Millie armuseiklused. Jill Mansell

said kinga,” ütles Orla Milliele, seades end istuma nende vana pudelrohelise Chesterfieldi sohva käetoele.

      „Tegelikult andsin mina lahkumisavalduse.”

      „Kas tõesti?” Paistis, et Orla ei usu teda. „Läksin täna õhtupoolikul sinna tagasi ja too omanikuproua ütles, et nad olid sunnitud su vallandama.”

      „Ausõna, ma tulin ise ära,” kinnitas Millie.

      „Ahhaa! Nojah, kena siis.” Orla vaikis natuke aega; ta näis olevat kimbatuses, ent pahvatas korraga: „Hea küll, aga sa pead olema nüüd täiesti aus: kas sel äratulekul oli midagi pistmist minuga?”

      „Eeei!” hüüatas Millie nii dramaatiliselt, et nad mõlemad said silmapilk aru, et tegelikult oli küll. Milliele meenus – paraku liiga hilja nagu tavaliselt ikka –, et kui tahad kõlada usutavalt, siis pead rääkima normaalse, aga täiesti kindla häälega. Sa ei tohi eluilmaski üle pakkuda.

      Nagu tema alati tegi.

      „Sina ei puutunud tegelikult üldse asjasse,” tõttas Millie kinnitama. „Ausõna! Lihtsalt juhtus nõnda, et sattusid kõige selle keskele.”

      „Seda ma arvasin.” Orla häälest kostis kahetsust. „See kohutav naine, kellel on nina peal tohutu koeranael. Ta käitus minuga üpris veidralt.”

      Millie kortsutas kulmu. „Sylvia? Sylvial ei ole nina peal mingit koeranaela.”

      „Ta on kuri – kuri nagu vana nõid,” kuulutas Orla kärsitult. „Ta näeb välja, nagu peaks tal olema nina peal koeranael. Ja ma pidin tal vaat et mõlemad käed küljest väänama, enne kui ta nõustus mulle sinu aadressi andma. Noh, lase siis käia – räägi, miks sa ära tulid!”

      Et Orla libistas ennast nüüd Chesterfieldi käetoelt alla ja seadis end sohval mugavasti sisse, tõi Millie köögist pudeli punast veini, kaevas välja kaks klaasi, mis olid, ime küll, lausa ühest komplektist, ja hakkas jutustama. „Sa võid suitsetada,” lisas ta, märgates, et Orla näpib närviliselt oma ohtraid käevõrusid, tundes ilmselgelt vajadust nikotiini järele.

      „Päriselt ka või? Ma võin minna ja suitsetada aias.”

      Hoovis seisis parajasti nende pesukuivatusrest, mis tähendas, et Orlale pole seal enam ruumi. Helde aeg, ka see kivikuju oleks seal sama kohatu kui supermodell kihlveokontoris.

      Millie lausus suuremeelselt: „Väljas sajab. Pealegi on minul ükskõik. Tuha võid raputada selja taha lillepotti.”

      Tohutu kergendustundega lükkas Orla hõbedased sandaalid jalast ja süütas sigareti. Millie pani tähele, et suitsu sisse hingates tõmbusid tal mõnutundest lausa varbad krussi.

      „See vana nõid arvas siis, et tahad temalt meest üle lüüa,” imestas Orla, kui oli kogu loo ära kuulanud. „Ta on ilmselt seda sorti sõge armukadetseja, kelle meelest kõik alla kaheksakümnesed naised on lausa hullud tema mehe järele. Loodetavasti ütlesid sa talle, et magaksid pigem mingi tähesõdalasega. Tegelikult olnuks talle päris paras, kui sa oleksidki tema hirmsa mehega mehkeldanud või pagan, veel parem: mina oleksin võinud temaga mehkeldada! Haa, see oleks olnud talle paras õppetund, eks ole?”

      Taevane arm! Millie oli sõnatu: ei tea, kas kõik romaanikirjanikud on niisugused? Anna neile üksnes ideekübemeke ning juba nad napsavad selle sinult nagu teatepulga ja kihutavad minema, lastes fantaasial ennast järjest enam kaasa kiskuda …

      Ei saanud muidugi öelda, nagu poleks see puhtteoreetiliselt olnud täitsa naljakas idee.

      „Ainult et Tim ei hakkaks küll eluilmas kellegagi mehkeldama,” ütles ta Orlale süngelt. „Tema ja Sylvia teevad kõike koos. Arvatavasti läheb ta naisega kaasa ka siis, kui too keset ööd ärkab ja peab kempsu minema.”

      „Ma ei kannata selliseid paare, kes kogu aeg teineteisel kaelas ripuvad!” hüüatas Orla rõhukalt.

      „Nad kannavad ühesuguseid džempreid.”

      „Noh, see on täiesti naeruväärne.”

      „Ja käivad koos aeroobikatundides.”

      „Kui hale! Sellised inimesed,” kuulutas Orla, „ajavad mul südame pahaks.”

      „Nad ei olnud minu vastu niikuinii kunagi sõbralikud, sellepärast ei maksa arvata, nagu oleks mulle meeldinud nende firmas töötada.” Millie heitis talle rahustava pilgu. „Tegelikult olen ma pärast äratulekut palju rõõmsam.”