ei ole. Palju õnne! Sa võid alati sõita jalgrattaga.
Elamine ja pererahvas ise on nii ja naa. Oleks võinud ju ka hullemini minna ja alguses olen vist isegi pigem rõõmus kõige selle üle. Tähelepanuväärne on, et neli põlvkonda elab samas majas (hiljem pole ma Taanis isegi kolme põlvkonna ühiseid elamisi täheldanud), kuid igal perel on oma ruumid ja eraldi sissepääs. Peremees Jensi ema on ise juba sendi surmale võlgu, aga majandab ikka omapäi. Jens ja tema proua on mõlemad varem olnud palgatööl – mees veoki peal roolimas ja naine piiripunktis. Jens avastas juba mõnda aega tagasi tasuva hobuseäri ning perenaine jäi tööta pärast piiride avanemist.
Mina hakkan elama maneežimajas, väikeses töölistele mõeldud korteris. Mul on küllaltki ruumikas tuba, milles kõik vajalik olemas. Lisaks on seal veel üks elanikuta tuba, mis osaliselt kolikambrina kasutusel. Köök on sealsamas, puuduseks vaid see, et päevasel ajal on see teiste klubiskäijatega ühiskasutuses. Aga taas, kõik on ju olemas ja vähemalt olme pärast ma muret tundma ei pea. Kui ma oleksin tõeline hobuseinimene, oleks köök lausa ideaalne, sest selle üks külg on klaasist ja annab „lihtsalt oivalise” vaate maneežile. Mina siiski enamasti ei istu seal nina vastu klaasi hobuseid imetledes, vaid keeran nii mõnigi kord hoopis selja sinnapoole. Järjekordne tõestus, et mina ja hobused ei ole kokku loodud.
Esialgu läheb aega elektriteemaga harjumiseks. Kõikjal, kus on seinakontakt, on ka lüliti. See tähendab, et paljud kodumasinad on kogu aeg sisse lülitatud ja ka juhe on seinas, lihtsalt nende töölepanemiseks tuleb vajutada seinal olevat lülitit. Aga kui sa ei ole seni ikka sedasi harjunud, siis on selge, et alguses plõksutad harjunud liigutusega kohvimasina lülitit ja raadionuppu. Päris tüütu on hommikust hommikusse avastada vannitoarituaalide juurest kööki naastes, et kohv ei olegi veel jooksnud. Ratsaklubi pole ainus koht, kus kohtan sellist elektrisüsteemi. Ma ei teagi, milleks see vajalik on – kas mugavuse või säästu pärast? Või hoopis turvalisuse?
Tööaeg on mul tavatult lühike, viis tundi päevas. Hiljem, treeneri vahetudes, muudetakse see üldse kolme tunni peale. Seega on mul vaba aega üsna priilt, ehk isegi liiga priilt, sest tööd tehes poleks aega koduigatsust tunda. Kui mõelda, milline rabelemine Eestis kogu aeg oli, ning kuidas alatasa oli raskusi isegi lõunasöögiks aja leidmisega, siis olen ma muidugi enam kui rahul.
Pererahvale pole ka väga midagi ette heita, ent ega mul polegi neid ju kellegagi võrrelda. Natuke olen muidugi hädas transpordiga: kuigi neil on peres mitu autot, ei paku nad kordagi mulle kas või ühte neist. Heal juhul saan vahel harva perenaise või Omaga, perenaise emaga, nende toidupoeringile kaasa.
Tõsi, mingil hetkel pakub perenaine mulle jalgratast, millest on küllaltki palju abi. Üle piiri toitu toomas käia on sellega küll natuke nadi, aga ajab asja ära. Süüa saaksin ma loomulikult märksa lähemalt osta, aga Saksamaa suurte poekettide (Aldi, Lidl, Sky jt) madalad hinnad on paraku liiga ahvatlevad. Ja vähemalt saan nüüd tallist kaugemale liikuma! Kuna maastik on siin tasane ja rattateed heas korras, siis arvutan mõni päev üllatusega kokku 60–70 kilomeetrit rattasõitu. Minu viga on see, et ma ühel jutuajamisel perenaisega seda tõsiasja talle mainin.
„Oi, nii palju sõitsid. Uskumatu, kui tubli!” hüüatab ta siira imestusega. Muidugi imestusega, sest tema kasutab ju autot isegi naabri juurde minekuks. Tulemuseks on aga, et järgmisel päeval seisab minule mõeldud ratta kohal senisest mudelist palju vanem romu.
Samamoodi on arvutiga – selle ligi lastakse mind ka vaid mõnel korral ja perenaise range korraldusega kasutada ainult postkasti. Uudiseid lugeda ei lubata. Seega käin tavaliselt lähedal asuvas Tønderi linna raamatukogu avalikus internetipunktis arvutit kasutamas. Eestist tulles piirdusid mu IT-alased teadmised peamiselt e-posti saatmisega, mille kiiruga enne ärasõitu ära õppisin. Kõik muu on tulnud hiljem, töö käigus ja kaugõppevormis.
Hiljem hakkan selle talu asjadest juba natuke rohkem jagama. Peremees Jens on lahkema loomuga ja tõenäoliselt lubaks nii mõndagi asja majapidamises ka minul kasutada, seevastu perenaine on võtnud eesmärgiks hoida teatavat distantsi. Ja mulle tundub, et ta tahab olla proua. Tegelikult on mees taanlane ja perenaine saksa päritolu. See kinnitab mu arusaamu taanlaste ja sakslaste erinevustest, paraku taanlaste kasuks. Juba toidupoes hakkab vahe silma – sakslane märkab sind alles siis, kui juba praktiliselt otsa komistab, taanlane aga naeratab või ütleb midagi sinust möödudes.
Nii palju hoolivust otsustab proua siiski üles näidata, et minu sünnipäeval kutsub mind õhtusöögile. Paaril korral olen juhtunud pererahva juurde sisse astuma arvatavasti lõunasöögi ajal ning olen näinud neid puust plaatide pealt söömas. Panen siis vaimu valmis, et nüüd tuleb endal ka see komejant läbi teha. Kuid oh imet, sööme siiski üsna tavapärast toitu ja täitsa tavaliste taldrikute pealt. Olen kaua aega veel segaduses, et miks see perekond just niimoodi sööb ning mille põhjal tehakse valik, millal kasutada taldrikuid ja millal puuplaate. Hiljem selgub, et üldiselt on lõunasöök plaatidel ja õhtusöök taldrikutel. Kuna lõunaks on aga eranditult võileivad, pealegi eestlase jaoks eksitavalt rohke kattega, siis võib esmapilgul see tõesti veider näida.
Aeg toob selgust ka auto osas. Kui olen juba nende juurest töölt lahkunud ja mõned kuud hiljem sõidan sealt läbi, et anda edasi sünnipäevaõnnitlused, lööb peremees imestunult kahte kätt kokku:
„Sa oled autoga? Sul on luba?! Sa oskad sõita?!”
„Mul on luba juba vähemalt 15 aastat,” ei suuda mina nende üllatunud ilmeid mõista.
„Aga need, kes meil enne on Baltikumist olnud, neil küll polnud juhiluba ja sõita nad ka ei osanud…”
Nii et oleks info õigel ajal liikunud, oleks ehk vahel autot lubatud kasutada…
Päris sellist OMA ja kodust tunnet mul siin olles ei tekigi. Nemad on ka ainsad inimesed Taanis, kelle puhul ma tajun, et meie vahel oli, on ja jääb mingi nähtamatu ja ületamatu piir. Sagedasti vahetuvad töötajad on märk sellest, et nii võivad tunda teisedki.
PRINTS JA NIPLAJAD
Minul ja printsil on palju erinevusi. Üks on näiteks see, et mina pean omale ise liivakottidest kindluse ehitama, temal aga on see juba olemas. Mitte liivakottidest, vaid päris, palju ilusam ka muide.
Kommuuni halduskeskus Tønder (hääldatakse `tönə ning veidike kurgust ülestuleku häält käib loomulikult asja juurde) on äärmiselt armas linnake. Kõrghooneid ei ole, on enamikus punasest telliskivist ühepereelamud või väiksemat sorti korterelamud. Eesti mõistes paneelikaid on vaid üksikuid ja nagu hiljem teada saan, siis on need mõeldud rohkem sotsiaalmajadeks, kus seavad end sisse immigrandid ja eluheidikud. Kes need viimased siin küll olla võiksid, pole mul õrna aimugi, sest linnapildis meie mõistes asotsiaale ei märka.
Tønderi vanalinn võlub mind aga kohe esimesel korral ja muutub edaspidi linnas käies mu sihtpunktiks number üks. Majad on kaunilt korda tehtud ja igaüks uhkustab oma väärikalt kõrge eaga. Ja mitte ainult! Nimelt on siinsed välisuksed omaette vaatamisväärsused – millised nikerdused, kujundid, värvid. Tønderi uksed on lausa sedavõrd kuulsad, et neist antakse välja eraldi postkaarte ja uhkemaid neist jäädvustatakse raamatutesse.
Tegelikult saan ma Tønderiga sõbraks siiski alles teisel korral. Vähemalt tabab mind mõni aeg hiljem ootamatu tõde sellest, et ma olen siin linnas korra juba varem olnud. Nimelt minu Saksamaal oldud kuu jooksul istun ühel hommikul ratta peale, et veidi ringi sõita. Minu õnnetuseks juhtub olema erakordselt udune hommik, mil kogu mu tähelepanu on suunatud mööduvate autodega sõbralikult maantee jagamisele. Ühel teisel, oluliselt selgemal päeval ma muidugi näen, et jalgrattatee on seal samuti olemas, aga see selleks. Igatahes jõuan ma tol esimesel korral kogemata Taani poolele ühte asulasse. Udu tõttu ei ole mul otse loomulikult võimalik sel päeval veenduda linnakese ilus, aga ma sean endale sihiks jõuda mere äärde (kui rumal minust!). Söandan siis suvalistelt tädikestelt ontlikult küsida, kuidas ma võiksin jõuda an der See, mere äärde. Nood on muidugi taevani õnnelikud, et saavad üht udu sees ekslevat naisterahvast aidata, ning teatavad