Thóra seda ka ei pidanud. „Mida sa tahad, et ma selles suhtes ette võtaksin?” küsis naine. „Kas sa tahad sellest müüjatega rääkida, et osa osturahast tagasi saada? Kas selles on asi? Üks on igatahes kindel – ma ei saa sind kummitustest päästa või majas õhkkonda parandada.”
„Tule nädalavahetusel siia,” ütles Jónas ühtäkki. „Ma tahaksin sulle näidata mõningaid asju, mis me siit leidnud oleme, ja sinuga nõu pidada, kas neil pole antud juhul mitte teatavat tähendust. Sviit on parasjagu vaba ja sa saad siin ühtlasi elu nautida. Kivimassaaži ja muud taolist. Lähed koju puhanuna ja kosununa. Ja loomulikult maksan ma korralikult.”
Thóral polnud puhkuse vastu midagi, ehkki ta nägi teatavat vastuolu Jónase välja pakutud lõõgastusprotseduuride ja väidetavate kummituslugude vahel. Praegusel silmapilgul käis tema elu ringiratast mööda mitut trajektoori, millest üks seostus oodatava lapselapsega, kelle tema poeg oli eostanud veel enne oma 16. eluaasta täitumist, teine puudutas aga konarlikke suhteid eksabikaasaga. Viimane oli endale pähe võtnud, et lapse olemasolu põhjuseks on Thóra ebakompetentsus emarollis. Nende ühise poja hormoonidel polnud ei aktis ega selle tagajärgedes vähimatki osa; kõik oli ainult Thóra süü. Seda arvamust jagasid ka noore, viieteistaastase tulevase ema vanemad. Thóra ohkas. Olnuks vaja üsna raskeid kive, et kõik need mured tema hingenatukesest välja masseerida. „Mis see on, mida sa tahad, et ma läbi vaataksin? Kas sa ei saa seda mulle siia linna saata?”
Jónas naeris jahedalt. „Ei, sellega läheks raskeks. Siin on lugematu hulk kaste, mis on täis vanu raamatuid, joonistusi, pilte ja igasugust kraami.”
„Ja miks sa arvad, et need vanad asjad kuidagi sinu varjatud veasse puutuvad?” küsis Thóra skeptiliselt. „Ja miks sa neid ise läbi ei vaata?”
„Ma ei suuda. Ma proovisin, aga selle juures on midagi, mis ajab mulle kõheduse peale. Ma ei suuda sinna lähedalegi minna. Aga sina oled selline kahe jalaga maa peal, võid tõenäoliselt kõik läbi sirvida, ilma et midagi tunneksid.”
Sellele oleks Thóra võinud alla kirjutada. Aurad, haldjad, kummitused ja muu taoline polnud talle senini suuremat meelehärmi valmistanud. Käegakatsutavad asjad olid aga küllalt sageli ristiks kaelas olnud, ta ei tundnud mingit vajadust teispoolsusest lisa otsida. „Anna mulle natuke järelemõtlemisaega, Jónas. Ma ei saa midagi lubada, aga ma uurin, kas mul oleks võimalik tulla. Ma helistan sulle homme pärastlõunal. Sobib?”
„Sobib ikka. Aga helista siis kindlasti, mind saab homme kogu päeva kätte.” Jónas kõhkles hetkeks, enne kui jätkas. „Sa küsisid, miks ma arvan, et sel vanal tränil mingit tähtsust on.”
Thóra vastas jaatavalt.
Jällegi vaikis Jónas hetke, enne kui rääkima hakkas. „Kastist, mida ma hakkasin läbi vaatama, leidsin ma ühe vana foto.”
„Nii?”
„Fotol on seesama tüdruk, keda ma peeglist nägin.”
Neljapäev, 8. juuni 2006
2. peatükk
Thóra otsis välja kausta dokumentidega, mis puudutasid Snæfellsnesil asuva kinnisvara ostu. Nendes polnud midagi erilist; või vähemalt ei leidnud ta midagi, mis oleks võinud anda märku sellest kummalisest „varjatud veast”. See oli olnud täiesti tavapärane kinnisvaratehing, selle erandiga, et Jónas oli esitanud igasuguseid nõudmisi selle ja tolle asja toimumisaja suhtes. Näiteks tuli ostu-müügileping allkirjastada laupäevasel päeval. Thóra ei olnud seda teemat tõstatanud, kartuses, et Jónaselt järgneb pikk loeng taevakehade paiknemisest üksteise suhtes. „Laupäevasel lapsel on lahke meel” tuli talle ainult vanasõna meelde. Muus osas polnud tehingu juures midagi silmatorkavat. See puudutas maaomandit koos kõigega, mis sellel leidus, seal hulgas vallasvara ja maa täielik kasutusõigus. Müüjateks olid olnud vanuselt viiekümne ja kuuekümne vahel õde ja vend, Börkur Thórdarson ja Elín Thórdardóttir. Õigupoolest esindasid nad oma ema, kes oli maaomandi kunagi ammu oma isalt pärinud. Nad olid saanud kinnisvara eest head hinda ning Thóra mäletas hästi, kui väga ta neid omal ajal kogu selle raha pärast kadestas.
Ta naeratas omaette, mõeldes, kuidas määrata hinda kummitamisele, ja seda summas, mis vastaks kümnele protsendile kinnisvara väärtusest. Ent naeratus kadus kiiresti, kui ta endale ette kujutas, kuidas ta hakkab müüjaid veenma, et need sellise vea tõttu kahjutasu maksaksid. Peamiselt oli ema esindamisega tegelenud vend; õde oli Thóra näinud ainult ühel korral, ostulepingu allkirjastamisel. Ema polnud ta kunagi kohanud. Börkuri sõnul oli ema kõrges eas voodihaige. Mees jättis Thórale sellest rääkides üsna häbematu ja egoistliku mulje. Õde Elín oli seevastu olnud vaikne ja tagasihoidlik. Thóral oli tookord tunne, et naisele polnud see tehing nii oluline kui tema vennale. Seda meenutades hakkas Thóra kahtlema, et mees kahjutasunõude vaikides vastu võtab. Ta pani paberid kõrvale ja hoidis pöialt lootuses, et Jónas muudab meelt. Juhul, kui mees seda ei tee, peab Thóra tegema omalt poolt kõik, mis suudab, et veenda Jónast loobuma.
Ta tegeles vahepeal paari teise tühise asjaga. Kahjuks oli kontoris üldiselt väga rahulik. Ta ohkas omaette ja needis oma rumalust rahaasjades. Möödunud aasta lõpus oli ta osutanud teenust rikkale saksa perekonnale, kes oli maksnud talle korralikult, ning kui tal olnuks vähegi oidu peas, oleks ta seda raha kasutanud pere võlakoorma kergendamiseks. Selle asemel oli ta investeerinud haagissuvilasse ja maasturisse. Ei tea, mis talle küll pähe oli löönud. Thóra oli võtnud puudujääva osa tasumiseks isegi laenu ja sattunud niiviisi veelgi suurematesse majanduslikesse raskustesse. Ta mäletas uduselt, et oli endale ette kujutanud suviseid ringreise mööda päikeselist Islandit: kaasaegset keskklassi perekonda suvepuhkusel – lahutatud ema oma kahe lapsega. Tema juhtumi puhul oli tegemist kuueaastase tütre ja kuueteistaastase pojaga, kes oli küll jah ise peatselt isaks saamas. Lapselapsele polnud selles roosas unistuses kohta leidunud ja niikuinii näeb ta teda ainult igal teisel nädalavahetusel. Loodetavasti ei olnud tegemist samade nädalavahetustega, kui tema lapsed pidid olema oma isa juures. See olnuks ju tõepoolest paras pähkel ühiskonnateadlastele: uurida olukorda, milles leiab end pühapäevaisa, kes on alles nii noor, et viibib ise igal teisel nädalavahetusel omaenda pühapäevaisa juures.
Kui Thóra oli töödega ühele poole saanud, läks ta internetti ja vaatas ajaviiteks, kas sealt õnnestub leida infot maatüki või sellel asuvate vanade hoonete kohta. Ta sisestas otsingumootorisse talunimed Kirkjustétt ja Kreppa, mis olid kirjas müügidokumentides –, kuid ei leidnud midagi, mis oleks rääkinud just neist kahest talust. Ei minevikus ega olevikus. Ta kehitas õlgu ja andis alla. Thóra otsustas vaadata oma e-posti ja nägi oma teatavaks nördimuseks, et Matthew’lt oli tulnud kiri. Ta oli kohanud sakslast seoses juhtumiga, mis oli lõpuks viinud haagissuvila ja maasturini, uutest võlgadest rääkimata. Mõistagi oli ta teinud enam, kui meest lihtsalt kohanud – ta oli tundnud teda „lähedalt”, nagu Thóra vanaema oleks ütelnud – ja nüüd tahtis mees tulla külla, et nendevahelist „lähedast” läbikäimist taaselustada. Matthew tundis huvi, mis ajal Thórale sobiks, et mees Islandile väikest puhkust veetma tuleks. Thóra oleks mehe suurima hea meelega vastu võtnud, kuid teadis samas, et sobiv päev sellise külastuse jaoks saabuks alles 2020. aasta paiku, kui tema tütar saab kahekümneseks. Ta polnud sugugi kindel, et Matthew nii kaua oodata suudab. Seetõttu sulges ta meiliprogrammi ja otsustas vastamisega päeva viivitada.
Ta tõusis, korrastas kirjutuslaua ja ohkas. Thóra juurdles hetke, kas ohe võis anda märku sügavast allasurutud igatsusest muretuma elu järele, ilma võlgade ja halvasti ajastatud lastelasteta, aga sai aru, et asi pole üldse nii keeruline. Ta ohkas lihtsalt seetõttu, et majast väljudes tuleb tal tahes-tahtmata Bellast mööd kõndida. Bellast, sellest põrgu sekretärist, kes oli talle ja Bragile üürilepinguga kaela määritud, kui nad büroo avasid. Thóra võttis südame rindu ja hakkas minema.
„Nojah, ma siis lähen,” ütles Thóra valvelauast möödudes. Ta mõtles omaette, kas lauda poleks võimalik teha kõrgemaks, nii et ebameeldivat noort naist oleks võimalikult vähe näha, kuid häbenes oma mõtet sealsamas ning tema huultele ilmus võlts naeratus. „Homseni!”
Bella kergitas laisalt kulmu ning saatis Thórale kõõrdpilgu. Ta vedas suunurgad allapoole, et rahulolematu