Minu Taani. Mae Lender

pruunist jõupaberist ümbrikuid, kuhu on poetatud eestikeelseid ristsõnu, ajakirju ja muud lugemist. Seda, kas mul tütart veel õnnestub siia meelitada, ma ei tea. Kuigi siinsed pisikesed asulad on armsalt romantilised, jääb tema vist pigem mäletama üksluist maastikku ja kohutavat vihmaperioodi – kuu aja jooksul nägime päikest vaid paaril päeval. Ülejäänud aja aga talli ümbrus uputas ning olime ametis liivakottidest vallide ehitamisega, et vesi ruumidesse sisse ei pääseks.

      Niipea kui olen üksi jäänud, võtab maad meeletu koduigatsus ja ahastus. Selle vastu aitab vaid üks – mõte, et see kõik kestab veel natuke aega ja varsti lähen koju tagasi.

      Varsti.

      Sellest saab minu jaoks omamoodi mantra.

      PRINSESSE BLOKADEN

      Taanlased jälgivad teraselt oma kuninganna ja tema perekonna igat sammu. Nende järgi nimetatakse ümber nii mõnigi asi, näiteks printsess Alexandrale esimese poja sünnitamisel tehtud epiduraalsüst on tänaseks tuntud nime all prinsesse-blokaden.

      Ma võin küll Taani saabudes siinsest kuninglikust perekonnast imevähe teada, kuid varsti ei õnnestu mul nende teemade koha pealt enam silma kinni pigistada, sest taanlastele on nende esiperekond tähtis jututeema (olgu, ilm on ikka alati esikohal) ja kõik nende kohta käivad tõesed ja vähem tõesed uudised tulevad sisse nii uksest kui aknast. Eestis olles teadsin nime ja näo järgi vaid kuninganna Margrethe II, teistest kuningliku perekonna liikmetest mul suurt aimu polnud. Aga kui meedias alalõpmata kajastatakse, mida üks või teine neist korda on saatnud, viin minagi end lõpuks nende eluga kurssi.