Barbara Erskine

Kõige tumedam tund


Скачать книгу

seda naljaks. Mõned neist on nii ülbed!” Evie oleks peaaegu jalgu trampinud.

      „Nemad võitlevad sõjas, Evie,” kostis Eddie leebelt. „Arvan, et neil on õigus olla vahetevahel ka ülbe. Võib-olla ta lihtsalt ei näinud sind seal bensiinivaadil istumas.”

      „Seda ta ka ütles.”

      „Siis on ju korras.”

      Evie väänles ta käsivarrest vabaks, läks laua äärde ja jäi keskendunult, kulm kipras, visandiplokki uurima. „Nägin, kuidas üks lennuk täna alla lasti. See kukkus leegitsedes otse lennuvälja servale. Piloot hukkus. Tal ei olnud võimalik välja rabeleda.”

      Eddie ohkas. „Seda juhtub nüüd igal pool, Evie. Sa tead küll.”

      „Aga seal… otse minu ees.” Ta tõstis pilgu ja vaatas Eddiele otsa. „See oli vaenlase lennuk. Mul peaks hea meel olema.”

      Eddie pistis käed taskusse. „Ta on ikkagi inimolend. Sa ei oleks sina ise, Evie, kui sa nüüd rõõmust tantsiksid. Aga kui temaga poleks seda juhtunud, oleks ta mõne meie poisi alla tulistanud. Me mõlemad teame seda. Võib-olla isegi rohkem kui ühe. Võib-olla ka su tänase noore sõbra.”

      Evie vaatas teda altkulmu. „Oletatavasti jah.” Ta pilk langes jälle visandiplokile. „Hakka parem minema, Eddie. Pean all ema aitama, ning kui mul aega jääb, siis tulen üles ja teen siin veel tööd.”

      „Kui?” uuris Eddie mitte sugugi teeseldud pahameelega. „Sa pigem ikka leia aega. Ära unusta, et olen nendesse piltidesse investeerinud.”

      Selleks ajaks kui Evie oma hädaabinõuna kasutatavasse ateljeesse tagasi tuli, oli väljas juba pimedaks läinud. Ta vaatas, kas pimenduskate on kindel, ja lülitas siis tuled põlema, ujutades laua üle külma heleda valgusega.

      Ta sirutas käe pliiatsi järele. Alates noore piloodiga kohtumisest lennuväljal kibeles ta teda joonistama, aga tal ei olnud mingit kavatsust pakkuda sellele ülbitsejale rahuldust teadmisest, nagu oleks Evelyn tähele pannud ta säravat välimust. Visandiplokk lebas avatuna leheküljelt, kuhu ta oli joonistanud purustatud Hurricane’i keset lennuvälja ja Messerschmiti suitseva kere heki taha. Ta pööras lehte ja jäi ainiti vahtima uut puhast lehte enda ees. Juba aasta tagasi oli hakatud piirama ajalehtede formaati, aga siiani ei olnud paberi kokkuhoidu rohkem enam mainitud. Sellest hoolimata kavatses ta olla ettevaatlik ega raisata mitte ainsatki tükikest.

      Mehe ülbus – seda mäletas ta kõige selgemini −, tema jultunud naeratus, säravsinised silmad, metsikud juuksed, mis pääsesid valla, kui ta eemaldas kiivri ja kaitseprillid.

      „Tervist, kaunike,” oli ta öelnud ja Evelyn oli vastuseks vihaseid sõnu turtsunud. Selle asemel et naeratada ja tervitada teda Sussexisse saabumise puhul, oli ta nimetanud teda isekaks ja hoolimatuks matsiks ja veel kellekski. Ta ei mäletanud enam kelleks.

      Käsi liikus kõheldes üle paberi, kui ta laskis uuesti peast läbi kõik selle, mida ta oli öelnud… ning ta punastas. Üksinda siin tühjas ateljees pani meenutamine teda punastama. Miks? Miks oli ta olnud nii tigedust täis ja ebaviisakas, kui ta teadis, et sellel noorel mehel tuleb võib-olla surra oma kodumaa eest, mida ka Eddie oli talle oma võltsvagadusega meelde tuletanud.

      Tony. Talle meenus ka nimi. „Tere, olen Tony.” Ja noormees oli käe sirutanud.

      „Palju tänu, Tony. Rikkusite mu päevatöö, Tony. Miks te pidite just siia veerema, selle asemel et suunduda alla rivi teise otsa, Tony?”

      Evelyn oli märganud pettumust ta näos. Tony oli see, kes punastas. Mõlema õnneks hõikas keegi barakist nende selja taga ta nime ja ta oli ajanud õlad sirgu ning tõstnud käed allaandmise märgiks üles. „Vabandust,” oli ta öelnud ja pööranud minekule.

      Nüüd oli Evelyn suuteline vaimusilmas ette kujutama iga detaili ta näos, iga tedretähni, iga ta lahti pääsenud, korgitsana keerdus juuksekiharat, iga ta suukõverust.

      Kannatamatult hüüatades naaldus ta laua kohale, küünarnukk paberilehel, nagu peaks ta seda kohal hoidma, ning hakkas pehmet pliiatsit kiiresti ja kindlalt juhtides joonistama.

Pühapäev, 7. juuli

      „Ma ei leia ta kaarti.” Mike Marston tuhnis posti ja ajalehtede virnas Rosebanki maja köögilaual.

      „Kelle oma?” Charlotte seadis lilli sinisesse keraamilisse vaasi.

      „Tolle naise oma, kes tahab Eviest kirjutada. Ta andis mulle oma visiitkaardi. Taevas hoidku, mis ta nimi oligi? Miks ma selle kogu aeg ära unustan?” Ta kergitas ajakirjade virna toolil ja vaatas selle alla. „Loodan, et Dolly pole seda ära visanud.”

      „Dolly ei viska ealeski midagi ära,” salvas Charlotte teravalt. „Kui ta seda teeks, oleks meil siin pisut rohkem ruumi.” Ta toppis jõuga vaasi kukekannuse sinakat vart.

      Mike tõusis püsti ja silmitses teda muiates. „Sa ei pea ju neid vaeseid lilli niimoodi ründama. Nad muide annavad üsna kergesti alla, kui neid õrnalt lükata.”

      Charlotte kirus endamisi. „Sulle võivad nad alluda. Aga minust tahavad jagu saada! Ma ei ole aga mingi allaheitlik tüüp või pole sa seda märganud?”

      „Olen märganud.” Mike naeris.

      Charlotte tõstis kahtlustavalt pea. „Kõlab, nagu sa nii ka mõtleksid.”

      „Mõtlesingi.”

      Sekundi murdosa jooksul valitses vaikus. Mike sirutas käe ja puudutas naise oma. „Ma ei ole sind valinud su majapidamisoskuste pärast, Charley, ja sa tead seda!” Ta haaras naise sõrmed pihku, kuid too võttis parajasti roosi ja vandus. „Võiksid okkad ära näpistada. Siis nad ei torgi.”

      Charlotte ohkas. „Nii, kes sulle seda õpetas? Tean. Ära hakka ütlemagi. Evie? On mul õigus?”

      Mike noogutas nukralt. „Ta armastas lilli.”

      Charlotte leidis kaardi peeglilaualt, kus see toetus vastu pipraterade purki, ja hoidis seda korraks käes, vaadates ja uurides väikest visandit hoone esiküljest ning sealsamas ka selle asutuse nime elegantses kaldkirjas – Standishi Galerii −, ja tagaküljel pastapliiatsiga kritseldatud nime Lucy Standish. Ta kortsutas mõtlikult kulmu. Mike vaatas mujale. Ta võiks lasta sel kukkuda vanade kokaraamatute rivi taha ja see oleks igaveseks kadunud. Ta nägi vaimusilmas naise otsekui varjutatud melanhoolset nägu ja sirgeid tumedaid juukseid ning naeratas rahulolevalt. Kas on oodata mingisugust ohtu? Mitte mingisugust.

      „Mike.”

      Mees vaatas üles ja Charlotte sirutas käe. Mike muigas kaarti võttes. „Vähemalt üks meist töötab metoodiliselt.” Ta haaras telefoni. Charlotte jälgis teda, kui ta ühendust ootas, ja taipas õlgade järsust longuvajumisest, et sõnum läheb automaatvastajale.

      „Tere, proua…” Mike tegi pausi, uuris kaarti ning keeras siis selle teise poole, kus oli kirjas nimi. „Proua Standish, siin Mike Marston. Ma mõtlesin meie hiljutise vestluse üle ja tahaksin teada, kas saaksite uuesti siia tulla, nii et võiksime välja töötada modus operandi1. Vabandage, et viivitasin ühenduse võtmisega. Olin väga hõivatud.” Ta vaatas Charlotte’i poole ja pilgutas silma. „Helistage mulle. Teil on mu siinne number.” Ta pani telefoni käest.

      „Kas andsid talle ka oma mobiilinumbri?” küsis Charlotte.

      „Ei. Ta helistas lauatelefonile, kui ta esimest korda kontakti võttis. Nii on parem, siis ta saab rääkida ka Dollyga.” Ta tõusis korraks püsti ja vaatas köögis ringi. „Sinu idee viia kogu Evie kraam ateljeesse võtab kohutavalt palju aega. Kas me ei peaks juba algust tegema?”

      Ta siirdus elutuppa ja vaatas lootusetult ringi. „Nii palju kraami. Ei tea kohe, kust peale alata.”

      „Sa võiksid ju jätta selle Dollyle ja mulle.” Charlotte tuli lillevaasiga ja asetas selle seinaäärsele lauale. Ta astus sammu tagasi, et imetleda tulemust. „Nüüd aga läheme kaubahalli ja toome sealt pappkaste. Tegelikult võiksime nädala alguses jätta töö tervikuna Dollyle. Siis, nagu sa soovitasid, saab proua Standish tulla siia nädala sees, kui meid ei ole. Me