raputas kurvalt pead.
„Te ei saa aru. Ma armastan Gilesi, armastan üle kõige. Ma ei taha teda kaotada.”
„Noh, aga te ju kaotate,” ütles Millie, „kui surnud olete.”
„Issand, kui jõhker te olete.” Orla ohkas ja sulges silmad.
„Kuulge, teil on valida. Võite jääda elama ja võidelda oma abielu nimel, kui seda soovite.” Millie mõtles endamisi, et see naine on hull, kui hoiab kinni mehest, kes tundub olevat nii kohutav. „Või siis visata see mees välja ja leida endale teine – suurem, parem ja igas mõttes meeldivam. Siis oleks alles näha, kes naerab viimasena.”
„Hahaa,” tegi Orla, ehkki oli täiesti selge, et asi ei tundu talle naljakas. „See on küll väga tõenäoline.”
„Aga üldsegi mitte võimatu.”
„Teate, milles teie viga on? Olete lugenud liiga palju viletsaid romaane.”
„No kuulge nüüd, ei ole need teie romaanid nii viletsad ühti,” vaidles Millie vastu.
„Tänan.” Ime küll, kuid Orla suunurk kiskus muigele. „Aga ma ei rääkinudki praegu õigupoolest enda omadest.”
Millie pani piinlikkust tundes käed andekspaluvalt kokku. Ta oli kuulus seda sorti prohmakate poolest.
„Hästi, palun vabandust, aga ärgem kaldugem teemast kõrvale. Lubage mulle, et te ei proovi enam endale otsa peale teha. Peale kõige muu oleks see lollus: umbes sama mis lõigata endal nina peast, sellepärast et nägu ei meeldi.”
Kui Orla ikka tõesti Tresanter Pointilt hambulistele kividele viskuks, jääks ta mõistagi ilma hoopis rohkemast kui ninast. Kogu rand oleks täis tema kehaosi ja sisikonda ning aplad kajakad tuhiseksid rõõmust kiljudes alla ja napsaksid noka vahele liharäbalaid.
Millie pidas endaga aru, kas maksab seda kujutluspilti Orlaga jagada. Kas sellest oleks abi või osutuks see viimaseks õlekõrreks?
Õnneks ei tulnud tal seda järele uurida.
„Olgu, teie võit,” ütles Orla Hart. Pühkinud silmad tumesinise kleidi sabaga kuivaks, heitis ta juuksed silmilt ja ajas end püsti. „Teil on õigus. Mu abielu on väärt, et selle eest võidelda. Ma ei lase tol väikesel ahnel lipakal kõike ära rikkuda.”
Oeh! See sai korda. Millie tundis, kuidas kõhulihaste kramp pikkamisi järele annab, ja ütles julgustavalt: „Te saate sellega hakkama, olen selles kindel.”
Kui nad jõudsid Mercedeseni – selle uks oli lahti ja võti ikka veel süütelukus –, tõmbas Orla armatuurlauale seatud ümbrikud ühe käeliigutusega kokku ja toppis kindalaekasse. Seejärel vaatas ta Millie poole.
„Kus te elate?”
„Newquays.”
„Sinna on viis miili. Kuidas see teie niinimetatud kallim arvas teid koju saavat?”
Millie kehitas õlgu.
„Sellepärast ma nägingi nii palju vaeva, et muudaksite meelt ega viskuks kaljult alla. Tahtsin, et te mind koju sõidutaksite.”
2. peatükk
Nojah, selle teooria võib rahumeeli kõrvale jätta, otsustas Millie, lesides mõnusasti vannis ja keerutades varvastega korgi küljes olevat ketti. Niipalju siis sellest korraldatud abielusid kajastavast saatest, mida ta oli kolm kuud tagasi vaadanud.
Toona oli see tundunud talle igati mõistlik mõte. Millie oli lummatult kuulanud ilusat noort moslemitüdrukut seletamas, miks korraldatud abielu on ainuõige. Lõppude lõpuks: vaadatagu, kui suur on läänes lahutuste protsent, ehkki seal abiellutakse armastuse pärast. Katastroof, täielik katastroof. Eks olnud ju pikematagi selge, mida tuleks teha: lasta panna end mehega paari, unustada kogu see seksuaalse sobivuse jama ning lasta armastusel areneda pikkamööda.
Millie, kelle viimasest kümmekonnast kallimast oli olnud üks hullem kui teine, oli avastanud, et noogutab teleriekraani poole innukalt pead ja on viimse kui sõnaga nõus. Ning kui nädal hiljem oli Hester pakkunud välja, et korraldab talle ühe oma sõbra sõbraga pimekohtingu, öeldes: „Ma lihtsalt tean, et teie kaks sobiksite omavahel,” oli Millie tema ettepanekust pikemalt mõtlemata kinni haaranud.
Neiliga kokku saades oli Millie mõistnud – samuti pikemalt mõtlemata –, et poiss ei meeldi talle mitte üks põrm, aga sellest polnud midagi, sest nõnda ju oligi ette nähtud. Ärgu unustatagu, et meeldivus oli koguni keelatud. Sedapuhku pidi tema armastus puhkema õide pikkamööda nagu lill. Kõik omadused, mis tundusid talle Neili juures enneolematult ärritavad, pidid – antagu ainult aega – lakkama närvidele käimast ning muutuma meeldivateks veidrusteks.
Kõik peale kombe lürpida kohvi valju lurinaga, mis jättis varju isegi tööstusliku tolmuimeja, sest sellest – Millie tahtis olla enda vastu aus – ei pidanud küll kunagi saama meeldivat veidrust.
Kõnealune eksperiment oli paraku liiva jooksnud. Möödas oli juba kolm kuud, ent Millie armuõis ei teinud seda nägugi, nagu kavatseks avanema hakata. Tõtt-öelda kahtlustas Millie, et külvatud seeme oli olnud võimetu idanema.
Väga võimetu, kui päris aus olla.
Vannitoa uks paiskus valla. „Tee ja röstsai!” hüüdis Hester laulva häälega. „Ja lao kogu lugu lagedale!” lisas ta võidurõõmsalt.
„Mis lugu?” Millie ilmus pinnale ja lükkas blondid salgud silmilt, imestades endamisi, et sõbranna on juba asjast haisu ninna saanud. Kuidas pagan võis Hester teada, et Millie oli veetnud terve õhtupooliku koos kuulsa kirjaniku Orla Hartiga ja püüdnud tollele auku pähe rääkida, et ta Tresanter Pointilt alla ei viskuks?
„Vaata et sa seda täna vanni ei pilla!” Lasknud vetsupoti kaane alla ja seadnud end sellele ristijalu istuma, ulatas Hester talle taldrikul võidega röstsaia. „Kas sa siis natukese aja eest uksekella ei kuulnud?”
„Ei.” Millie järeldas, et oli sel ajal olnud vee all. Või siis laulnud kõvasti ja häbematult valesti. Jessas, loodetavasti polnud nende ukse taha ilmunud Orla Hart.
Muidugi polnud see eriti tõenäolinegi, arvestades asjaolu, et Orla Hart ei tea, kus ta elab.
„See oli Neil. Tõi su käekoti ära.”
„Aa.” Millie noogutas kergendatult. Tema kott oli jäänud Neili autosse, kui poiss kummide vilinal minema kihutas, jättes ta elule lõppu teha kavatseva Orlaga kaljutippu maha.
„Ta vaat et viskas mind sellega, niipea kui ukse lahti tegin,” kurtis Hester. „Ja olgu öeldud, et ta ei paistnud olevat sugugi heas tujus.”
„Nojah. Mis seal ikka – seda oligi arvata.”
„Ja tead, mida ta siis ütles?” Hester kallutas end nördinult ettepoole.
„Ei.” Et sõbranna edasi räägiks, lisas ta abivalmilt. „Ära unusta: ma olin ju vannis.”
„Ta ütles, et tagastab su koti, ehkki sa pole seda ära teeninud, ning et sa oled üks ennast täis lipakas – isekas mõrd, kes arvab, et on kangesti vaimustav, aga ei ole – mõistad?”
„Mõistan,” vastas Millie kohusetundlikult. „Ossa sinder.”
„Noh, võid arvata, et see lõi mu täitsa pahviks.” Hester seiras teda range pilguga. „Küsisin temalt: „Kas sa oled kindel, et räägid praegu Millie Bradyst? Ikka päris tõesti Milliest?””
„Ja tema oli kindel?” oletas Millie.
„Nii kindel, kui olla sai. Ja mis veel: see on läbi, saad aru? Täitsa läbi. Ta ei taha sind enam kunagi, mitte kunagi näha; oled tänamatu vuhva, ta loodab, et ei näe sind enam kunagi; sa oled paganama jultunud ja kujutled, et oled teistest pea jagu üle … Ah ja muide siis veel: see asi, mis su jala peal on, ei meeldi talle põrmugi, vaid võtab ausalt öeldes igasuguse isu ära – kas sa siis ei teadnud, et ainult labased lipakad lasevad end tätoveerida?”
„Aa,