akna taha. Sisse minna ma ei julgenud. Koputasin tasakesi aknale. Alma oli alles ärganud ja vaatas mind imestunult läbi härmatanud akna.
“Mis? Sina, Jaan! Miks nii vara?”
“Tule uisutama, ilm on nii ilus.”
“Uisutama? Liuväli on alles kinni. Ja ma pean õppima. Lähme õhtul.”
Ma nõustusin. Sain nüüd isegi aru, et oli alles varajane hommik ja liuväli suletud. Viipasin käega ja lahkusin. Tiirutasin veel hulga aega tänavatel ja läksin siis koju. Külalised olid vahepeal kadunud ja rätsep läinud oma pruuti saatma. Õhk toas oli sumbunud. Ma ei pannud seda tähele ja asusin raamatute taha. Hakkasin vihaga õppima.
Õhtul jõime rätsepaga üheskoos teed. Mees tundus mulle nüüd palju väiksemana ja armetumana kui varem. Ta juuksed olid sassis, habe ajamata ja särk päevasest magamisest kortsunud. Rätsep tuletas mulle meelde rohkem vettekastetud kana kui südikat toakaaslast. Ta köhatas, puhastas paari teelonksu järel oma häälepaelu ja nagu eelmise õhtu vabanduseks hakkas kurtma oma elu ning mind julgustama.
“Õpi aga, poiss, raamatutarkust, see on kasulik. Läheb elus vaja. Oleks minagi pidanud rohkem koolis käima, aga näe, polnud võimalik. Isa, kadunuke, pani mind kohe peale külakooli rätsepa käealuseks ja näe, siin ma nüüd olen.”
“Egas teie rätsepaametilgi viga ole,” püüdsin tema nördimust leevendada.
“Ega tal viga ole, aga näe, oleksin meelsamini tahtnud jaamaülemaks.”
Rätsepa silmad hakkasid elama ja ta muutus korraga erksamaks.
“Tore amet see jaamaülema amet, näe, hõbenööpidega vorm seljas ja uhke töö teha – ronge juhtida. Need on teinekord pikad, kord lugesin tervelt kolmkümmend üks vagunit ühes rongis. Mõtle ometi, poiss, kolmkümmend üks maja sõidavad üksteise järel. See on ju kogu meie kodukoha saunaküla. Õpi sinagi jaamaülemaks ja kamanda ronge.”
“Ei taha. Mina sooviksin saada tohtriks.”
“Tohtriks!” hüüatas rätsep ja kerkis toolil.
Ta vahtis mind tükikese aega pärani silmil ja lisas siis:
“Tohtriks õppimine võtab ju palju aega ja nõuab palju raha kah! Sul seda ei ole, nagu ma aru saan.”
“Teenin vahepeal ja õpin. Käin isal abiks talu pidamas ja õpin jälle, niimoodi jõuan viimaks pärale.”
“Ei jõua! Ei tule midagi välja! Näe, minu isa oli müürsepp, võttis mu vanema venna kah endale appi ja pidid palju raha teenima, aga näe, ei tulnud midagi välja. Hakkasid kahekesi jooma ja jõid endid paljaks. Oleks olnud üksinda, jäänuks vähemalt pool palka järele.”
Perenaine tuli tuppa ja meie jutt katkes. Ma hakkasin jälle õppima, aga rätsep kobis voodisse. Sinna vajudes köhatas ta veel kord ja lausus:
“Õpi, Jaan, jaamaülemaks. Usu mind, on üks tore amet.”
Järgmisel nädalal oli rätsep väga korralik mees. Ta jõudis varakult koju, luges Postimeest ja heitis magama. Mitte keegi ei seganud mind õppimisel, kuigi jõudsin ise vahel hilja õhtul koju. Hommikuti oli rätsep enne mind üleval ja kadus tööle. Õhtuti keetis ta ise vahel meile teed ja vaatas minu algebraülesandeid.
“Kas see ka mõni rehkendamine, kus kirjatähed ja numbrid on segamini. Mina, näe, mina rehkendan ainult numbritega,” naeris ta minu vihikut vaadates.
Aga me sobisime temaga sel nädalal hästi ja minu mõrkjas mälestus eelmisest laupäevast oli peaaegu kadunud.
Kuid järgmisel laupäeval saabus rätsep viinapudeliga. Nägin, et kork oli pudelilt ära ja osa viina juba joodud. Rätsep ise oli ülevas meeleolus. Ta läks otseteed kööki, kus nad hakkasid perenaisega kahekesi napsitama. Nende jutukõmin üha valjenes ja muutus viimaks vaidluseks. Nagu aru sain, kulges jutt rätsepa pruute mööda: perenaine kiitis üht, aga rätsepale meeldis teine. Selle üle vaieldigi.
Viimaks avanes köögiuks ja rätsep vajus tuppa. Ta oli kuraasi täis ja läinudpühapäevasest rätsepanässakast polnud enam jälgegi järel.
“Jõudu tööle, tohtrihärra!” hüüdis ta ukselt.
“Jõudu tarvis, jaamaülemahärra,” vastasin.
“Näe, Jaan, sa oled juba suur poiss, peaksid ka endale pruudi soetama. Mis sa arvad sellest?”
“?!”
“Sa tead ju kui tohter, et ihu nõuab oma osa ja aeg on pruudile mõtelda. Kui soovid, ma võiksin aidata.”
“Oh, pole vaja, mul on ka juba.”
“Noh, mida sa siis ootad?”
“Mida ma ootan?”
“Noh, too ta koju, egas perenaine keela, ta arusaaja eit.”
“Mh, ta ei tule.”
“Rumal poiss, kes seda talt küsib. Too vägisi või kavalusega. Meelita, valeta midagi, noh… saad isegi aru.”
“See pole aus. Ma ei valeta talle kunagi.”
“Sa va naljavend. Valeta ausalt! Paku talle kümmelit. See on magus jook ja meeldib naistele, jääb vinti ja näe, tuleb kohe, usu mind.”
“Ma olen juba ammugi kinnitanud, et olen karsklane. Alkohol on kurjuse juur ja mina ei paku kellelegi seda kurjuse juurt.”
“Eh-ee! Aga usu mind, ilma selleta ei saa sa hakkama. Vaata, Jaan, sa oled alles piimahabe, noh, ära pane pahaks, oled alles poisike. Usu mind, ma räägin sulle ausalt, kuidas need asjad on.”
Perenaine tuli tuppa ja rätsep hakkas sedamaid temaga oma pruute arutama ning unustas minu õpetamise. Oli päris hilja, kui ta viimaks rahunes ja oma kapi taha kadus.
Mida päev edasi, seda elavamaks ja kangemaks muutus rätsep. Ta tuli jälle hilja koju, jättis lehed lugemata ja hommikuti oli perenaisel tegemist tema äratamisega.
Kuid viimaks ilmus ta ühel õhtul uue pruudiga. Nagu harilikult, ei tutvustanud ta ka seekord oma külalist, vaid pani selle sohvale istuma ja sosistas salajuttu. Seepeale tõusis ta sohvalt üles ja ruttas linna viina otsima. Ta pruut jäi minuga üksinda tuppa.
See oli noor ja kena välimusega neiu. Ta kandis kübarat ja kõrgete kontsadega kingi. Pidasin teda müüjannaks mõnes heas kaupluses. Senised rätsepa pruudid olid kas majateenijad või vabrikuplikad. Kuid vaikus meie toas ei püsinud kaua. Neiu tõusis sohvalt, lähenes minu lauale ja alustas juttu. Ta küsis, kes ma olen, kus koolis käin ja mis mu nimi on. Mina omakorda pärisin sama tema kohta. Selgus, et neiu oli muusikakooli õpilane ja valmistus kevadisteks õpetajakutse eksamiteks.
“Aga kus on teie orel?” küsis ta korraga.
“Orel?! Meil pole orelit.”
“Aga härra Kivipill ütles, et on, ja kutsus mind mängima.”
“Siis ta valetas, meil pole mingit orelit.”
Neiu jäi hämmastunult vait. Ta hakkas ettevaatlikult pärima teateid minu toakaaslase kohta. Selgus, et rätsep oli talle öelnud, et ta õpib jaamaülemaks, aga käib ajutiselt ühes ateljees rätsepatööl, et kallist kooliraha tasuda. Kui meie jutt jõudis härra Kivipilli armuvahekordadeni, siis ei saanud ma salata, et tal on olnud juba mitu pruuti, kellega oli siin käinud.
Neiu muutus sõnakehvaks ja jäi mõttesse. Ta poetas paar sõna halva ilma kohta ja kurtis, et tal pole sooje botikuid. Viimaks kahmas ta sohvalt salli ja kindad, kohendas kübarat ning lausus:
“Ma pean veidikeseks välja minema. Vabandage, unustasin midagi maha, pean ära tooma… Jääme seniks nägemiseni!”
Ukse sulgenud, tõttas ta jooksusammul trepist alla.
Ma ei ole teda enam kunagi kohanud.
Mõne aja pärast saabus rätsep. Ta oli leidnud viina, sest trepilt kostsid ta erksad sammud ja laulujoru. Ust avades oli ta poole laiem kui muidu. Aga ta värises külmast ja kokutas:
“Näe, kä-käisin