et fašismil oli kaks vastandlikku hinge, radikaalne „fašistlik liikumine” ja konservatiivne „fašistlik režiim”. Ciano võis oma südames olla tavaline Euroopa noorkonservatiiv, Farinacci võis ju tahta paleesid maha põletada, kuid asjaolu, et Mussolini säilitas suhted mõlemaga, viitab sellele, et tema fašismivariant polnud mitte niivõrd lõhestunud mõõdukuse ja käremeelsuse vahel, kuivõrd tugines neile kahele osale ja sõltus mõlemast, vaatamata nende näivale vasturääkivusele. Soovides tegeleda üksnes „poliitikaga” ja eelistades taktikat strateegiale, oli Mussolini otsustanud mitte valida fašismi (või iseenda isiku) selle või teise lõppdefinitsiooni vahel. Mussolini ja tema režiimi puhul oli esmatähtis see, et fašism sai olla ja oligi ühtaegu konservatiivne ja radikaalne. Oht saada Saksamaa liitlaseks, mis oli olemas juba enne 1939. aastat, kuid muutus aktuaalseks pärast 1940. aasta oktoobrit, oli see tegur, mis nõudis fašismi selget defineerimist, üldstrateegiat, mitte taktikalisi lahendusi, vastust, mitte poliitilist riuklemist. Natsid olid ammutanud Mussolini mudelist midagi oma võimuletõusu jaoks, kuid riigitüüri juures ja naabrina oli natsism liiga võimas, liiga väljakutsuv, ühtaegu liiga sarnane ja liiga võõras. Iseseisva nähtusena ei kannatanud fašism välja võrdlust natsismiga.
Seega äratasid minus kahtlust mõningad kirjeldused „Mussolini Itaaliast”. Kuid mu sügavam skepsis ei saanud tuge mitte niivõrd ajaloost, kuivõrd teadmistest vabariikliku Itaalia osas, mida ma olin ammutanud niihästi sinna sooritatud külaskäikudest, ja õnneks avanes see võimalus mulle igal aastal 1967. aastast peale, kui ka kohtumistelt Itaalia emigrantidega Austraalias. Eriti just Austraalia itaallased ilmutasid üsna tihti nostalgiaga segatud imetlust Mussolini suhtes (see on huvitav küsimus ja väärib analüüsi), kuid ma olin teadlik ka pidevalt muutuvast ja kahemõttelisest maailmast, mis hõljus iga Austraalia itaallase alateadvuse pealispinna lähedal. Siin paistsid „Itaaliad” kõikjal silma, ja mitte ainult ametlikult tunnustatud riigina, keda kehastasid need pisut õnnetud ametnikud, keda vabariiklik Itaalia oli saatnud uude maailma end esindama, ega ka mitte „roomakatoliku” kiriku kohalike juhtide näol. Ka siin oli esindatud kogu spekter, kõigis oma tugevustes ja vasturääkivustes.
Need itaallased minu tutvusringkonnas, kes olid pärast paarikümmet aastat diktatuuri ja sõda ellu jäänud, olid inimestena säilitanud erimeelsuse; mul oli neist isegi pisut kahju kui inimestest, keda üleskutsed ühtsusele, mille uueks näiteks oli „üks Austraalia”, jätsid suhteliselt külmemaks kui paljusid mu kaaskodanikke. Äkki olid nood Itaaliate inimesed sellised ka fašismi ajal? Kas polnud Mussolinigi mitte mees, kes kehastas oma kodupiirkonda ja peret samavõrra kui oma riiki ja ideoloogiat? Loomulikult olin valmis tunnistama, et sõdadevahelises Itaalias toimus protsesse, mille eesmärgiks oli maad moderniseerida ja eri piirkondade arengutaset ühtlustada. Lõpuks toimusid need ju ka kõikjal mujal. Ent mind huvitas, mil määral püüdsid fašismi kogevad itaallased üritada sellest kasu lõigata, see enda jaoks tööle panna. Kas nad olid tõepoolest inimesed, kes olid „töötanud oma duce heaks?”, küsisin endalt ikka ja jälle. De Felice ja teised olid teatanud, et Itaalias valitses mõnesugune „konsensus”, vähemalt kuni 1940. aasta oktoobrini, mil sissetung Kreekasse läbi kukkus. Kas Mussolini heakskiidul ja tema imagol oli selline mõju, et itaallased püüdsid täita tema tahet veel enne kui teadsid, milline see on, nagu Kershaw’ väitel olevat olnud Hitleriga Saksamaal? Võib-olla mõnikord. Ja ometi tundus mulle, et „võimukandja” Mussolini töötas rohkem itaallaste heaks. Kuigi ta siunas nõtra inimkonda, unistas „nelja miljoni vääritu ja orjaliku” itaallase tapmisest (ning kaude kirus omaenda nõrkust ja suutmatust), püüdis ta olla populaarne ja vastutulelik.53 Ta oli ühel ja samal ajal karismaatiline fašistlik diktaator ning range ja küüniline poliitik, kes uuris ähmast tulevikku ja leidis sealt talutava oleviku, üritas kõigest väest mitte väga ebaõnnestuja moodi välja näha ja lootis järjekordse päeva üle elada.
Siiski, ta oli läbikukkuja, ja mõistagi peaaegu igas selle sõna tähenduses. Väljend tout comprendre, tout pardonner54 pole kõige täpsem, kuid ma jään antifašistlikuks biograafiks. „Minu” Mussolinit ei pea ülistama kui fašisti, diktaatorit, sõjapealikut või inimest. Too ellu ärganud Caesar ei vääri ajaloolisi Rooma triumfikäike. Ta oli julm (aga mitte kõige julmem). Tegelikult ta ei moderniseerinud Itaaliat (vahest see polegi nii halb). Tema fašism ei sillutanud üheski tõsiselt võetavas mõttes kolmandat teed liberaalse kapitalismi ja riikliku sotsialismi vahel. Ta võis ju kasutusele võtta sõna „totalitaarne”, aga tema Itaalia ei marssinud mingil juhul ühes taktis ega vabanenud ammustest arusaamadest soosijate ja klientide ning perekonna vajalikkusest ja alatisest olemasolust. Tema hilinenud katsed jõuda autarkia ehk majandusliku natsionalismini nurjusid mitmel põhjusel, millest üks oli see, et turistide, emigrantide ja katoliiklaste Itaalia ei suutnud kunagi täielikult loobuda kosmopolitismist. Tema Aafrika-impeerium oli vanamoodne, lagunenud ja kulukas, nagu neid tunti 19. sajandil, ja erines tunduvalt rassiimpeeriumist, mida Hitler ja tema natsid arvasid end olevat määratud NSV Liidu jäänustele ja Euroopa juudialadele rajama. Oli olemas ka Mussolini rassism, kuid see oli ebajärjekindel, juhuslik, „ebateaduslik” ega võtnud eales sellist karmi vormi, et Mussolinit oleks nekrutina SS-i võetud.
Kokkuvõttes polnud Mussolini teatud määral isegi mitte diktaator, vaid teda lükkas tagant saatus, mis kunagi tõotas talle provintsis kuulsust ja au ning seejärel tegi temast „esmaklassilise inimese perifeerias”, kus sestpeale algas tema pimestav, kuid habras hiilgeaeg, mis lõppes ärateenitult näruse surmaga. Malaparte võis liialdada ning eitada omaenda ja kaasintellektuaalide süüd, kui nimetas Mussolinit „suureks imbetsilliks”, kuid ta kuulutas õigusega, et Mussolini kehastas Itaalia ühiskonda pärast riigi „lõhkiajamist” risorgimento käigus. Inimese ja fašistliku „mõtlejana” väitis Mussolini kangekaelselt, et tema tahe on absoluutselt vaba. Aga selles suhtes, nagu paljudes muudeski küsimustes, ta eksis.
Ettevaatust – selle raamatu esimene peatükk alustab jutustust 1944. aasta jaanuarist ja jätkab seda (näiva) lõpuni, milleks on duce surm 1945. aasta aprillis. Lugejad, kes eelistavad kronoloogiliselt arenevaid biograafiaid, peaksid kohe käsile võtma 2. peatüki. Ent peaksid seda tegema teadmisega, et käesoleva raamatu autor ei usu ei absoluutselt vabasse tahtesse ega ka mitte absoluutsesse determinismi. Üks igasuguse biograafia kõige ilmsemaid vigu on liiga kergel käel tehtav järeldus, et kirjeldatav isik peabki lõpetama seal, kus see temaga juhtus. Tegelikkus on muidugi teistsugune. Ning esimestes peatükkides teen ma aeg-ajalt pausi, et mõtiskleda virtuaalajaloo režiimis duce’st, kes pole end veel täielikult realiseerinud. Meie kõigi elus on olemas teatud ajahetked, mil ajalugu oleks võinud teha pöörde või jätta see tegemata. Kindlasti oli see nii ka Benito Mussolini vigaderohkes elus. Ta võis ju paarikümne aasta vältel olla Itaalia diktaator, kuid ta ei sepistanud oma karjääri üksi (ega saanud sellest ka suurt isiklikku rahuldust).
1
KÄTTEMAKSUJUMALANNAD JA BENITO MUSSOLINI, 1944–1945
On olemas palju suurepäraste pealkirjadega raamatuid fašistliku ajastu kohta, kuid parim neist on Quando il nonno fece fucilare papà („Kui vanaisa laskis isa maha lasta”), Fabrizio Ciano muus suhtes vilets memuaarteos.55 Sündmus, mida ta kirjeldab, leidis aset 11. jaanuaril 1944 kell 9.20 hommikul. Hukkamine toimus Verona piiril, see oli linn, mis kontrollis sajandite vältel juurdepääsu Brenneri kurule ja seisis niisiis Saksa ja ladinliku kultuuriruumi ristumiskohal. Viis tähtsat fašisti, keda süüdistati duce ehk fašistliku Itaalia suure juhi Benito Mussolini reetmises, lasi maha hukkamiskomando, mis koosnes noortest itaallastest, kuid mida oli tugevdatud kolme SS-vaatlejaga.56 Kõige nimekam surmamõistetute seas oli Cortellazzo krahv57 Galeazzo Ciano, duce väimees. Kui kaamera hakkas surisema, et hukkamine tänuliku publiku jaoks jäädvustada, pöördus Ciano ja jäi näoga oma hukkajate poole, ilmutades selle viimase žestiga rohkem väärikust kui oma elu jooksul sooritatud tegudes. Kuus kuud varem, 24.–25. juulil 1943, kui liitlasväed surusid Sitsiilias demoraliseeritud fašistlikke kaitsjaid kiiresti tagasi ja valmistusid ründama Mandri-Itaaliat, oli Ciano koos veel 18 fašistliku