See oli lihtsalt vari. Ta ei ähvardanud. Tõenäoliselt nägin teda unes või oli ta mu mõttekujutluse vili.” Ta vaatas Robinile otsa ja naeratas põgusalt.
Märgates ta silmades trotslikku väljakutset, ei esitanud Robin mingeid vastuväiteid. „Vapper tüdruk!” sõnas ta.
Mida Lucy talle aga ei öelnud oli see, et ta ei saanud mehe nägu oma peast välja. Tema varjuna kohalolek tundus talle mingil määral isegi reaalsem, kui oli see usaldusväärselt rõõmsa näoga figuur maalil. Mehe ilmumine oli põhjendatud. Ta oli niidiots Evelyni juurde ja ta ilmselt katsus Lucyle midagi öelda. Kas võis arvata, et kui sõnumi edasiandmine nurjub, ta tõenäoliselt enam ei tule?
Galeriis käis elav askeldamine, kuid ta sai kasutada juhuslikult tekkinud pause, mil külastajaid polnud, et panna paberile kavand raamatu jaoks, mille ta kavatses Evelynist kirjutada, täites selle nende väga väheste detailidega, mida ta oli suutnud näpata napist infost kataloogides ja Netis. Terve nädal oli juba möödunud ajast, kui ta oli kohtunud Michael Marstoniga ja ikka polnud ta temalt teadet saanud. Esialgu oli Lucy optimistlikult lootnud, et temaga võetakse kohe kontakti, nüüd ta juba kahtles, kas mees seda üldse kunagi teeb. Ehk oli ta lubanud aidata lihtsalt sellepärast, et temast lahti saada? Järjest rohkem tundus, et täpselt nii see oligi. Aga kui mees ei kavatsenud teda aidata, kuhu ta siit nüüd edasi läheb?
Heites varjukujust külastaja nüüd juba kindlalt mõtetest välja, laskis ta veel kord silmade eest mööda kohtumise Michaeliga.
Kas mees oli andnud talle mingit materjali, mille kallal tööd teha… vähemalt alustuseks? Ta läks ateljeesse ja seisatas maali ees. Michael oli maininud talu, kus Evelyn veetis lapsepõlve, ja oli vihjanud, et ta võiks anda ka aadressi. Ometi peaks ju olema mingi viis, kuidas seda kohta ka iseseisvalt üles leida, ja kas vahepeal mitte kasutada võimalust ja otsida seda maalilt?
Ta rebis pilgu lahti nägudelt portreel ning keskendus seekord hoopis maastikule. Värav, taevas, silmapiir. Kas on mingi kaudne vihje, mida ta võiks hakata lahti harutama, oletades, et see pilt on maalitud Evelyni vanemate talus? Värava juures ei torganud midagi silma. See oli talu viie latiga puuvärav, mida varjutasid hallid samblikutordid ja kahvatutoonilise sambla rohekad kühmud. Ei mingit juhtlõnga. Mitte midagi erilist. Aga silmapiir? Kriidikõrgustike siluett? Kas ta suudaks leida kellegi, kes tunneks selle koha ära? Kui see oli lemmikkoht, tõeliselt eksisteerinud koht, siis oleks see ehk võimalik. Kui see oli aga kujutluspilt, siis ei tähendaks see ilmselt midagi. Aga Evelyn ju maalis reaalseid kohti. Ta maalis kriidikõrgustikke, mida ta armastas, ja maastikku oma kodu ümber. Seda kinnitavad maalid, mida Lucy oli näinud kataloogides. Niisiis on täiesti võimalik, et koht on tuvastatav.
Mida veel oli Michael rääkinud? Ta oli maininud Evelyni venda Ralphi, kes oli hävituslendur.
Lucy uuris Evelyni selja taga seisva noore mehe nägu. Ta oli kindel, et ta esimene mulje pidi olema õige… et see noormees oli kunstniku armsam. Käepuudutus õlal, pilk silmades – need mõlemad olid liiga õrnad, liiga intiimsed, et olla venna ja õe vaheline armastus. Ta tõmbas silmad pilukile ja vaatas uuesti maali. Imelik, kuidas mõlema näo ilmed muutusid ühest hetkest teise. Vahest ehk oli see märk meisterlikust portreest? Või muutus lihtsalt valgus?
Kes see ka ei olnud, vähemalt on Lucyl üks nimi käes. Ralph Lucas. Nii ta siis alustab Ralphist.
Tony Anderson lõpetas väljaõppe juunis. Pärast Prantsusmaa langemist oli Churchill käskinud saata kõik praktikantpiloodid otse eskadrillidesse ja Tony leidis, et teda ootab naasmine Edinburghi, kus ta alles hiljaaegu oli olnud juura eriala kolmanda kursuse tudeng. Ta suureks rõõmuks viis esimene määramine ta Dremis paiknevasse Spitfire’i eskadrilli, umbes kümmekonna miili kaugusele linnast. Seal veetis ta veel kaks kuud aktiivteenistuse väljaõppel, tutvudes meestega, kellest peagi said ta sõbrad. 12. augustil avastas eskadrill, et nad on ümber paigutatud ja suunatud Sussexisse, kus oli käimas lahing Inglismaa pärast.
Enamikku maast kattis tihe pilv ja nad lendasid sellest tublisti ülalpool, peatudes vaid korraks, et tankida. Kui nad lähenesid lõunarannikule, hakkas pilv viimaks lagunema ja päike valgustas maastikku nende all. Tony tundis, kuidas süda hakkas põksuma. Kõige kummalisem oli hetk, kui nad lähenesid Londonile ega näinud linnast muud, kui tohutut hulka õhutõrjeks mõeldud õhupalle, mis surusid end üles läbi tiheda pilve.
„Midagi toimub meist vasakul, poisid.” Tony kuulis ülema häält kõrvus ragisemas, kui just hakati kõrgust vähendama. Ta tõmbas silmad pilukile ja nägi ringi vaadates kauguses lennukeid. Kümnete viisi tiirles neid risti-rästi taevalaotuses. „Seekord pole meil võimalik neile lööki anda. Kütust on liiga vähe. Katsume pigem ohutult kohale jõuda, küll ka meile peagi võimalus avaneb.”
Ülalt õhust nägi Tony Tangmere’i lennuvälja ja siis tuli kohe Westhampnett − nii lähedal, peaaegu kohe kõrval. Viimane ei paistnud olevat muud kui vaid stardi- ja maandumisradadeta avar väli. Ta märkas barakke, tuulemõõdikuid, tsisterni ja betoneeritud platse puuderivi ees. Keset lennuvälja lebas, rattad püsti, Hurricane. Heki taga torkas mustas suitsupilves silma veel teise lennuki vrakk. Ta tundis ribide all pistet erutusest. See ta siis on. Nad olid nüüd keset kõige tihedamat tegevust. Tuli tema kord maanduda ja ta veeres puude poole ning peatus. Kui ta kiivri peast tõmbas ja kokpiti kupli üles lükkas, seisis ta ees keegi kaunis tütarlaps, visandiplokk ühes käes, pliiats teises, näol raevukas ilme – see oli küll viimane asi, mida ta oleks osanud oodata.
All galeriis siirdus Lucy pika ja kitsa esimese korruse ruumi tagumisse otsa. See oli nende näituseruum. Galeriialal oli kaks akent: tagapool kõrge kitsas hingedel lahti käiv ja vaatega väikesesse aeda ning eespool ümarakaareline suur tänavavaatega aken, mida praegu valgustasid kaks kohtvalgustit, mis olid suunatud mustal poodiumil seisvale pronkshaigurile. Kuigi aeg oli hiline, valendas väljas ikka veel taevas, ent ruumis oli pime. Lucy vajutas põlema lambi väikeses kontorinurgas, kus kahe mugava nahktugitooli vahel troonis idamaisel vaibal antiikne kirjutuslaud. Ta võttis laua taga istet ja lülitas arvuti sisse.
Otsides endale teed tavaliste kirjete seas, mis pakkusid võimalusi leida Ralph Lucast Facebookist, võtta kontakti Ralf Lucastega mitmel eri kontinendil, leida endale koht tervel tosinal Lucase sugupuul, millest ükski ei kuulunud asja juurde, müüa neile, osta neilt, isegi anda telefoninumber, leidis ta lõpuks siiski üles ka õige. See kirje oli kahetsusväärselt lühike.
Ralph James Lucas, hävituslendur (260. eskadrill, Spitfire), sündinud 1919.a, surnud 1940.a.
Lucy ajas selja sirgu. Kakskümmend üks. Evelyni vend oli olnud ainult kahekümne ühe aastane, kui ta hukkus.
Rohkem infot ta ei leidnud.
Hingates sügavalt sisse, lülitas ta arvuti ja lambi välja ning astus aeglaselt trepist üles.
Ta lükkas ateljee ukse lahti, jäi seisma ja uuris veel kord üksisilmi maali.
„Ralph?”
Hääl kõlas õõnsa ja kõhklevana. Puudus igasugune veendumus.
Vastust ei järgnenud.
Niisiis, kuna Ralph ei olnud see heledajuukseline noormees maalil, oli see siis ehk pärit Lucy unenäost, tema vaim, see mõistatuslik varjukuju, keda ta oli näinud oma magamistoas, üldsegi mitte kompositsiooni osa, aga ikkagi olemas, lava taga, hall kardinal, rahutu vaim? Mees, kes hoidus varju? Ja kui see nii oli, miks ta siis nüüd välja ilmus? Mis see on, mida ta tahab öelda? Kas ta kummitab teda, Lucyt, või kummitab ta Evelyni?
Ta leidis, et igatseb jälle meeleheitlikult Larry kohalolekut, et saaks temaga rääkida, arutada maali, jagada sundust kindlaks teha, kes see mees oli ja mil viisil kuulus ta Evelyni ellu, aga eelkõige tahtis ta tunda end turvaliselt, peitudes hellitlevalt mehe tugevate käsivarte vahele. Ta heitis veel viimase pilgu maalile, kustutas siis värisedes lambid ning sulges ateljeeukse. Sel ööl magas ta elutoa diivanil mähituna Larry vanasse punasesse hommikumantlisse.
„Ja miks sa nii tige oled?” Paistis, et Eddiele tegi Evie raevukus nalja. „Mingeid kahjustusi ju pole. Niikuinii pidid sa pildi lõuendile kandma. Natuke tolmu ainult.”
„Ta