taevas.
„On sul põnev?” küsisin pojalt, kui ta taksosse ronis.
Ta kehitas õlgu. „Ma olen Pariisis enne ka käinud.” Tagaistme teisest otsast vaatas Connie minu poole ja pilgutas silma ning me hakkasime Seine’i suunas liikuma, pidurdades ja kiirendades linna mitte just kõige meeldivamas tänavaterägastikus, meie Conniega teine teisel pool poega, puusad harjunust tihedamini kokku pressitud, oodates, et Grands Boulevardsi kaubanduskeskused asenduksid Jardin des Tuileries’ tolmuse elegantsiga, armsa ja naeruväärse Louvre’iga, üle Seine’i viiva sillaga. Pont de la Concorde? Pont Royal? Vastupidiselt Londonile, kus on ainult kaks, äärmisel juhul kolm korralikku silda, näivad kõik Seine’i ülepääsud mulle imepärastena, neilt avaneb mõlemale poole selge vaade ning me Conniega vaatasime ahnelt siia- ja sinnapoole, jälgides samas, kuhu teine vaatab, Albie aga põrnitses oma telefoni.
31. Londoni sillal
Kui me Londoni silla ületasime, oli kell umbes kolmveerand kolm. Vanalinn oli neil aastatel hoopis teistsugune, töntsakam ja mitte nii jultunud kui praegu, selline külatasemel Wall Street ja üsna võõras koht sellele, kes sattus väga harva Tottenham Court Roadist ida pool liikuma. See oli inimtühi, nagu mingi ähvardava katastroofi ootuses, ning meie kõndisime tulekahju monumendist mööda ja siis Fenchurchi pidi alla, hääled kõlasid ööõhus selgelt ja me rääkisime teineteisele lugusid, mida äsja tutvunud inimesed eelistavad rääkida.
Connie oli kõnevõime tagasi saanud ja jutustas oma suurest, segasest perekonnast: ta ema oli endine hipi, ülemeelik ja napsi armastav ja tundeline, ta bioloogiline isa oli ammu kadunud, jätmata talle muud peale oma perekonnanime. Ja see oli? Moore. Connie Moore – jube nimi, mõtlesin ma, nagu mingi küla Iirimaal. Kasuisa oli aga täielik vastand, Küproselt pärit ärimees, kellel oli mitu kahtlase väärtusega kebabiputkat Wood Greenis ja Walthamstow’s, nii et Connie oli nüüd peres anomaalia – see kunstimeelega ja terane. „Mul on kolm poolenisti Küprose verd venda nagu väikest buldogi; kõik nad on pereäris tegevad ja neil pole mingit arusaamist sellest, mida mina teen. Papsil samuti – näiteks, ta vaatab telekat ja näeb seal Dale’i vaadet, või siis oleme puhkusereisil ja ta näeb päikeseloojangut või oliivipuud ning ütleb…” ta võttis kasutusele aktsendi, ta oli alati osav aktsente järele tegema, „Connie, kas sa näed seda? Joonista seda! Joonista ruttu!” Või siis ta püüab mind palgata. „Joonista oma ema, ta on kaunis daam, tee temast maal. Ma maksan.” Kemali meelest on kunstniku jaoks ülim saavutus, kui ta suudab kujutada samas suunas vaatavaid silmi.”
„Või käsi.”
„Täpselt. Käed. Kui sa suudad kõik sõrmed õigesse kohta panna, siis sa oled Tizian.”
„Kas sa oskad käsi joonistada?”
„Ei. Aga ma armastan teda – Kemali – ja oma vendi ka. Nad on mu empsust vaimustuses ja tema kannatab nad välja. Aga ma ei näe ennast üheski neist ja emas ka mitte.”
„Aga su isa? Tähendab, bioloogiline…”
Ta võpatas. „Ta lahkus, kui ma olin üheksane. Tegelikult ma ei tohi teda mainidagi, sest emps läheb seepeale närvi. Nii palju ma tean, et ta oli väga nägus. Väga võluv, pillimees. Põgenes Euroopasse. Ta on… kusagil seal.” Ta viipas ida poole. „Ega ma tegelikult ei hooli,” ütles ta ja kehitas õlgu. „Vaheta teemat. Küsi minult midagi muud.”
Elulookirjeldused, mida me sellistel hetkedel enda kohta anname, pole kunagi neutraalsed, ja tema otsustas siis esineda üsna üksildase hingena. Mitte kuidagi imalalt või enesehaletsuslikult, üldsegi mitte, aga kui õhtu alguse uljus oli kadunud, näis ta vähem enesekindlana ja ma tundsin end tema siirusest meelitatuna. Mulle meeldis see öine vestlus, eriti kui tal hallutsinatsioonid üle läksid. Mul oli talle lõpmatu hulk küsimusi ja ma oleksin õnnelikult kuulanud reaalajas ülevaadet kogu tema elust, oleksin õnnelikult kõndinud mööda Whitechapelist ja Limehouse’ist, Essexisse, suudmelaheni ja siis merre, kui ta oleks nii tahtnud. Ning tema oli minu suhtes samuti uudishimulik, midagi sellist polnud ma juba aastaid kogenud. Me rääkisime oma vanematest, õdedest-vendadest, oma tööst ja sõpradest, oma koolidest ja lapsepõlvest, eeldades, et meil läheb seda informatsiooni tulevikus tarvis.
Muidugi, kui möödas on peaaegu veerand sajandit, on kõik küsimused meie kaugest minevikust juba esitatud ja meile on jäänud vaid „kuidas su päev läks?” ja „millal sa koju jõuad?” ja „kas sa veeretasid prügikastid välja?”. Meie elulood on teineteisega nii läbi põimunud, et me oleme koos peaaegu kõigil nende lehekülgedel. Me teame vastuseid, sest me olime ise ka seal, nii et uudishimu on raske säilitada – ma oletan, et selle asemele on tulnud nostalgia.
32. Palju veidraid hobuseid meie soolases magamistoas
Meie reisi planeerides olin algul mõelnud, et kokku ei hakka hoidma, aga kui ma kõik kulud kokku lõin, otsustasin „mugavalt, aga edvistamata” poliitika kasuks. Just see oli toonud meid seitsmendas linnaosas asuvasse Hotel Bontempsi – võib-olla tähendab see tõlgitult heade aegade hotelli, aga võib-olla ka mitte. Küllap oli tuba 602 tekkinud kihlveo käigus, millega püüti määrata väikseimat ruumi, kuhu on veel võimalik kaheinimesevoodit paigutada. Kassikullane ja vulgaarne voodi oli ilmselt toas kokku pandud, just nagu laev pudelis. Lähemal vaatlusel hakkas tunduma, et ühtlasi on meie tuba laoks, kuhu koguti kõik Euroopa lahtised häbemekarvad.
„Tegelikult oleksin ma eelistanud padjal küll šokolaadi näha,” ütles Connie neid eemale pühkides.
„Võib-olla on need vaiba kiud,” pakkusin lootusrikkalt.
„Neid on kõikjal! Nagu tuleks toateenija kotiga sisse ja puistaks neid igale poole.”
Tundsin järsku väsimust ja vajusin selili voodisse; kui Connie mu kõrvale heitis, krabisesid voodikatted nagu Van de Graaffi generaator.
„Tuleta mulle meelde, miks me selle hotelli valisime?” ütles Connie.
„Sa ütlesid, et see nägi võrgusaidil veider välja. Need pildid tegid sulle nalja.”
„Enam nii naljakas ei tundu. Jumal küll. Anna andeks.”
„Ei, see on minu viga. Ma oleksin pidanud hoolikamalt vaatama.”
„See ei ole sinu viga, Douglas.”
„Ma tahan, et kõik oleks hästi.”
„Ongi. Me palume neil tuba uuesti koristada.”
„Kuidas on prantsuse keeles häbemekarvad?”
„Ma ei tea. See ei tulnud kunagi jutuks. Või, noh, väga harva.”
„Ma ütleksin: „Nettoyer tous les cheval intimes, s’il vous plaît.””
„Cheveux. Cheval on hobune.” Ta võttis mu käe. „Ah, noh. Me ei viida siin palju aega.”
„See on koht, kus magada.”
„Täpselt. Koht, kus magada.”
Ma tõusin istuma. „Võib-olla me peaksime liikuma hakkama.”
„Ei, paneme korraks silmad kinni. Siin.”
Ta hoidis mu kätt ja toetas pea mu õlale, meie jalad rippusid üle ääre nagu jõe kaldal. „Douglas?”
„Hmm?”
„Sa mäletad seda… vestlust.”
„Kas sa tahad sellest praegu rääkida?”
„Ei, ei, ma tahtsin öelda, et me oleme Pariisis, on kaunis päev, me oleme koos kui perekond. Ärme räägi sellest. Ootame sellega puhkuse lõpuni.”
„Hästi. Mulle see sobib.”
Ja nõnda siis tuletatakse surmamõistetule tema viimast einet tuues meelde, et vähemalt juustukook on maitsev.
Me tukastasime. Viieteist minuti pärast äratas meid tekstsõnum kõrvaltoast meie pojalt, kes teatas, et tegeleb õhtusöögini „oma asjadega”. Tõusime istuma ja ringutasime, pesime hambad ja lahkusime. Vastuvõtulauas teatasin ma valves olevale