ning vilksatamas valget nahka. Mees imestas, et polnud surnukeha kohe märganud: nüüd, kui ta selle avastanud oli, näis kuju nii silmatorkav. Tal polnud kunagi mobiiltelefoni kaasas ja nüüd ei jäänudki tal muud üle kui koju rutata ja politseisse helistada. Võib-olla oleks õige ka päästeamet kohale kutsuda. Neid ei tohiks mängust välja jätta. Ta hingas läbi jakikäise, et verelõhna vältida, kuid tardus ühtäkki. Ta vahtis üksisilmi väljaulatuvat kätt. Ülespaistetanud sõrmes tundis ta ära sõrmuse. Bergur langes käe kõrvale põlvili. Hais ei seganud teda enam ning ta haaras jääkülmast käest, et olla kindel. Jah, see oli sama sõrmus. Mees hingas sügavalt sisse. Ta hakkas palavikuliselt eemale kiskuma mererohtu kohast, kus ta arvas olevat surnukeha pea, kuid peatus sama äkki. Nägu ei olnud. Aga ta nägi piisavalt palju juukseid, et mõista, et unistus uuest, põnevast ja õnnelikust elust on haihtunud.
Thóra teeskles, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Ta lamas kõhuli ja püüdis lõdvestuda, või õigemini keskendus sellele, et näha lõdvestunud välja, sest ta ei tahtnud, et massöör midagi muud arvaks. See oli treenitud kõõluselise kehaga naine, Thórast veidi noorem. Ta kandis valgeid linaseid pükse ja helerohelist lühikeste varrukatega särki, paljaste jalgade otsas olid liibuvad sandaalid. Varbaküüned olid lakitud helesiniseks. Üldiselt polnud tegemist kehaosaga, mida Thóral olnuks kombeks teiste inimeste juures silmitseda, aga varbad ilmusid pidevalt tema vaatevälja, kui ta kõhuli massaažilaual lebas, nägu laua sees olevas augus.
Kõige hullem oli möödas, naine oli massaaži lõpetanud ja hakanud asetama kuumi kive piki Thóra selgroogu. „Nüüd sa tunned, kuidas kivide energia tungib su selga mööda laiali. See levib mööda närvikiude kõikidesse su ihuliikmetesse ja keha soppidesse.” Massööri kõne ajal kostis sugestiivset muusikat CD-plaadilt, mida tema sõnul sai hotelli vastuvõtust osta. Thóra otsustas ilmtingimata sealt läbi astuda ja muusika esitaja nime välja selgitada, et ta kunagi kogemata kombel omale seda plaati ei soetaks.
„Kas on veel palju jäänud?” küsis Thóra, lootuses, et piinad on varsti lõppemas. „Ma arvan, et energia ongi juba jõudnud iga viimse kui rakuni. Ma tunnen end nüüd suurepäraselt.”
„Mida?” Massööril oli teda raske uskuda. „Oled sa kindel? See võtab ikka rohkem aega.”
Thóra püüdis oiet alla suruda. „Täiesti kindel. Kõik on suurepärane. Ma tunnen selgesti, et mulle aitab.”
Massöör tahtis vastu vaielda, aga ei jõudnud, sest kuskil toas helises telefon. „Oota natuke,” ütles ta Thórale ja varbad kadusid vaateväljast.
„Halloo,” kuulis Thóra teda telefonile vastamas. „Ma olen kliendiga.” Järgnes pikk vaikus ja siis kuulis ta naist juba hoopis ärevamas toonis ütlemas: „Mis sa räägid?! Nalja teed või? Jumal hoidku … Ma tulen.”
Naine kukkus Thóra selja pealt kivisid kokku korjama ning Thóra püüdis telefonikõne vastu huvi väljendades oma heameelt varjata. „Kas midagi on juhtunud? Mul pole selle vastu midagi, kui sa ära lähed. Nagu ma ütlesin, siis mina olen valmis.”
Naine lasi kätel kiiresti käia. „On jah midagi juhtunud. Tegelikult päris kohutavat kohe. Päris kohutavat.”
Thóra ajas end küünarnukkidele. „Mis siis juhtus?” küsis Thóra ega pidanud seekord enam uudishimu teesklema. „Kas see on miskit moodi seotud nende kummituselugudega?”
Naise näole ilmus hirm ja ta pani käe suu ette. „Oi, nii kaugele ma pole veel mõtelnud. Siit rannalt leiti laip. Vigdís vastuvõtust arvab, et see on keegi siinsetest, sest politsei on kohal ja vestleb Jónasega.”
Thóra hüppas massaažilaualt püsti, alasti nagu ta oli, ning sirutas käe hommikumantli järele. Ta tõmbas selle kiiresti selga. Kuigi ta oma keha põrmugi ei häbenenud, ei tundnud ta end võõraste ees ihualasti olles kunagi eriti mugavalt. „Mine aga, küll ma siin ise hakkama saan.” Ta tõmbas froteevöö ümber ja sidus selle sõlme. „Kas see oli õnnetusjuhtum?”
„Ma ei tea,” ütles massöör ja tammus kannatamatult jalalt jalale, kibeles ilmselt edasiste uudiste järele.
„Küll ma oma asjad üles leian ja lähen,” ütles Thóra ja vehkis käega tõrjuvalt naise poole. „Ma luban, et ei varasta ühtegi kivi.”
Naine ei lasknud seda endale kaks korda ütelda, pööras kannalt ringi ja kadus koridori. Thóra läks sirmi taha, kus ta oli ennist lahti riietunud ja hakkas omale hilpe uuesti ümber tõmbama. Korraga helises tema telefon ning ta õngitses selle käekotist välja. „Halloo,” ütles ta ja püüdis teise käega sokki jalga tõmmata. Levi oli kohutavalt vilets ning telefonis raksus ja ragises.
„Tere, Thóra.” See oli Matthew. „Ma ootan ikka veel oma kirjale vastust.”
„Ah jaa,” ütles ta ja jättis soki sikutamise katki. „Ma pidin sulle just vastama.”
„Ütle lihtsalt aeg. Siis pääsed sellest,” ütles Matthew. Ilmselt kavatses mees kasvõi nui neljaks kohale tulla. „Anna mulle roheline tuli ja ma tulen.”
„Praegu ei sobi hästi,” püüdis Thóra vastu puigelda. „Ma teen tööd ja meil siin juhtus üht-teist.”
„Mis asi?” küsis Matthew, ilmselt veendunud, et Thóra püüab end lihtsalt välja keerutada. „Räägi, mis juhtus.”
„Tjah, see on kõik üsna veider,” ütles Thóra ja püüdis meenutada saksakeelset sõna kummituse kohta. „Ma töötan kummitustega seotud juhtumi kallal, aga see asi tõotab siin natuke keerulisemaks kujuneda. Politsei leidis surnukeha ja see võib komplikatsioone tekitada.”
„Kus sa oled?” küsis Matthew.
„Mina?” küsis Thóra totakalt. „Ma olen maal.”
„Ära kuskile mine. Ma jõuan homme õhtuks kohale.” Matthew’ hääl reetis, et ta mõtles seda tõsiselt.
„Oota ometi, kõik on korras. Ära tule siia,” vadistas Thóra „See ei ole mõrv … lihtsalt surnukeha.” Ta kahtles hetkeks. „Vähemalt praeguste andmete järgi.”
„Meil tuleb homme õhtul tore jällenägemine,” kuuldus liini teisest otsast.
„Aga sa ei teagi ju, kus ma olen, ja ma ei ütle sulle seda ka. Oota paar päeva, ma leian parema aja. Ma luban, et teen seda. Ma tahan sind näha. Ainult mitte praegu.”
„Sa ei peagi mulle ütlema, kus sa oled. Ma leian su üles. Nägemiseni.”
Thóra ei jõudnud enda kaitseks enam midagi kosta – Matthew oli kõne lõpetanud.
4. peatükk
Riided selga tõmmanud, otsustas Thóra minna otseteed hotelli vastuvõttu, lootes leitud surnukeha kohta rohkem teada saada. Teele asudes märkas ta võtmekimpu, mille massöör oli ülepeakaela minema tormates maha unustanud. Ta otsustas selle kaasa võtta, et jätta mulje, nagu tal oleks vastuvõttu asja. Thóra astus kiirel sammul mööda koridori edasi, endaga rahul.
Fuajeesse jõudes ei silmanud ta massööri kuskil. Vastuvõtulaua kohale nõjatus noor naine, süvenenud vaiksesse vestlusesse sõbrannaga teispool lauda. Naine oli kõhedusttekitavalt kõhn. Säravvalge lühike kittel, mida ta sama värvi pükste peal kandis, ei suutnud tema figuuri varjata. Thóra sättis end naise kõrvale seisma ja naeratas, lootes, et võib vestlusega liituda. Ta ei saanud just sooja vastuvõtu osaliseks: mõlema naise näod väljendasid hetkeks pahameelt, kuid nad suutsid selle niisama kiiresti alla suruda ja talle vastu naeratada. Silmapilgu teeskles Thóra, et vaatab plakatit, mis rippus vastuvõtulaua juures ning reklaamis seanssi, mis oli toimunud eelmisel õhtul ühe tuntud Reykjavíki sensitiiviga. Siis pöördus ta naiste poole ja naeratas.
„Tere,” ütles Thóra suusoojaks. Uudishimu summutas kõik muud mõtted, nii et ettekäändeks olnud võtmekimp ununes Thóral hoopiski. „Ma kuulsin, et rannalt on leitud laip.”
Naised vaatasid üksteisele otsa ja vahetasid pilgu, mis kinnitas, et nad võtavad Thóra mängu. Kõhnem naine pöördus tema poole. „Kohutav,” ütles ta rõhutatult ja ajas silmad pärani. „Teadsid