteist lehtlas?”
„Jah, jah.”
„See on tähtis, Alice.”
„Kell pool kaksteist,” kordas Alice pisut kärsitult. „Olen kohal.”
Mees ei hakanud sellegipoolest veel minema, vaid seisis paigal, nagu oleksid talle juured alla kasvanud; näol ikka seesama tõsine, kurvameelne ilme, vaatas ta Alice’ile otsa, justkui tahaks tema näojooni meelde jätta.
„Mis on, härra Llewellyn?”
„Kas mäletad seda korda, kui me Clemmie sünnipäeval paadiga sõitmas käisime?”
„Jah,” vastas Alice. „Jah, see oli ilus päev. Tõeline kingitus.” Alice kummardus mõistaandvalt, et võtta purskkaevu astmetelt korv, ning härra Llewellyn sai ilmselt vihjest aru, sest kui ta end sirgu ajas, oli vanahärra läinud.
Tundes, kuidas teda vaevab ebamäärane kahetsus, ohkas Alice sügavalt. Põhjus peitus ilmselt selles, et ta on armunud, arvas Alice, just sellepärast tunnebki ta kõigi teiste vastu mingit üleüldist haletsust. Vaene härra Llewellyn. Oli aeg, kui Alice pidas teda võluriks; nüüd nägi ta temas ainult küüruvajunud, kurvavõitu, enneaegu vananenud meest, keda kammitsesid Victoria-aegsed rõivad ja harjumused, millest ta keeldus lahti laskmast. Noorpõlves oli ta elanud läbi mingi vapustuse – see pidanuks olema saladus, aga Alice teadis nii mõndagi, mida ta poleks tohtinud teada. Lugu oli juhtunud ammu, siis kui ema oli alles väike tüdruk ning härra Llewellyn Henri deShieli ustav sõber. Ta oli jätnud Londonis oma ametiasjad sinnapaika ning siis oligi tal tulnud „Eleanori võluvärava” mõte.
Mis tema kokkuvarisemise oli tinginud, seda Alice ei teadnud. Nüüd mõtles ta hajameelselt, et peaks asja korralikult käsile võtma ja põhjuse välja uurima, aga muidugi mitte täna. See polnud tänase päeva ülesanne. Kellel on aega tuhnida minevikus, kui tulevik on otse käeulatuses – ootab teda siinsamas teisel pool hekki? Veel üks pilk kinnitas talle, et Ben on üksi, paneb asju kokku ja valmistub minema läbi aia tagasi, et süüa seda, mida on endale lõunaks varunud. Sedamaid oli härra Llewellyn Alice’il peast läinud. Tõstnud näo päikese poole, nautis ta lõõska, mis puudutas tema põski. Milline õnn on olla tema, Alice – just praegu, täpselt sel hetkel. Ta ei suutnud kujutleda, et kusagil võiks leiduda kedagi, kes oleks oma eluga rohkem rahul. Siis hakkas ta minema paadisilla poole, kaasas käsikiri, hinges võrgutav teadmine iseendast kui tüdrukust, kes seisab hiilgava tuleviku lävel.
3.
Cornwall, 2003
Lehtede vahelt immitses päikesevalgust ja Sadie jooksis, nii et kopsud ähvardasid lõhkeda ja palusid armu. Seda Sadie neile siiski ei andnud; ta jooksis veel kiiremini, ammutades omaenda sammudest meelekindlust. Rütmiline müdin, niiske samblase maa ja tiheda mahatrambitud taimestiku nõrk vastukaja.
Koerad olid tal kitsal teerajal juba ammuilma silmist kadunud; nina maas, läikivad nagu suhkrusiirupinired, olid nad vilksatanud kahel pool teed kasvavate põldmurakate vahelt läbi. Ehk tundsid loomad veel rohkem kergendust kui tema, et vihm on lõpuks ometi lakanud ja nad pääsevad vabadusse. Sadiele tuli üllatusena, kui rõõmus ta on, et nood kaks teda saadavad. Kui vanaisa selle mõtte välja pakkus, oli ta algul vastu punninud, aga Bertie – silmapilk murelik, nähes teda ootamatult oma ukselävel („Mis ajast sina oled hakanud puhkust võtma?”) – jäi endale kindlaks nagu alati. „Need metsad on kohati sügavad ja sa ei ole nendega tuttav. Seal võib üsna kergesti ära eksida.” Kui vanaisa oli juttu teinud, et kutsub mõne kohaliku poisi, kes talle „seltsi pakuks”, endal niisugune nägu peas, et hakkab kohe esitama küsimusi, millele Sadie vastata ei tahtnud, oli ta kiiresti nõustunud: koertele kulub väike jooks tõesti ära.
Sadie jooksis alati üksi. Nõnda oli ta teinud sellest ajast peale, kui Bailey juhtum vastu taevast lendas ja tema Londoni-elu kokku varises. Niiviisi oli kõige parem. Leidus inimesi, kes jooksid trenni mõttes, ja neid, kes tegid seda lõbu pärast, ning siis oli veel Sadie, kes jooksis, nagu oleks tal surm kannul. Nõnda oli talle öelnud üks ammune kallim. Ta oli lausunud seda süüdistava häälega, lõõtsutades kägarasse tõmbunult keset Hampstead Heathi ja oodates, kuni suudab jälle rahulikult hingata. Sadie oli püüdnud õlgu kehitades aru saada, mis selles õieti nii halba on, ning mõistnud selsamal hetkel üllatavalt väikese kahetsusega, et nende kahe suhtest ei tule midagi välja.
Öösel oli sadanud ja kerge tuulehoog piserdas talle okstelt piisku näkku. Sadie raputas pead, aga ei võtnud tempot maha. Teeraja kõrval näitasid esimesi õisi kibuvitsad, nõudes endale põldmurakapuhmaste ja mahalangenud puutüvede vahel harjumuspäraselt iga-aastast eluõigust. Hea, et niisugused asjad olemas olid. Need tuletasid meelde, et maailmas leidub veel ilu ja headust, nagu kinnitasid laulusalmid ja lamedad mõtteterad. Sadie ametis oli üsna hõlpus seda unustada.
Londoni ajalehtedes oli see teema nädalalõpul taas üles võetud. Ta oli märganud seda vilksamisi üle Bertie õla, istudes vanaisaga sadamakohvikus ja süües hommikust. Õigupoolest sõi hommikust küll ainult tema, Bertie oli võtnud mingi rohelise smuuti, millel oli rohu lõhn. Lugu ei olnud pikk, üksainus veerg viiendal leheküljel, aga Maggie Bailey nimi tõmbas Sadie pilgu endale nagu magnet ning ta jäi poole lause pealt vait ja luges ahnelt väikest trükikirja. Midagi uut ta artiklist teada ei saanud, mis tähendas, et kõik on vanaviisi. Ja mida ta siis õieti ootaski: uurimine oli lõpetatud? Derek Maitland sai endale jälle tähelepanu tõmmata. Mis seal imestada, et see lugu on tal ikka veel hambus nagu kont, millest koer ei raatsi lahti lasta – niisugune on kord juba tema loomus. Ehk oli Sadie endale õieti arugi andmata ta just nimelt sellepärast välja valinud.
Sadie võpatas, kui puude vahelt sööstis tema ette Ash, kõrvad laperdamas ja suu lahti laias vesises koeranaeratuses. Ta sundis end tempot tõstma, et ei jääks koerast liiga kaugele maha, pigistas käed rusikasse, kuni küüned tungisid peopessa, ja jooksis veel kiiremini. Ta poleks tohtinud ajalehti lugeda. Ta oleks pidanud „võtma endale sellest kõigest puhkust”, kuni närvid on jälle korras ja Londonis asjad rööbastesse loksunud. Nõnda oli soovitanud Donald. Mees püüdis teha kõik kaitsmaks Sadiet, et teda ei pistetaks ninapidi tema enda lolluse sisse – Sadie teadis seda ja see oli Donaldist väga lahke, aga ta oli jäänud oma lahkusega natuke hiljaks.
Siis pasundati sellest juba kõigis ajalehtedes ja televisiooni uudistesaadetes ning järgmiste nädalate jooksul ei ilmnenud