räägib aruka, kuid vastutustundetu noormehe Antoine’i äpardustest, tal tekivad seadusega pahandused. Ema reedab noore Antoine’i sümpaatse isa, too kaotab kannatuse ja laseb poisi toimetada noortekolooniasse. Sealt pääsedes põgeneb Antoine mere poole – merd pole ta kunagi varem näinud – ja siis, noh, film lihtsalt lõppeb, noor mees jääb väljakutsuva, peaaegu süüdistava ilmega kaamerasse vaatama.
Sündmustiku poolest polnud see just „Bourne’i identiteet”, kuid ma leidsin end seda ometi nautimast. See oli film nooruse poeesiast, mässumeelsusest, ülevusest ja segadusest – mitte tingimata minu, vaid teiste inimeste nooruse – ning sel oli sügav mõju Albiele, kes elas filmi nii sisse, et unustas veinijoomise ja põlvitas valvsalt, käed reitele toetatud; ma polnud teda selles asendis näinud algkooli võimlemistundidest saadik.
Taevas tumenes ja pilt muutus teravamaks, pääsukesed sähvisid ekraani eest läbi nagu tolmuterad filmilindil – võib-olla olid need nahkhiired või siis mõlemad läbisegi – ning Albie samastas end ägedalt filmi peategelasega, kuigi minu meelest oleks õiglane öelda, et tal oli olnud üsna stabiilne lapsepõlv. Iga natukese aja tagant pöördusin ma vaatama tema must-valge filmi valguses sähvatavat profiili, tundsin tema vastu tohutut kiindumust, nende mõlema vastu, meie, Petersenide vastu, tundsin väikest armastuse plahvatust, veendumust, et meie abielu ja meie perekond polnudki nii halb, oli isegi parem kui enamik teisi, ja et me jääme ellu.
Igatahes oli see kõik väga õhustikuline ja loomulik ja sai liiga ruttu otsa. Viimane kaader tardus, Antoine Doinel jäi meile ekraanilt vastu vaatama, Albie hõõrus pihkudega põski, nagu suruks pisaraid tagasi silmadesse.
„See,” kuulutas ta, „oli parim kuradima film, mida ma kunagi elus näinud olen.”
„Albie, kas selline määratlus oli vajalik?” küsisin.
„Ja operaatoritöö oli hämmastav!”
„Jah, operaatoritöö meeldis mulle ka,” sekkusin lootusrikkalt, aga Albie ja ta ema kallistasid teineteist, Albie pigistas teda, nad mõlemad naersid, siis jooksis Albie suveöösse ning Connie ja mina, liiga purjus, et veel kord jalgratastega riskida, hoidsime käest kinni ning jalutasime läbi 13., 5., 6. ja 7. linnajao nagu noored armunud.
47. Teise kohtamise eriomased raskused
Mul võis olla doktorikraad, kuid ma ei suutnud kuidagi välja mõelda keerukat algoritmi, mida teine kohtamine nõudis. Kõik pähetulnud restoranid näisid kas liiga ametlikud, liiga suurustlevad või liiga argised ja odavad. Oli veebruari lõpp, nii et Hyde Parki jaoks oli liiga külm, ja kino, mida ma tavaliselt oleksin eelistanud, ei tundunud samuti õigena. Kinos me ei saaks rääkida. Kinos ma ei näeks teda. Olime kokku leppinud, et kohtume ülikoolilinnaku kvartalis, labori lähistel, kus ma tollal töötasin. Kunstikoolist lahkumise järel oli Connie neljal päeval nädalas ametis ühes St. Jamesis asuvas kunstigaleriis. Ta oli seda kirunud – kehv kunst ja klientidel rohkem raha kui maitset –, kuid see võimaldas tal üüri maksta, kuni ta ise töötas oma maalidega väikeses Ida-Londoni stuudios, mida ta sõpradega jagas – nad nimetasid end kollektiiviks, igaüks ootas oma läbimurret. Karjääriplaanina tundus see mulle lootusetult ebakindlana, kuid St. Jamesi galerii tähendas vähemalt seda, et ta sai süüa ja kusagil elada. Kogeleva telefonikõne käigus seletasin talle, milliste bussidega ta kohale jõuaks ning kustkaudu 19., 22. ja 38. liini bussid sõidavad. „Douglas, ma olen Londonis üles kasvanud,” ütles ta. „Ma tean, kuidas bussiga sõita. Näeme pool seitse.” Kuus kakskümmend kaks seisin ma kellatorni all ja põrnitsesin biokeemia hoonet, nägemata seal küll midagi uut või huvitavat. Kuus nelikümmend põrnitsesin ma ikka veel, ning kuulsin ma teda enne, kui nägin – kõrgete kontsade klõbin polnud ülikoolilinnaku selles osas eriti sagedane heli.
Meie digitaalsel ajastul on meil elektroonilised vahendid, et soovi korral kellegi nägu esile manada. Tollal oli nägudega just nagu telefoninumbritega, sa püüdsid olulisemad meelde jätta. Ent eelmise nädalavahetuse hetkepildid mu vaimusilmas olid hakanud ähmastuma. Äkki pean ma – karske ja kasinana tuulisel pronkspunasel argipäevaõhtul – pettuma?
Mitte sinnapoolegi. Kui ma teda nägin, ületas reaalsus tublisti mälestusi: imeline nägu pika musta mantli üleskeeratud krae raamistuses, vanamoeline roostepunane kleit mantli all, hoolikas meik, tumedad silmad, huuled kleidiga sobivas toonis. Vaagen mereande Rotis ja Papagois ei tulnud enam kõne alla.
Me suudlesime pisut kohmakalt – tema puudutas huultega mu kõrva, mina ta juukseid. „Sa näed väga kaunis välja.”
„See või? Oh, ma pean seda töö juures kandma,” ütles ta, nagu rõhutaks, et see pole sinu jaoks; kulunud oli kaheksa sekundit, tulemuseks äravusserdatud suudlus ja kujutletav halvakspanu. Õhtu näis meie ees üle tohutu kanjoni tõmmatud köiena. Hetke tähtsuse rõhutamiseks kandsin oma parimat, elumehelikku šokolaadipruuni velvetpintsakut ja tumedat, ploomikarva punutud lipsu. Ta käsi tõusis lipsusõlme kohendama.
„Väga kena. Jumal hoidku, sul ongi tõepoolest pliiats rinnataskus.”
„Teadlasena ma pean. See on osa mu vormist.”
Ta naeris. „Kas sa siin töötadki?”
„Seal teisel pool, laboris.”
„Ja äädikakärbsed?”
„On samuti seal. Kas sa tahaksid näha?”
„Kas ma tohin? Ma olen alati arvanud, et laborid on midagi ülisalajast.”
„Ainult filmis.”
Ta haaras kahe käega mu käsivarrest. „Siis ma lihtsalt pean äädikakärbseid nägema!”
48. Putukahoidla
Ta silmitses võlutult putukapilvi, nägu peaaegu vastu musliini. Nagu ma oleksin viinud ta ükssarvede metsalagendikule.
„Miks äädikakärbsed? Miks mitte sipelgad või mardikad või pulgaputukad?”
Ma ei osanud öelda, kas ta huvi oli ehtne, liialdatud või teeseldud. Võib-olla nägi ta putukahoidlat mingi installatsioonikunstina, ma tean, et sellised asjad on olemas. Aga igal juhul oli „miks äädikakärbsed?” just selline küsimus, mida ma igatsesin kuulda, ning ma rääkisin talle nende kiirest paljunemisest, madalatest ülalpidamiskuludest, silmatorkavatest fenotüüpidest.
„Mis need on?”
„Nähtavad tunnused, iseloomustavad jooned, genotüübist ja ümbruskonnast tingitud ilmingud. Äädikakärbeste puhul lühemad tiivad, silmade pigmentatsioon, muutused genitaalide arhitektuuris.”
„„Genitaalide arhitektuur”. Minu lemmikbänd.”
„See tähendab, et mutatsioonide tekkimist näeb väga lühikese aja pärast. Äädikakärbsed on toimuv evolutsioon. Seepärast me neid armastamegi.”
„Toimuv evolutsioon. Ja mida te siis teete, kui te tahate nende genitaalide arhitektuuri uurida? Palun, palun ära ütle, et tapate nad kõik maha?”
„Tavaliselt me lööme nad teadvusetuks.”
„Pisikeste nuiadega?”
„Süsihappegaasiga. Veidi aja pärast ajavad nad end jälle jalule ja jätkavad seksiga.”
„Minu tavaline nädalavahetus.”
Möödus hetk.
„Kas ma võin ühe endale saada? Ma tahan…” ta surus sõrme vastu klaasi, „… seda seal.”
„Nad ei ole kuldkalad laadaplatsil. Nad on teaduse tööriistad.”
„Aga vaata, ma meeldin neile, tõsiselt!”
„Võib-olla seepärast, et sa lõhnad üleküpsenud banaanide järele!” Veel üks hetk möödus. „Sa ei lõhna nagu üleküpsenud banaanid. Anna andeks, ma ei tea, miks ma ütlesin, et sa lõhnad nagu üleküpsenud banaanid.”
Ta vaatas üle õla ja naeris ning ma tutvustasin talle Bruce’i, meie lemmikäädikakärbest, näidates, et kunstikooli seltskond pole ainus, kes lõbutseda oskab.