hoiatas Millie teda, „sest üht ma sulle ütlen: ma saan alati teada.”
Asjast oli tehtud juba tohutu suur number, ent Hester ei olnud Lucas Kempi veel oma silmaga näinudki. Kõlakas, et see mees on Cornwallis tagasi, oli, niipalju kui Millie asjast aru sai, jõudnud tema kõrvu ühelt tüdrukult, kelle müügiputka seisis Hesteri kõrval; too oli kuulnud uudist oma juuksurilt, kes teadis seda täiesti kindlalt, sest tema venna sõbra tüdruk töötas kohalikus kinnisvarafirmas üürikonsultandina. Lucas Kent oli kuuldavasti üürinud endale linnas kaunis uhke maja, aga kus just, seda ei osanud nähtavasti keegi öelda.
Et Newquayst kuus aastat tagasi jalga lastes oli Lucas olnud purupaljas, tundusid need jutud Hesteri meelest kaunis paljutõotavad. Mees oli ilmselgelt järje peale saanud. Hester ei jõudnud ära oodata, millal ta Lucasega ükskord juhuslikult kohtub: saab näha, kas too on ikka sama jalustrabav kui tema mälestustes.
„Vaikse ja rahuliku esmaspäevahommiku kohta oled endale putkasse minekuks küll tohutu hunniku meiki peale kühveldanud.”
Millie ei saanud jätta seda torkamata, kui Hester järgmisel hommikul kööki ilmus. Tavaliselt ei viitsinud Hester end meikida ning tema riietuse moodustasid teksad ja suvaline T-särk, mis esimesena pesukuivatist välja kukkus. Täna seevastu kandis ta nahast poolsaapaid, musti sametpükse ja valget pitsilist pluusi. Peale kõige muu esindas tema nägu ilmselt kogu Rimmeli kosmeetikavabriku toodangut.
„Tuli lihtsalt tahtmine ennast vahelduse mõttes korraks üles lüüa.” See pidi kõlama hooletult, otsekui möödaminnes, aga sõbrannat ta juba ei petnud.
Millie kergitas kohvikruusi serva kohal kulmu.
„Juhuks kui Lucas Kemp peaks ilmuma turule, täis tahtmist osta endale paar rippuvaid litritega kõrvarõngaid?”
„Ära ometi ole nii kiuslik!” hüüatas Hester. „Kas selles on siis midagi nii imelikku, kui tahan ennast natuke ehtida? Mis siis, et ma ei kavatse Lucasega seksida – ega ma sellepärast veel pea tema silme all hirmus välja nägema.”
Millie arutles endamisi, kas Lucasele meeldiks Hester, kes näeb välja nagu Danny La Rue1. Ripsmetušši oli ikka tõega saanud hirmus palju.
„Kohvi jood?”
„Ei suuda. Liiga närvis.”
Sel hetkel kolksatas kirjakast ja Hester võpatas.
„Elektriarve,” lausus Millie esikust tagasi tulles.
„Öäk, ära ava!”
„Ja postkaart Natilt.”
Millie arvates oli see kangesti romantiline. Kui Nati tööpäev L’Amazonis lõppes, oli aeg juba kaugelt üle südaöö – liiga hilja, et Hesterile helistada. Niisiis oli mehel kombeks saata talle selle asemel postkaardile kribitud nunnusid või humoorikaid kirjakesi.
Sellel kaardil oli kujutatud hirmunud näoga kassi, kes hoiab kramplikult tennisereketit. Pildi all seisis: „Rahu, ainult rahu!” Milliele tundus see naljakas, aga Hester heitis sellele üksnes põgusa pilgu ja ohkas.
„Mis kasu mul postkaartidest on? Mõte on selles, et peaksin istuma õhtuti kodus ja lugema neid tobedaid läkitusi.”
„Hess, ole ikka õiglane! See kestab ju kõigest kuus kuud.”
„Kui sind kuueks kuuks maha jäetakse,” lausus Hester mornilt, „tundub see mõnikord terve sajandina.”
Millie kogus julgust ja ütles: „Lucas Kemp jättis su maha tervelt kuueks aastaks.”
„Neid kahte asja ei saa omavahel võrrelda.” Nüüd oli Hester pahane. „Tema ei palunud mul ennast oodata.”
„Ta ei saatnud sulle postkaarte ka, on ju? Ega sünnipäevakaarte ega jõulukaarte? Ta laskis lihtsalt jalga.” Lucas polnud isegi Hesteri peika, oleks Millie tahtnud veel öelda, aga sellisel juhul oleks ta kindlasti jäänud tööle kohutavalt hiljaks. Selle asemel tõstis ta lepitavalt käed. „Kuule, see on jabur: juba me vaidlemegi ja sellel ei ole absoluutselt mingit mõtet. Sellepärast, et sa ei kavatse ju Lucas Kempiga magada.”
Hester tegi suured silmad, ta oli lausa süütus ise.
„Muidugi mitte.”
Loomulikult valetas ta, nii et tema hoolega värvitud suu suitses.
„Pealegi,” lisas Millie, „kes ütleb, et Lucas üldse veel vallaline on? Võibolla on ta juba ammu abielus ning tal on naine, koer ja neli last.”
„Eeei!” karjatas Hester südamepõhjast. Niisugust mõtet polnud talle hetkekski pähe tulnud. Lucas ei saanud olla abielus.
Millie kehitas õlgu ja võttis käekoti.
„Käis korraks peast läbi. Olgu üht- või teistpidi – sinul pole sellest niikuinii midagi.”
Hester kogus oma uhkuseraasud kokku. „Muidugi pole.”
„Või siis hoopis,” lausus Millie üleannetult, „ta võib …”
„Mida? Mida?”
„Ta võib olla gei.”
5. peatükk
Millie oli terve aasta töötanud Fleetwood’sis, väikeses iseseisvas reisifirmas, mida pidas abielupaar Tim ja Sylvia Fleetwood. Neil oli tarvis peale endi veel üht töötajat, aga see ei tähendanud, nagu oleksid nad pidanud tollesse kenasti suhtuma. Juba esimesel päeval sai Millie naabruses paikneva pagaritöökoja naiselt teada, et üle paari kuu ei pea seal keegi vastu. Tim ja Sylvia olid nagu Siiami kaksikud. Nad kandsid ühesuguseid mantleid, sõitsid ühesuguse autoga ning tellisid väljas einetades alati ühed ja samad road.
Niipalju kui Millie aru sai, ei suutnud nood kaks lihtsalt taluda, et büroos istub peale nende veel keegi kolmas. Tegelikult ei soovinud nad midagi muud kui elada kahekesi omaenda privaatses maailmas ning kallistada ja kudrutada, ilma et keegi neid segaks. Millie, kes armastas oma tööd – ehkki Tim ja Sylvia ajasid tal mõnikord südame pahaks –, laskis neil rahumeeli miilustada. Kui mõnes teises Newquay reisifirmas peaks koht vabanema, on ta Fleetwood’sist läinud enne, kui nood kaks jõuavad öelda: „Eurostar.”
Aga senikaua, mis seal ikka: töö on töö.
„Õhtusöögiks teeme midagi kerget,” ütles Sylvia ja silitas Timi kukalt. „Hautatud kana ja salat – eks ole ju nämma? Ja kui oleme nõud ära pesnud, siis läheme trenni.”
Millie tegi, nagu ei kuulekski, ja püüdis kõigest väest keskenduda arvutiekraanile.
„Salat? Kas me ei võiks teha hoopis põldube?” Tim pigistas naist mänglevalt pihast. „Meile ju maitsevad põldoad, eks?”
„Oojaa. Põldoad maitsevad meile väga. See on hea mõte. Ja magustoiduks teeme pudingit või mis?”
„Arvan, et pudingi jätame täna ära. Soovi korral võime ju hiljem süüa virsikujogurtit. Millie, palun pane need uued Kairo ekskursioonide voldikud välja! Kas ma teen sulle tassi teed, kullake, või tahaksid hoopis kohvi?”
„Kallis, kui kena sinust. Kohv kuluks küll marjaks ära.” Millie kinkis Timile särava naeratuse. See oli tema väike nali, katse muuta üldist meeleolu natukenegi lahedamaks.
Nojah, proovida ju tasus.
„Hahaa!” Tim naeratas kombetäiteks. „Katsu nende voldikutega ühele poole saada, Millie. Ole nii kena!”
„Arvan, et eelistan teed, kullake.” Sylvia vaatas aknast välja ja silus trimmis puusadel tumesinise gabardiinseeliku volte. „Armas aeg, tead sa ka, kes praegu just ette sõitis? Timmu, tule vaata!”
Timmu tõusis kuulekalt ja läks vaatama. Targemaks ta sellest ilmselt ei saanud, sest lausus: „Kena auto, aga seda naist ma küll ei tunne.”
Sylvia nägu vajus loppi: talle ei meeldinud, kui nad ei teadnud ühtesid ja samu asju.
„Kindlasti tunned. Ma olen lugenud kõiki tema raamatuid! See on Orla Hart, too kirjanik. Kas