tea, kas selline tunne oleks nüüdki veel võimalik? Või juhtub see meiega ainult kord elus?
39. Lühike kunstiajalugu
Koopamaalingud. Savist, siis pronksist kujukesed. Siis ei maalinud inimesed umbes 1400 aastat muud kui jõulisi, kuid algelisi pilte Neitsi Maarjast lapsega või ristilöömisest. Keegi terasem sai aru, et kaugemal olevad asjad paistavad väiksematena ning Neitsi Maarja ja ristilöömise pildid läksid oluliselt paremaks. Järsku oskasid kõik väga osavalt käsi ja näoilmeid kujutada ning kujusid hakati tegema marmorist. Hakkasid ilmuma paksud keerubid, mujal aga said moenarruseks toasisustused ja akna all tikkivad naised. Surnud faasanid, viinamarjakobarad ja hulk üksikasju. Keerubid kadusid, nende asemele tulid kummalised idealiseeritud maastikud, siis hobuse seljas istuvate aristokraatide portreed, siis suuremõõdulised lõuendid lahingute ja laevahukkudega. Siis tulid jälle naised, diivanil lamavad või vannist välja astuvad, sedapuhku hämaramas valguses ja mitte nii üksikasjalikult kujutatud, siis palju veinipudeleid ja õunu, siis baleriinid. Maalid hakkasid koosnema plärakatest, nii et sarnanesid vaid ähmaselt sellega, mida pidid kujutama. Keegi signeeris pissuaari ja edasi läks asi hulluks. Puhtad põhivärvustes ruudud asendusid suurte laialivoolanud laikudega, siis konservipurkidega, keegi võttis videokaamera, keegi valas betooni ning kogu värk muutus lootusetult killustatuks ja segadusseajavaks reeglite puudumiseks.
40. Filister
Selline oli mu ettekujutus kunstiajaloost – selle „narratiivist”, peaksin ma täpsustama – enne oma naisega kohtumist. Oluliselt rafineeritum ei ole see ka nüüd, kuid mõned asjad olen ma siiski aja jooksul üles noppinud, piisavalt, et hakkama saada, nii et mu kunstimõistmine on juba peaaegu niisama hea kui mu prantsuse keel. Meie suhte algusaegadel käitus Connie üsna valgustajalikult ja ostis mulle mitu raamatut, kasutatut muidugi, sest see oli meie õnnelikud-kuid-vaesed periood. Gombrichi „The Story of Art” oli üks ja „The Shock of the New” teine, mis olid spetsiaalselt mulle moodsa kunstiga tutvumiseks. Noh, kui keegi armastuse esimeses puhangus ütleb sulle, et loe seda, siis sa, kurat võtaks, ka loed, ja need mõlemad on suurepärased raamatud, kuigi ma ei mäleta loetust enam peaaegu midagi. Võibolla ma oleksin pidanud Conniele vastutasuks andma sissejuhatuse orgaanilisse keemiasse, aga ta ei väljendanud kunagi huvi selle vastu. Siiski – ja ma ei tahaks seda Conniele tunnistada, kuid ma arvan, et ta teab niigi – olen ma end kunsti lähedal alati pisut eksinuna tundnud, just nagu oleks osa minust puudu. Ma oskan hinnata joonistamisoskust ja osavat värvivalikut, ma mõistan sotsiaalset ja ajaloolist konteksti, ent vaatamata mu suurimatele pingutustele tundub mulle, et mu hinnangud jäävad oma olemuselt pinnapealseks. Ma ei tea hästi, mida öelda või isegi, mida ma peaksin tundma. Portreede puhul otsin ma inimesi, keda ma ära tunneksin: „Vaata, see on onu Tony”, või filmitähtede nägusid. See on kunsti hindamine madame Tussaud’ koolkonna stiilis. Realistlike tööde puhul vaatan ma detaile; „Vaata neid ripsmeid!” ütlen ma, imetledes idioodina peent pintslitööd. „Vaata seda peegeldust ta silmis!” Abstraktse kunsti puhul ma vaatan värve – „Mulle meeldib see sinine” –, nagu oleksid Rothko ja Mondriani tööd lihtsalt tohutud värvikaardid. Ma mõistan objektide oma silmaga nägemise pealispinnalist põnevust; vaatamisväärsustega tutvumine paneb ühte patta Suure Kanjoni, Tadž Mahali ja Sixtuse kabeli kui asjad, mille taha saab linnukese tõmmata. Ma mõistan haruldust ja unikaalsust, kunstikriitika „kui palju maksab?” koolkonda.
Ja loomulikult näen ma ilu. Oma töös näen ma seda kogu aeg: konna viljastatud munaraku sümmeetriline lõhenemine, sebrakala embrüo värvilised tüvirakud või elektronmikroskoobiga tehtud fotod müürlookist – ma näen neidsamu kujundeid ja mustreid, samu proportsioone ja sümmeetriaid maalidel. Aga kas need on õiged maalid? Kas mul on maitset? Jääb mul midagi märkamata? Muidugi on see subjektiivne ja ainuõigeid vastuseid pole olemas, aga galeriis on mul alati tunne, et turvamehed ootavad hetke, mil mind välja visata.
Mu naine ja poeg sellist ebakindlust ei tunne. Kindlasti ei näidanud nad üles mingit ebakindlust, kui nad mängisid Louvre’i Itaalia galeriis seda mängu, et kumb suudab maali kauem põrnitseda. Antud juhul oli tegemist Botticelli freskoga, pragunenud ja luitunud, kuid ilusa asjaga – ent oli seal tõepoolest nii palju näha? Nad imesid selle täies tükis endasse, kõik need asjad, mida mina ei märganud, pintslilöögid, valguse ja varju vastasmõjud. Lõpuks hakkasid nad liikuma ja me jalutasime mööda lõputust reast ristilöömistest ja jõuludest, mitmesugustest piitsutatud või nooli täis lastud märtritest, ükskõikse ilmega pühakust, kellele oli mõõk pähe löödud, Maarjast – vähemalt enamasti on see Maarja – tagasi kohkumas ingli eest, kes oli jätnud endast maha auruvine. „Braccesco, ilmselt,” ütlesin. „Reaktiivmootoriga ingel!” nagu oleks see midagi tähendanud, ja me liikusime edasi.
Möödusime kellegi Uccello suurejoonelisest lahingustseenist, kobaras koos sõdurid moodustasid nagu musta okassea, praod ja mullid lõuendil lisasid veidral kombel väärikust. Suures peakoridoris jäi mu pilk habemega mehe portreele, mis lähemal vaatlusel koosnes õuntest, seentest, viinamarjadest ja kõrvitsast, ninaks oli jäme küps pirn. „Arcimboldo „Sügis”. Vaata, Albie, nägu koosneb puu- ja köögiviljadest!”
„Kitš,” ütles Albie sellise pilguga, nagu ulataks mulle auhinna Kõige Tobedama Märkuse eest, mida eales kusagil kunstigaleriis tehtud. Võibolla seepärast ongi need muuseumide audiogiidid nii populaarseks saanud: pelgust hajutav hääl seletab sulle otse kõrva, mida mõelda ja tunda. Vaadake vasakule, pange tähele, palun vaadake – oleks suurepärane, kui selline hääl saadaks sind kõikjal, mitte ainult muuseumis, vaid kogu su elu jooksul.
Liikusime edasi. Seal oli armas udune – nagu läbi määrdunud prillide nähtud – da Vinci, kaks naist kudrutamas Jeesuslapse kohal, aga Conniet ja Albiet ei paistnud see huvitavat ning mulle tuli tahtmatult pähe, et mida kuulsam ja tuttavam kunstiteos, seda vähem aega nad seda vaatasid. Päris kindlasti ei pakkunud neile huvi Mona Lisa, see renessansikunsti Hard Rock Café, mis rippus tohutus kõrge laega ruumis taskuvaraste eest hoiatavate siltide vahel, teised, unustusse jäetud lõuendid aga põrnitsesid eemalt. Varasest tunnist hoolimata oli juba kogunenud rahvasumm, kõik olid näole mananud „oh-maei-suuda-seda-uskuda!” naeratuse, mis on inimestel tavaliselt siis, kui neil on õnnestunud käsi mõnele kuulsusele õlale seada. „Albie! Albie, kas sa pildistaksid mind ja oma ema…” ütlesin, kuid nad olid juba Giocondale selja pööranud, eelistades väikest lõuendit vastasseinal, varjujäänut nii otseses kui ülekantud tähenduses, tumedat Tiziani kahest paljast, musitseerivast naisest. Nad silmitsesid ja silmitsesid ning mina mõtlesin, mida ma oleksin pidanud sellest leidma? Mida nad nägid? Jälle kord oli suur kunst andnud mulle hoobi, mis pani mind tundma end kõrvaletõrjutuna.
Tagasi peakoridori jõudnud, peatus Albie Piero della Francesca väikese portree ees, võttis välja hinnalise, nahka köidetud visandiploki ja hakkas seda söetükiga kopeerima, mina jäin aga nukraks. Keegi võiks kirjutada uurimuse, miks kunstigaleriis kõndimine mõjub väsitavamalt kui näiteks Helvellyni otsa ronimine. Ma oletan, et see on kuidagi seotud vajadusega lihased pingul hoida ning samal ajal pingsalt mõelda, mida sobiks öelda. Igatahes vajusin ma kurnatult nahkpolstriga pingile ja jälgisin hoopis Conniet, seda, kuidas seelik ta istmiku ümber pinguldus, kuidas ta käed ja kael liikusid, kui ta pilgu lõuendile tõstis. See oli kunst, otse mu silme ees. See oli ilu.
Ta vaatas minu poole, naeratas ja tuli minu juurde, puudutas põsega minu oma. „Oled väsinud, vanamees? See on eilsest õhtust.”
„Liiga palju kunsti. Ma tahaksin, et teaksin, mida vaadata.”
„Et mis on hea ja mis on halb?”
„Ma tahaksin, et mind suunataks ainult heade juurde.”
„Võib-olla ei ole „head” kõigi jaoks needsamad.”
„Ma ei tea kunagi, mida öelda.”
„Sa ei peagi midagi ütlema. Lihtsalt reageeri. Tunne.”
Ta tõmbas mu jalule ja me matkasime läbi tohutu, kuningliku laoruumi, möödusime iidsest klaasist, marmorist ja pronksist, jõudes üheksateistkümnenda sajandi Prantsusmaale.
41. Kunsti mõistmine
Seksuaalne