magavat. Keegi naabritest oli võtnud perenaise enda juurde. Mees oli püha viha täis ja esimese asjana ütles mulle korteri üles, ajades mind päevapealt minema.
Saianaine halastas mu peale ja võttis ajutiselt enda juurde elama. Tal oli küll väike korter, kuid me mahutasime end kuidagi ära. Oma kümneaastast poega kasvatas ta üksi, sest ta mees oli surnud. Saianaine ise läks kööki magama ja mind pani poisikesega ühte voodisse. Õppimiseks oli mul akna ees väike laud. Kõik klappis hästi.
Poisike oli nõrga tervisega. Talve tulekul ta külmetas ja jäi haigeks. Nüüd pandi mind kööki magama, ema ise magas lapse juures.
Ühel õhtul, kui mina istusin raamatute taga, poisike oli voodis, tema ema aga oli läinud poodi, koputati uksele. Avasin ukse ja ehmusin hirmsasti – minu ees seisis meie kooli direktor kogu oma suuruses.
“Ah sina ka siin,” sõnas ta ja astus sisse.
Direktor oli tulnud haiget last vaatama. Varsti jõudis ka saianaine koju.
“Kas poiss on ammugi haige?” küsis direktor.
“Juba mõned päevad, härrad.”
“Oled ta palavikku kraadinud?”
“Ei ole, härrad, aga ta on väga tuline.”
“Kas ta köhib?”
“Vahetevahel köhib, härrad.”
“Millest see palavik tal tekkis?”
“Ei tea, härrad, aga vist külmetamisest.”
“Näita keelt,” pöördus direktor poisikese poole.
Too pidas seda rumaluseks ja pööras pea ära. Treffner, kärsitu, nagu ta oli, võttis lapse pea käte vahele, vajutas pöidlaga lõuale ja avas suu.
“Noh, aja suu rohkem ammuli ja pista keel välja. Ma tahan näha, ega tal viimaks sarlakid… Aga õnneks ei ole, peab olema midagi muud. Kuid palavik on tal kõrge. Ma saadan tohtri.”
Direktor vahetas naisega veel paar sõna ja kadus. Voorimees ootas teda hooviväravas.
Hilja õhtul tuli arst, leidis lapse olevat kopsupõletikus ja käskis viia haiglasse. Ta lohutas ema, et Treffner oli lubanud tasuda omast taskust kõik arsti- ja haiglakulud.
Olin hämmastunud – meie direktor tuli vaese saianaise koju, hoolitses tema haige poja eest ja võttis isegi ravikulud enda peale!
Vähe hiljem sain teada, miks see nii oli. Naine jutustas mulle pisarsilmil, et tema mees oli ammusest ajast olnud kooli majahoidja ja kojamees. Veel siis, kui kool olnud väike ja Treffneril tulnud võidelda suurte raskustega. Tihti ei olevat tal olnud raha palga maksmiseks. Mees oli töötanud aga sellest hoolimata truult edasi. Siis oli mees haigestunud, saanud kopsupõletiku ja surnud. Naisel ei olnud tööd, aga väike laps tuli toita ja iseennast elatada. Treffner oli teda esmalt aidanud rahaliselt, hiljem andnud talle kooli juures koristamistööd ja ühtlasi õiguse õpilastele saiu müüa. Nii olevatki naine hädast pääsenud ja Treffner hoolitsevat veel praegugi tema ning lapse eest.
“Egas mina ole ainuke, keda Treffner aitab,” lisas saianaine. “Ta võttis oma vennapoja Konstantini kasulapseks, kasvatas selle meheks ja näe, nüüd õpetab teile matemaatikat. Treffner on väga hea inimene, ainult hullud poisid on teinud ta kärsituks. Ja ütlen teile, nood poisid ongi päris masuurikad, nad varastavad tihti mu korvist saiu. Päris põrgulised!”
Sellest peale tundsin Treffneri vastu suurt lugupidamist ja austust. Seni polnud ma teda sallinud. Olin teda kartnud ja koolirahadki olid mul osaliselt tasumata. Nüüd otsisin hommikuti võimalust direktorit teretada. Kiitsin ja kaitsesin teda poiste ees ja katsusin kooliraha täielikult ära maksta. Selleks oli mul vaja hakata väiksematele lastele järeleaitamistunde andma. Juba järgmisel nädalal panin kuulutuse Postimehesse ja leidsingi paar poissi, kes vajasid järeleaitamist.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.