allmaaraudtee resti vahelt puhuv tuuleke, mis lehvitab seelikut ja kõditab reisi, nagu Marilyn Monroel. Ja vaade, mis mulle kõige rohkem meeldib, on kenasti kaetud õhtusöögilaud.
Mis söömisse puutub, siis oli tarvis poodi minna. Majutuskohas eineid ei pakutud, ja et pärastlõunati oli juba enamasti kosutavalt kakskümmend viis kraadi sooja, otsustasime piknikku pidada. Luberoni kurvikaid mägesid embavat maanteed mööda kümme miili edasi on Apti turg, Provence’i sellele kandile väga iseloomulik nähtus. Igal laupäeval vallutab turg kella kaheksast hommikul kuni poole üheni päeval terve linna, saab alguse vanalinna piiril olevast parklast ja haarab enda alla teravatipuliste kellatornidega kitsad võlvkaared, munakivisillutisega tänavad, viimse kui ühe puiestee ja placette’i – sinna tekib juustude, köögiviljade, vorstide ja kohaliku lavendlimee virvarr.
Aastatega on Prantsusmaa turgudest saanud mu loomulik elukeskkond. Õigluse huvides peab ütlema, et peaaegu kõik, mida ma oma uue kodumaa kohta olen õppinud, on õpitud autour de la table – teistega koos laua ääres istudes. Toidu ostmine, valmistamine ja üheskoos söömine on muutunud mu Prantsusmaa-elu lahutamatuks osaks, enam ei meenugi aeg New Yorgis, kui lõunasöök tähendas viitteist minutit, et oma kirjutuslaua juurest korraks Hiina salatibaaris ära käia.
Me ei jõudnud kaugemale kui esimese võlvkäiguni, kuis maasikate lõhn mind poolelt sammult peatas. Marju polnud näha, oli üksnes lõhn. Üle möödakäijate peade silmasin klapplauakest ning tumedate juustega ema ja tütart paaris sinna ridamisi laastukorvikesi sättimas. Marjad olid südamekujulised, iga maasikat kroonis korrapärastest rohelistest lehekestest tupsuke. Siinsed marjad olid pisemad ja värvuselt heledamad kui need Hispaaniast toodud veripunased monstermaasikad, mis meile tavaliselt ette juhtusid.
Meid oli hoiatatud, et lihavõtted tähendavad turismihooaja algust, ja hinnad olid kummalisel kombel tõesti suisa Pariisi väärilised, vaat et kõrgemadki. Aga neiul on ometi tarvis süüa. Enamgi veel, tarvis on süüa hooaja esimesi maasikaid, Carpentras’st toodud, tõeline kohalik privileeg. Ostsin ühe korvi meile ja teise Angelale ning palusin tumedajuukseliselt naiselt luba need mõneks ajaks hoiule jätta. Mul oli tunne, et siit koguneb veel palju oste, mida kaasa tassida.
Möödusime mehest, kes müüs vutimune, tibatillukesi ja tähnilisi, äravahetamiseni sarnaseid lihavõttemunakestega chocolatier’i vaateaknal. Hoole ja armastusega oli õlgmattidele laotatud esimeste sparglite nette kimbukesi. Vastupanu oli mõttetu. Ma kohe tundsin, et kui kenasti küsida, laenab Angela mulle nii kastruli kui ka koha pliidi ääres, kus spargleid blanšeerida.
Hommikune rahvasumm kasvas ja meie samm aeglustus. Eespool, boulangerie’ juures, oli ummik. Pagariäri ette oli seatud sepisrauast käru, New Yorgi kringlimüügikohtade elegantsem variant. Peale sarve- ja šokolaadisaiade kõrgusid sellel pärmiga kergitatud ovaalsed lamedavõitu leivad. Mõnel katteks riivitud Gruyère’i juust ja peekon, teistel karamellistatud sibulate ja anšooviste segu. Tahvlikesele oli kriidiga kirjutatud fougasse, ju oli tegu siis kohaliku focaccia’ga. Kummardusin röstitud Kreeka pähklitega üle puistatud fougasse’i kohale, millest levis nüüdsama sulatatud Roqueforti juustu vänget aroomi. Suurepärane leib tänaseks piknikuks, kerge rebida ja parajalt rasvane, nii et annab hea ettekäände sõrmi limpsida.
Jalakäijatele mõeldud peatänava rahvasumm hakkas juba meenutama Times Square’i rahvahulka vana-aastaõhtul, liiguti lühikese lohiseva sammuga, küünarnukk vastu naabri küünarnukki. Kilekotid lõikusid randmesse ja tundusid korraga rasked, ning nii torkasid mangoldi kõrval müüdavate erksavärviliste õlgkorvide voorused paremini silma. Põikasime kõrvaltänavasse, möödusime müügilettidest, kuhu oli kuhjatud erksavärvilisi kangarulle ja sädelevate roheliste oliividega kausse, ning sattusime pisikesele platsile. Vaatasin hommikuse saagi üle. Puudu oli vaid üks prantslase seisukohast hädavajalik toidurühm: charcuterie. Astusin reklaamkirjata valge kaubiku juurde, sellise, millesse ema hoiatas jalga tõstmast. Kaubiku külg oli avatud, tuues nähtavale roostevabast terasest säravpuhta leti ja väikese vitriini. See oli tuubil täis pakse sealihaviilakaid, ürtidest täpilisi värskeid vorste, ei puudunud isegi boudin noir maison ehk kodune verivorst (pikniku seisukohast ehk mitte kuigi praktiline, aga kohe sugenes ahvatlev plaan, kuidas ma mõne jupi kohvrisse sokutan ja Pariisi viin). Valik langes värske tüümiani ja musta pipraga maitsestatud hobuserauakujulisele vorstile saucisse sèche au thym’ile. Üsna kindel, et Gwendalil oli meeles isa taskunuga kaasa võtta.
Prantsusmaal teeb toidu ostmine mind iga kord näljaseks. Mitme päeva toiduvaruga relvastatud, olime nüüd lõunaeineks enam kui valmis.
Järgmise nädala teisipäeval olime täpselt kell kolm kohal, et Chari sõjaaegse armastatu tütre Mireillega kohvi juua. Ta võttis meid oma maja uksel vastu: seitsmekümnendates eluaastates tumedajuukseline naine, jalas mõistlikud kingad, seljas villane seelik ja puuvillane roosa pluus, kaelas sobivas toonis sall. Kõndisime seitsmeteistkümnendast sajandist pärit ja hoolikalt renoveeritud postijaama kivivõlvide all, peale Mireille elasid majas ka tema abikaasa ja ema Marcelle, nüüdseks üheksakümne nelja aastane. Olime esimesel korrusel, kunagise postijaama köögis. Kamina kivikolle oli nii suur, et peaaegu oleksin võinud sisse astuda. Kerge oli manada vaimusilma ette madalal süte kohal rippuvat hiigelsuurt kastrulit liha-köögiviljahautise või soupe d’épeautre’iga, valmis vastu võtma rändureid, kes teevad hobuste jootmiseks postijaamas vahepeatuse ja lahkuvad kohe, kui väljas hahetama hakkab.
Laud oli kaetud ainukese akna juurde. Valgel tärgeldatud laudlinal olid puupinal ja paar nahkkattega kõrvaklappe, küljes väsinud väljanägemisega traadipundar. Need paistsid otsekui mõne vanamoelise mustkunstietenduse rekvisiidid. Ma ei osanud arvata, mis nüüd saama hakkab. Kuni selle hetkeni oli René Char mulle pigem nimi raamatuseljalt, mitte palju enamat.
Kui abiellud välismaalasega – kui sina ise oled välismaalane –, haigutab üks kõige laiemaid kuristikke just kultuuritaustast tulenevate erinevuste vahel. Gwendal ja mina kummardasime erinevaid kultuurialtareid. Kui me tuttavaks saime, polnud tema näinud ainsatki osa seriaalist „Hommikusöögiklubi”, mina omakorda polnud näinud „400 lööki”. Minu elu esimene aeglane tants toimus ansambli Wham! muusika saatel, temal oli mingi itaalia poptäht, kellest ma polnud kuulnudki. Minu noorpõlveängi (niivõrd, kui seda üldse oli) küttis John Donne. Gwendal eelistas Rimbaud’d. Ei hakka rääkima, mis veel siis juhtus, kui proovisin teda esimest korda Twinkiet sööma meelitada. Pean ennast võrdlemisi hea lugemusega inglise keele magistriks, kui aga Gwendali ette loetud nipped-nopped välja arvata, olid René Chari luule ja elulugu mulle midagi uut.
Teadsin, et kahe maailmasõja vahelisel ajal Pariisis, intellektuaalse elu ristteel, olid Chari sõpradeks Braque, Picasso ja André Breton. Teise maailmasõja ajal oli ta Prantsuse vastupanuliikumise juhte, võttis vastu relvasaadetisi Londonist ning peitis relvi, põgenikke ja noori prantslasi, kes keeldusid service du travail obligatoire’ist, kohustuslikust tööteenistusest Saksamaal. 1944. aastal siirdus ta Algeri departemangu, et aidata de Gaulle’il Lõuna-Prantsusmaa vabastamist ette valmistada. Kui olime laua ääres istet võtnud, saime ruttu aru, et mitte avaliku elu tegelane pole see mees, kellest Mireille meile jutustada tahab. „Char oli mulle isa eest,” lausus naine ja näitas meile Chari kirjutatud kirja. Käekiri oli ühtlaselt kaldus, pisut uhkeldav: iga suure L-i jalamil ehiskonksuke. Mireille avas Chari pragunenud puupinali ja puudutas vanamoodsa puust sulepea tumedaks tõmbunud metallsulge. Ehkki sündmused, millest jutt käis, toimusid kõigest seitsmekümne aasta eest, kohtles ta neid esemeid otsekui iidseid reliikviaid.
Kulgesime tõelises Provence’i vaimus laisalt läbi pärastlõuna: tassike kohvi, siis veel üks, klaasike konjakit, siis teinegi. Mireille jutustas lugusid võltsitud dokumentidest, sakslastega koostööd teinud külaelanikest ja sellest, kuidas Char aitas tal ahjus küdeva halutule valgel õppetükke teha. Mireille näoilmes vaheldus leebe nostalgia kohalike paysan’ide sünge pragmatismiga. „Ta sundis mind pähe õppima „Maréchal, nous voilà”, seda Vichy valitsuse hümni, ja koolis sihilikult valjusti laulma, et kellelgi ei tuleks pähe kahtlustada, mida me tegelikult teeme,” rääkis ta.
„Äkki on teil küsimusi?” päris