vahele jäänud. Pärast lühikest mõtlemist vastasin:
“Ei meeldi mulle too vormimüts, tüdrukud ei pea lugu treffneristidest.”
“Ahaa!” helistas Alma kellukesi. “Kas teie siis tahate, et tüdrukud teist lugu peaksid?”
“Mh!” köhatasin ja viisin jutu Almale. “Aga kus koolis teie käite?”
“Mina käin Eesti Tütarlaste Gümnaasiumis.”
“Aga teil pole ka vormi.”
“Me kõik leiame, et ilma selleta on huvitavam.”
Kõnetuhinas me ei märganudki, et olime jõudnud järgmisesse jaama. Meie tähelepanu tõmbas endale üks abielupaar, kes oli vagunist väljunud. Naine luges innukalt pakke. Kord sai ta neid viis, kord aga kuus. Siis hüüatas ta mehele:
“Oh sa taevane arm, näe, üks pakk meil rohkem!”
“Loe paremini,” vastas mees.
Naine luges: üks, kaks, kolm, neli.
“Taevane arm, näe, nüüd kõigest neli.”
“Aga see su käes, on see mõni koerakutsikas või?”
“Oh sa taevane arm, viis neh, aga ennist oli kuus.”
Viimaks kadusidki nad pakke lugedes ukse taha. Me kihistasime naerda. Siis vaatasime aknast välja: abielupaar oli jõudnud perroonile, pakid olid asetatud ritta ja naine luges jälle, osutades näpuga igale pakile.
Samas seisis noormees ja tundis ka pakkide lugemisest lõbu. Tal oli värvitekkel peas, pabeross suus ja konksuga kepp käevangus. Meie silmad jäid temale peatuma.
“Peaks ta mitte meie vagunisse tulema,” soovisin mina.
Too soov oli mulle endalegi arusaamatu. See oli uus ja imelik tusk, mille ristisin endamisi armukadeduseks.
Aga teklimees ei tulnud meie vagunisse, vaid siirdus teise klassi. Nägin, et Alma jälgis noormeest. Ma ei läbenud oma õrna uudishimu varjata ja küsisin:
“Kas te tunnete seda üliõpilast?”
“Ei tunne, aga tean küll, ta elab meie kõrvalmajas.”
“Või nii…”
“Kus kandis te elate, kui küsida tohin?”
“Tööstuse tänaval, üsna Maimi tõrvavabriku lähedal.”
“Siis elame üksteisest kaugel, minu korter on teiselpool jõge.”
“Mulle meeldiks ka seal elada, sest vabrik levitab halba haisu.”
“Haiseb tõrva järele?”
“Jah, tõrva ja muu sodi järele.”
Seletasin tütarlapsele, et mulle meeldiks teha maailmas midagi uut ja imelikku, kas keeta kulda või teha suitsust valget vatti. Alma avas imestusest suu ja sealt paistis terve rida ilusaid pärleid – ikka pärleid! Tegin ennast huvitavaks ja seletasin edasi:
“Olen näinud, et lihtsas põllukivis on palju kulda. See särab seal suurtes tükkides. Tuleks leida aine, mis sulatab kivi vedelaks, siis võib sealt kulla välja kurnata.”
“Mida te siis kullaga teeksite?”
“Kõigepealt kuldaksin ma üle suure kuuse meie õues, et see läigiks ja säraks kaugele. Las siis inimesed vaatavad ja imestavad.”
Alma ajas oma silmad üllatusest pärani. Need olid veelgi ilusamad kui enne. Ma jätkasin:
“Ja meie noore hobuse kataksin ma ka kullavihmaga. Mis te arvate, milline pilt see oleks, kui ta siis lendaks, nii et saba säraks taga nagu vikerkaar?”
Alma naeris ja ma kuulsin selgesti hõbekellukesi helisemas. Olin sattunud jutuhoogu ja seletasin, et olengi juba teinud midagi uut ja vägevat – olin seganud kokku väävlit, salpeetrit ja söetahma ning saanud niimoodi püssirohu, mis plahvatas kui kurivaim.
“Te oskate siis püssirohtu valmistada?”
“Ja kuidas veel – odavat ja kanget.”
Jutustasin, kust ma olin selle tegemist uurinud ja kuidas valmistanud. Kuidas tahtsin püssirohu tugevust proovida, aga mul polnud püssi. Viimaks tulin mõttele kasutada selleks vankriratta pussi, milleks on ju tugev jäme toru. Võtsin ratta vankri alt, keerasin ühe otsa mutriga kinni ja väike kahur oligi valmis. Töötas suurepäraselt, ainult laeng oli liiga tugev, lõi pussi kõveraks. Sellepärast ratas nüüd laulab.
“Mis? Vankriratas laulab?”
“Laulab, sindrinahk, jah, aga parata pole midagi. Tuleval suvel teen suurema numbri: panen laengu järve põhja ja lasen selle õhku. See võib olla tore, kui järv lendab taeva alla.”
Nüüd helises Alma hääles rohkem kui tuhat kellukest korraga. Olin ka ise sattunud vaimustusse ja aitasin Almal naerda. Pidin veel edasigi luuletama, aga olime jõudnud järgmisesse jaama. Suunasime jälle silmad aknast välja. Nägime perroonil taarumas kahte purjus meest, kes jorutasid laulda. Nad üritasid vagunisse tulla, aga trepiastmed olid kõrged ja see ei tahtnud neil kuidagi õnnestuda. Mehed kukkusid ikka tagasi ja vandusid. Viimaks läks neil korda hoovata end rongile – ja otse meie vagunisse.
Mehed istusid esimesele pingile, üsna ukse lähedale, nende kisa ja seletamine kostis üle vaguni. Teised reisijad kuulasid ja muigasid. Üsna rasvaste naljade puhul naerdi kõvasti.
Meeste jutust selgus, et nad olid ehitusmeistrid, kes olid lõpetanud suvise töö, tegid nüüd liikusid ja sõitsid koju. Üks neist tituleeris end Katlaste krahviks ja teine Padaste paruniks. Krahv oli üleolev ja käsutas parunit igal viisil: käskis nutta, siis naerda, pani viina võtma ja põrandale sülitama. Parun täitis kuulekalt käsku – ta nuttis, naeris ja rüüpas kõvasti viina. Viimaks pani krahv ta laulma, ja parun laulis:
Kui mina ükskord võtan naise –
võtan naise väikese,
seasõra suuruse,
kitsekõrva kõrguse ja lambasaba laiuse.
Ai ridi-vidi pomm,
ai ridi-vidi pomm ja lauluviis mul otsas on.
Laul meeldis rahvale. Plaksutati ja kiideti parunit. Mehed said sellest hoogu ja tegid teatrit edasi. Parun pandi hobuse viisil hirnuma, kuke moodi kirema ja koera kombel viina lakkuma. Korraga tuli krahv mõttele parun tantsima panna.
“Kuule, va Padaste parun, tantsi meile nüüd labajalavaltsi,” ütles ta.
Ja parun tantsis, nii et põrand naksus.
Terve vagun oli tulnud tantsu vaatama, ka meie Almaga. Parun oli heas tuuris ja püüdis näidata, mida võis. Kuigi ta vagunisse tulles püsis vaevalt jalul, kargas ta nüüd kergelt ja pidas takti. Juuresolijad katsusid talle kaasa laulda ja tagusid käsi kokku.
Äkki silmas parun Almat, peatas tantsu ja hüüdis:
“Tu-tule mu-muga tantsima, sa ilus laps!”
Alma ehmus, peitis end minu selja taha ja hüppas sealt oma pingile. Parun taarus talle järele. Ühe hüppega kargasin ma Alma kaitseks välja ja tõukasin mehe kõrvale. Parun komistas ja kukkus selili. Krahv kukkus mind hurjutama. Parun sai sellest julgust, upitas end jalule ja tuli mulle kätega kallale. Mina seisin kui isalõvi Alma eest, sülitasin täismehe kombel pihku ja võtsin võitluse vastu.
Läks tõsiseks kakluseks. Juuresolijad tõttasid vahele, tõusis kisa ja naiste karjumine. Keegi oli kutsunud kohale konduktori. Krahv ja parun viidi minema, aga mind süüdistati löömises ja rahurikkumises. Alma ja teised pealtnägijad olid kõik minu kaitseks väljas ning selgitasid olukorda. Minult küsiti nime, elukutset ja sõidupiletit. Kuulnud, et olen õpilane, jäeti mind rahule. Tänasin õnne, et ma ei olnud seekord ilma piletita.
Oma kohale tagasi istudes nägin Alma nutetud silmi. Ta näol olid ärrituselaigud. Mind vaatas ta imestuse ja vaimustusega – minust oli saanud korraga kangelane, kes oli teda rüütellikult kaitsnud. Mul oli tunne, et ta oleks langenud mulle kaela, kui oleksime