talle just see kingitus. Isa oli öelnud, et temagi peab päevikut – öelnud nii tõsiselt, et Alice hindas ja imetles seda. Ta kirjutas esimese lehe helepruunile joonele oma täisnime – Alice Cecilia Edevane – aeglaselt, ema valvsa pilgu all, ja tundis sedamaid, justkui oleks temast alles nüüd saanud päris isiksus.
Emale ei meeldinud Alice’i komme päevikut taskus hellitada, tema arvates jättis see salaliku mulje, „nagu oleksid paha peal väljas”, ning Alice teadis kohe, et see kirjeldus talle täitsa meeldib. Ema pahakspanu üksnes lisas asjale väärtust. Alice oleks kobanud taskuraamatut isegi siis, kui see poleks toonud Eleanor Edevane’i ilusale näole kerget tuska – ta tegi seda, sest märkmik oli omamoodi pide, see tuletas talle meelde, kes ta tegelikult on. Ühtlasi oli päevaraamat tema lähedasim usaldusalune ning teadis seepärast Ben Munrost päris palju.
Sellest, kui Alice meest esimest korda nägi, oli möödas peaaegu terve aasta. Too oli saabunud Loeannethi 1932. aasta suvel, tol ilusal põuasel ajal, kui pööriööpeoga kaasnev elevus oli jäänud seljataha ning ei jäänud üle muud kui anduda loiutavale palavusele. Mõisale oli püha vaimuna laskunud rambe rahu, nii et isegi ema, kaheksa kuud rase ja näost roosa, oli laskunud selleni, et võttis pärlid kaelast ja kääris siidist varrukad küünarnukini üles.
Alice oli istunud tol päeval paju all kiigel ja mõelnud sügavalt järele oma Tähtsa Probleemi üle. Teda ümbritsesid perekondlikud hääled, oleks ta ainult vaevunud kuulama – eemalt kostis ema ja härra Llewellyni naeru, mida saatis paadi aerude laisalt sulpsuv rütm; Clemmie pomises midagi omaette, tehes aasal ringe, käed tiibadena välja sirutatud; Deborah jutustas hoidja Rose’ile Londoni viimase hooaja skandaale –, aga Alice oli endasse süüvinud ega kuulnud midagi peale suviste putukate laisa sumina.
Ta oli istunud sealsamas kohas peaaegu terve tunni, märkamata, et uuest sulepeast tilkuv tint on moodustanud tema valgele puuvillasele kleidile järjest laieneva musta pleki, kui korraga ilmus tumedast metsasalust päikselisele sissesõiduteele mees. Too kandis üle õla riidest kotti ja käes nähtavasti mantlit ning kõndis ühtlasel jõulisel sammul, mille rütm sundis Alice’it kiige hoogu aeglustama. Küünitades end piiluma rippuva pajuoksa alt läbi, jälgis ta, põsk vastu karedat kiigenööri, kuidas mees läheneb.
Maastiku iseärasuse tõttu polnud inimestel võimalik Loeannethile märkamatult läheneda. Mõis paiknes sügaval orus, mida palistasid paksud okaspuumetsad – just nagu majad, mida kirjeldatakse muinasjuttudes. (Ja nagu õudusunenägude kummitusmajad, ehkki toona polnud Alice’il põhjust sellest niiviisi mõelda.) See oli nende päikseline paik, paljude deShieli põlvkondade kodu, ema esivanemate mõis. Ent nüüd oli siin see mees, nende keskele ilmunud võõras, ning pärastlõunane tüüne atmosfäär oli ühtäkki segi paisatud.
Alice oli loomu poolest uudishimulik – nõnda oli talle öeldud kogu elu, ta võttis seda kui komplimenti ja kavatses ammutada sellest iseloomujoonest võimalikult palju kasu –, aga uudishimust rohkem kehutasid teda tol päeval takka tülpimus ja soov, et juhtuks midagi tavatut. Kogu suve oli ta palavikulise innuga töötanud kirest ja müstikast pakatava romaani kallal, aga kolm päeva tagasi oli korraga tekkinud tõrge. Kõiges oli süüdi tema peategelane Laura: pärast mitut peatükki, milles kirjeldati neiu rikast sisemaailma, hakkas too vastu punnima. Nüüd, kui teda pidi tutvustatama pika tõmmu nägusa härrasmehega, kes kandis kõlavat nime lord Hallington, oli neiu korraga minetanud kogu oma vaimukuse ja särtsu ning muutunud suisa igavaks.
Heakene küll, otsustas Alice, vaadates, kuidas noor mees mööda sissesõiduteed lähemale kõnnib. Laural tuleb lihtsalt oodata. Esile olid kerkinud uued asjaolud.
Läbi mõisamaade lookles kitsas jõgi, tundes rõõmu, et saab viibida üürikest aega päikese käes, enne kui peab paratamatult jälle metsade vahele suubuma, ning otsekui sadul ühendas selle kaldaid endisaegadel elanud vanaonu ehitatud kivisild, mille kaudu pääses Loeannethi. Sillani jõudnud, jäi võõras seisma. Ta pöördus aeglaselt sinnapoole, kust oli tulnud, ja näis heitvat pilgu millelegi, mida hoidis käes. Oli see paberileheke? Või lihtsalt valguslaik? Sellest, kuidas ta kallutas pead ja keskendus tihedale metsale, võis järeldada, et mees mõtleb, mida edasi teha, ning Alice vidutas silmi. Ta oli kirjanik, ta mõistis inimesi; ta sai aru, kui kedagi vaevab mingi mure – pruukis ainult vaadata. Mis tekitas selles mehes kõhklust ja miks? Too pöördus uuesti, olles teinud väikese ringi, tõstis käe, et varjata silmi päikese eest, kui heitis pilgu piki ohakanuttidest palistatud sissesõiduteed sinnapoole, kus seisis truude valvuritena kõrguvate jugapuude vahel maja. Mees ei liigutanud end; tundus, nagu hoiaks ta koguni hinge kinni, ning siis, Alice’i silme all asetas ta koti ja mantli maha, tõstis traksid õlgadele ja ohkas.
Sel hetkel jõudis Alice kiirele äratundmisele. Ta ei teadnud, kust tulid need vaimuvälgatused, mis lasksid tal näha teiste inimeste hingepõhja, aga nood saabusid ootamatult ja valmiskujul. Mõnikord ta lihtsalt teadis.
Nimelt: see siin polnud niisugune koht, kus tulija oli harjunud viibima. Aga see mees läks vastu oma saatusele ning kui miski ehk manitses teda selga pöörama ja mõisast lahkuma juba enne, kui ta oli õieti kohalegi jõudnud, siis saatusele ei pööratud selga – see oli võimatu. Säärane järeldus pani Alice’il pea ringi käima ning ta klammerdus kõvemini kiigenööride külge, oodates, mida võõras järgmiseks ette võtab, ning tundes, kuidas peas hakkavad tunglema ideed.
Ja tõesti: võtnud maast mantli ja heitnud koti üle õla, jätkas mees teekonda, tulles mööda sissesõiduteed üha lähemale puude varjus olevale majale. Tema hoiakusse oli sugenenud otsusekindlust ning neile, kes polnud asjaga kursis, pidi nüüd jääma mulje, et ta teab, mida teeb, ja tema ettevõtmises pole midagi keerulist. Alice lubas endale naeratuse, napi endaga rahuloleva naeratuse, enne kui teda tabas lausa pimestava selgusega äratundmine, mis oleks ta peaaegu kiigelt maha kukutanud. Samal hetkel, kui Alice märkas seelikule tekkinud tindiplekki, mõistis ta, mis on tema Tähtsa Probleemi lahendus. Kuulge, see oli ju ometi ilmselge! Laura, keda vaevasid omaenda salapärase võõra tuleku tõttu siseheitlused ning kes oli samuti õnnistatud tavapärasest suurema võimega inimesi läbi näha, ei saanud ju ometi lasta end mehe välisilmest petta, vaid pidi avastama tema fassaadi tagant kohutava saladuse, kunagise hirmsa süüteo, ning sosistama ühel vaiksel hetkel, kui juhtus olema mehega nelja silma all …
„Alice.”
Alice võpatas, olles kistud nii järsult tagasi Loeannethi vannituppa, ning lõi põse vastu puidust aknaraami ära.
„Alice Edevane! Kus sa oled?”
Alice heitis kiire pilgu selja taga oleva ukse poole. Teda ümbritsesid eelmise suve meeldivad mälestuskillud: armumise peadpööritav elevus, tema ja Beni suhte algus ja selle joovastav seos tema kirjatööga. Ukse pronksist nupp võbises kergelt piki koridori lähenevate kiirete sammude taktis ja Alice hoidis hinge kinni.
Ema oli olnud terve nädala lausa närvipundar. Selles polnud midagi iseäralikku. Talle ei meeldinud külalisi võõrustada, aga pööriööpidu oli deShieli perekonna tähtis traditsioon ja ema oli väga armastanud oma isa Henrid, niisiis peeti seda igal aastal tema mälestuseks. See ajas ema alati endast välja – niisugune ta kord juba oli –, aga tänavu näis asi olevat hullem kui tavaliselt.
„Ma tean, et oled seal, Alice. Deborah nägi sind alles natukese aja eest.”
Deborah, vanem õde, tähtis tegelane, viimane nuhtlus. Alice surus hambad risti. Just nagu sellest oleks veel vähe, et tal on emaks kuulus ja jumaldatud Eleanor Edevane, pidi tal siis vedama nii viltu, et vanem õde on peaaegu sama laitmatu? Ilus, tark, kihlatud selle hooaja ihaldusväärseima mehega … Jumal tänatud, et Alice’ile järgnes Clementine, nii eriskummaline tüdrukutirts, et isegi tema võib tunda end noorema õega võrreldes kaunis normaalsena.
Sedaaegu, kui ema paterdavast Edwinast saadetuna mööda koridori lähemale marssis, lükkas Alice akna paokile ja laskis oma nägu paitada soojal tuuleõhul, mis tõi endaga kaasa värskelt pügatud muru ja merelt kanduva soola hõngu. Edwina oli ainus (ja tema polnud lõppude lõpuks ju ikkagi inimene, vaid kõigest kuldne retriiver), kes suutis ema niisugusena välja kannatada. Isegi vaene isa oli juba mitu tundi tagasi põgenenud pööningule ja veetis seal nüüd kahtlemata mõnusasti aega oma tähtsa loodusloouurimuse