Pariisi kuulsasse Gallimardi kirjastusse, kus neid märkas tulevane Nobeli preemia laureaat Albert Camus. 1946. aastal pealkirja „Feuillets d’Hypnos” all avaldatud luuletused jäävad Chari meistritööks. „Me käsime ringi ja vaatasime terve küla läbi,” ütles Gwendal. „Kus on siis see kuulus auk põrandas?” – prantslase kombel kõigepealt ümbernurgajuttu veeretanud, asus ta viimaks asja kallale.
„Seda on teile lihtne näidata,” vastas Mireille. „See maja on ju ikka veel meie oma.”
Järgmisel hommikul leidsimegi end sinnapoole kõndimas, möödusime keskaegse château’ varemetest ja jõudsime vieux village’i südamesse. Küla vanemas osas seisid majad tihedalt kõrvuti, peaaegu üksteise otsas nagu klotsid, raske öelda, kus üks elamu lõpeb ja teine algab. Purskkaevu ja suurte kastanipuudega Marronniersi platsi juures tegime järsu pöörde vasakule ja läksime kitsast paeplaatidega sillutatud tänavat mööda La Maison Ponsi juurde.
Mireille tegi sepisrauast värava lukust lahti ja juhatas meid väravakatuse alt läbi, siseõue. Kivist seina najal seisis puidust vankriratas, mis ulatus mulle õlani. „Mon grandpère.” Mireille seletas, et ta isapoolne vanaisa oli carrossier.
Kummardusime ja läksime järgmisest uksest sisse. Mireille kannul trepist alla veinikeldrisse ronides pidime Gwendaliga end peaaegu kahekorra käänama, et pead vastu rohmakaid kive mitte ära lüüa. Mireille tõstis mõne tühja pudeli kõrvale ja osutas muldpõrandast umbes jala kõrgusele, kus asus madal puidust riiul. „Le voilà. Siia Char oma käsikirja mattiski,” ütles ta. „Vana langevarju sisse mässitult.”
Gwendal vaatas alla. Vaat see on mees, keda ma armastan, mõtlesin mina. Mees, keda silmanähtavalt liigutab auk mullas.
„Tol ajal peitsime siin sealiha,” rääkis Mireille edasi, võttes äkki üles praktilisema teema. „Tollal sõime mida tahes. Kallasime lihatükkidele rasva peale, siis liha seisis, ja vajadusel kaevasime välja.” Minema hakates trampis ta kõval muldpõrandal korraks jalgu. „Minu onu – ta oli sõja ajal Chari autojuht – rääkis enne surma, et relvad on ehk senini siin mulla all peidus. Ei tea, pole vaadanud.”
Majas oli terve labürint pisikesi lubjatud seintega toakesi. Ükski polnud teisega samal tasapinnal; ühest toast teise minemiseks tuli liikuda paar astet üles- või allapoole. Söögitoas, kus lõhnas ikka veel kergelt suitsu järele, olid avatud koldega kamin ja tumedad laetalad. Poole trepi jagu ülalpool oli tuba, kus oli maganud Char. Vaatasin aknast välja, sellesama akna all oli seisnud tema kirjutuslaud. Paistis vaid killuke tänavat, aga ilmselt jätkus siis sellestki, et luuletaja märkaks Saksa sõdurisaabastesse kängitsetud kaunite jalgadega tütarlast. Ülemisel korrusel oli veel kolm magamistuba ja kaks vannituba. Pererahva magamistuba, kaldlaega pööningukamber, oli tulvil hommikupäikest. „Siia me riputasime vanasti ikka singid üles,” rääkis Mireille. Oli ilmne, et kuhu ta ka poleks vaadanud, igal pool nägi ta korraga kaht maailma, toonast ja praegust. Tema, nii nagu ta emagi, oli selles majas sündinud. Libistasin peoga üle tala. Talasse oli nikerdatud aastaarv 1753.
Enne lahkumist käisime aias, avaral kahetasandilisel kiviterrassil, kust avanes vaade ümberkaudsetele väljadele. Põlvest põlve pärandatud roosipõõsa jalamile olid kuhjunud värsked mündivõrsed. Kevadpüha oli tulekul ja maikellukesed õitsesid. Mireille noppis ühe lille ja surus mulle pihku. Tibatillukesed kellukesed värelesid varre küljes nagu kõlakellad hommikuse tuulega. „C’est un porte bonheur – talisman,” sõnas ta, „lapsele.”
Ma ei teadnud, mida öelda. Ehkki aega oli jäänud ainult neli kuud, oli emadus minu jaoks siiani abstraktne mõiste. Laps on muidu ju ikka kõhus, aga minul lõi see rohkem nagu pähe. Gwendal tundis end juba isana. No mina end küll kellegi emana ei tundnud. Veel mitte. Surusin lille vastu kõhtu ja mõtlesin, et ei tea, võib-olla tunneb laps läbi mu naha kevade lõhna. Trepist üles minnes sattus pilk tellistest väliahjule, tuhast ahjusuud katsid ämblikuvõrgud. Kissitasin hommikupäikese käes silmi; vaevu suutis pilk eristada siinsamas mäenõlval kaht hobust, pead rohu sees nookumas.
Mina pole nende killast, kes teaks rääkida rahulolust; pigem on mu vaikimisi määratud seadeteks pürglemine ja kerge paanika. Aga paiga soojus oli joobnustav: naabermajade vahele surutud aia kõrge müür, häirimatult kivide vahel kasvavad pisikesed sõnajalaviiulid. „Ma tean, et tookord oli ohtlik ja hirmus aeg,” ütlesin Mireillele, „aga on tunda, et teie pere oli siin õnnelik.”
„Oli jah.” Mireille naeratas põgusalt. „Aga praegu olen kurb. Kinkisin maja oma tütrele, arvasin, et ehk tulevad kogu perega maale elama. Aga tema tahab maja hoopis maha müüa.”
„Aa.”
Need, kes mind tunnevad, võivad öelda, et ma ei lase peaaegu kunagi reaalsusel head lugu ära rikkuda. Suurema osa oma elust olen seetõttu olnud unistaja, diletant, koguni – olgu või ainult omaenda mõtetes – läbikukkuja. Aeg-ajalt aga haarame oma unistustest kinni ja viime need täide. Mu elu parimad otsused ongi tehtud just niimoodi: äkilise tunde ajel, millele järgneb tohutu hüpe tundmatusse. Ma ei kahetse neid otsuseid ilmaski, ehkki vahepeal jõuan end ogaraks muretseda. Minu arvates sooviks enamik inimesi olla pigem suurema kui väiksema riskiisuga. Gwendal ja mina ei vahetanud seejuures pilkugi. Ma tunnen oma abikaasat. Me mõtlesime mõlemad täpipealt ühte ja sama.
Tagasi jalutasime mööda Céreste’i ümbritsevat kruusateed. Ühel pool kobardusid majad, teisele poole jäid jõgi ja avarad väljad. Väikesest künkast üles kodu poole minnes hakkas Mireille kergelt hingeldama. Ühtäkki ta peatus, just nagu oleks midagi tähtsat äärepealt meelest läinud. „Majutuskohas süüa ei pakuta,” ütles ta ja kortsutas murelikult kulmu. „Kust te süüa saate?”
„Laupäeval ostsime üht-teist Apti turult,” vastasin. „Käime muudkui aga piknikul.”
„C’est bien,” noogutas ta heakskiitvalt. „Piknikul käimine on hea. Meie käisime kogu aeg.”
Võimatu on täpselt määratleda, mis meid õigupoolest liigutas. Mingi erutav kombinatsioon – minevikusündmused, laps –, rääkimata neist esimestest maasikatest. Kulus vaid hetk, et absurdsest mõttest saaks silmanähtav tegelikkus. Just siin elame me oma elu järgmise peatüki. Just see on see paik, kus meist saavad lapsevanemad. Gwendal ja mina veetsime Exceli tabeli ees unetu öö, läksime järgmisel hommikul tagasi ja küsisime, kas tohime maja ära osta.
Angela laenaski mulle kastruli, mille sees spargleid blanšeerida, ja tulemus on siin. Traditsioonilisest Hollandi kastmest palju heledamat tahini-jogurtikastet kasutan nüüd nii aurutatud köögivilja, pošeeritud lõhe kui ka isegi improviseeritud kanasalati kõrvale.
450 g peenikesi sparglivõrseid
2 supilusikatäit tumedat (täistera-seesamiseemnetest) tahini-pastat 3 supilusikatäit pluss veel 2 teelusikatäit värsket sidrunimahla 1¼ tassi maitsestamata Kreeka jogurtit (kõige parem on täispiimast) pisike näpuotsatäis peenikest meresoola sutsuke värskelt jahvatatud musta pipart
Pese sparglivõrsed puhtaks, lõika kõvad otsad maha ja auruta võrseid 3–5 minutit (olenevalt jämedusest) suure keevaveekastruli kohal. Sparglit oleks patt üle kuumutada (siis lähevad võrsed pehmeks ja hakkavad haisema), nii et jälgi hoolega ja võta välja, kui nad on alles ererohelised ja tahkevõitu.
Salatikastme valmistamiseks sega keskmise suurusega klaaskausis (või mõnest muust mittereageerivast materjalist nõus) tahini-pasta ja sidrunimahl ühtlaseks massiks. Lisa jogurt ja näpuotsatäis soola ning sega läbi. Jahvata hulka pipar.
Serveeri sparglit soojalt või toatemperatuuril; paku kõrvale kastet.
Eel- või kõrvalroana 4 portsjonit
Kikerherneid