neid asju tundis, kinnitas, et Albiel on annet, „silma”, täitis see tõsiasi mind murelikkusega, mille mahasurumiseks ma pidin päevast päeva pingutama. Mingil hetkel oli ta tahtnud õppida teatrit – teatrit! – ja vähemalt selle punga olin ma suutnud kärpida, kuid nüüd oli siis fotograafia, viimane ajutiste kirgede pikas reas: „tänavakunst”, rulasõit, diskoriamet, trummilöömine – kõige selle segiläbi jäägid täitsid keldrit, pööningut ja garaaži koos optimistliku keemiakomplektiga, mille ma olin ostnud, tema aga kõrvale heitnud, lootusrikka mikroskoobiga, mille karp oli jäänudki avamata, ja tolmuse kastiga, mis pakkus võimalust „Kasvatage endale kristalle!”.
Ent tema entusiasmi ei saanud eitada. Kaameraga Albie oli vaatamisväärsus, ta küürutas ja väänas oma pikka keha küsimärgiks, nagu esineks rollis nimega „fotograaf”. Vahel ta tulistas oma kaadreid väljasirutatud käest – seda nimetatakse vist „gängsteristiiliks” –, vahel kikivarvul, selg kaardus nagu toreadooril. Alguses tegin ma selle vea, et seisin ja naeratasin, kui kaamera välja võeti, kuid peagi taipasin, et ta ei ava katikut enne, kui ma olen kaadrist välja astunud. Õigupoolest pole kõigi nende tema tehtud tuhandete piltide seas – paljud neist on armastavad vaated tema ema silmadest, naeratusest, lisaks muidugi tema tavalisele repertuaarile märgadest pappkastidest, allaaetud mäkradest jne – mitte ainsatki fotot minust. Vähemalt mitte mu näost, ainult äärmuseni suurendatud lähivõte mu käeseljast, must-valge ja tugevasti kontrastne – nagu hiljem selgus, oli see osa koolis tehtud projektist „Jäätmed/Kõdu”.
Albie kirg fotograafia vastu on pingeid tekitanud ka muul kombel. Mul oli kabinetis printer, tipptasemel värviline laser, mille peamisteks omadusteks olid jääliustikuga võrreldav kiirus ja šokeerivad ekspluatatsioonikulud. Seega olin ma üsna pahur, kui kuulsin ühel päeval töölt koju jõudes printeri undamist. Võtsin ärritunult arvestatavast pakist pealmise lehe. Tundus, et tegemist on kontrastse, üksikasjalise mustvalge trükisega mingist tumedast samblast, ja alles lähemalt uurides sain ma aru, et pildistatud on paljast naist, nii-öelda profiilis. Lasin foto käest ja vaatasin ettevaatlikult järgmist. Seda luitunud toonides must-valget oleks võinud pidada mingiks lumiseks mäeahelikuks, kui tippu poleks krooninud kahvatu, lohukestega nibu. Samas oli järgmine leht hakanud masinast kriginal välja tulema ja algus lubas üsna kindlalt ennustada, et seal on kellegi tuharad.
Kutsusin Connie sinna. „Oled sa Albiet näinud?”
„Ta on oma toas. Mis siis?”
Näitasin talle fotosid ning nagu võis arvatagi, oli tema reaktsiooniks käsi suu ette tõsta ja naerda. „Oh, Muna. Millega sa siis nüüd oled hakkama saanud?”
„Miks ta ei võiks vahelduseks kellegi nägu pildistada?”
„Sest ta on seitsmeteistkümnene poiss, Douglas. Nad teevadki selliseid asju.”
„Mina ei teinud. Mina pildistasin loodust. Linde ja oravaid ja rauaaegseid kindlusi.”
„Just seepärast oledki sina biokeemik ja tema on fotograaf.”
„Ma ei oleks nii väga vastu, aga kas ta kujutab üldse ette, kui palju selle masina kassetid maksavad?”
Connie oli vahepeal jäänud tuharaid lähemalt vaatama. „Ma võin kihla vedada, et siin on Roxanne Sweeti mõju.” Ta pööras foto valguse poole. „Minu arvates on need päris head. Muidugi on ta kõik selle Bill Brandtilt maha viksinud, aga need pole pahad.”
„Meie poeg, pornograaf.”
„See pole pornograafia, need on aktieskiisid. Kui ta käiks kunstistuudios akti maalimas, ei pilgutaks sa silmagi.” Ta kinnitas foto nööpnõelaga mu kabinetiseinale. „Või ma vähemalt loodan, et ei pilgutaks. Kes seda enam teab?”
28. Kirg
Varsti pärast seda kuulutas Albie kavatsusest pühendada oma elu harrastusele. Miks, küsisin ma Connielt, ei võiks ta õppida midagi praktilisemat ja tegeleda sellega, mis talle meeldis, nädalavahetustel ja õhtutel, just nagu me kõik? Sest kunstipõhised õpingud toimivad teisiti, ütles Connie; tal on vaja uusi väljakutseid, ta peab arendama oma kuulsat „silma”, õppima oma töövahendeid kasutama. Kas poleks odavam ja kiirem lihtsalt kasutusjuhendit lugeda? Ma saaksin aru, kui inimesed kasutaksid veel pimikuid, just nagu mina olin seda noorena teinud, kuid need teadmised olid nüüd iganenud – ja kuidas lootis Albie välja paista valdkonnas, kus igaüks, kellel oli telefon ja arvuti, võis end asjatundjaks pidada? Oleks ta siis veel tahtnud olla ajakirjandus- või disainifotograaf, pildistada ajalehtedele, reklaamide või kataloogide jaoks. Ta ei tahtnud pildistada modelle ega pulmasid, sportlasi ega gaselle jahtivaid lõvisid, teha fotosid, mille eest inimesed oleksid valmis maksma, ta tahtis olla kunstnik, pildistada puukoort või põlenud autovrakke, seejuures niisuguse nurga alt, et tulemus ei sarnanenud üldse mitte millegagi. „Mida ta peale suitsetamise ja magamise need kolm aastat üldse teeb? Ja mis tööd ta loodab pärast seda tegema hakata?”
„Fotograafi!” ütles Connie. „Temast saab fotograaf.”
Me kõndisime köögis ringi ja koristasime vihaselt, tähendab, koristasime ja olime vihased. Oli joodud veini, aeg oli hiline, oli toimunud pikk ja pingeline vaidlus, mille, nagu tavaliselt, Albie algatas ja siis põgenes. „Kas sa siis ei mõista?” ütles Connie lauanõusid sahtlisse loopides. „Ta peab proovima, isegi kui see on raske! Kui ta seda armastab, siis me peame laskma tal proovida. Miks sa alati trambid tema unistuste otsas?”
„Mul pole unistuste vastu midagi, kuni need on teostatavad.”
„Aga kui need on teostatavad, pole enam tegemist unistustega!”
„Ja seepärast ongi see ajaraiskamine!” ütlesin. „Jama, mis tekib, kui inimestele rääkida, et nad võivad tegeleda kõigega, mis neile meeldib, on selles, et see väide on objektiivselt, faktiliselt vale. Muidu elaksidki maailmas ainult baleriinid ja popstaarid.”
„Ta ei taha olla popstaar, ta tahab pildistada.”
„See ei muuda asja. Pole lihtsalt tõsi, et kui sa midagi väga armastad, siis sa võid selle ka saavutada – lihtsalt ei ole nii. Elu seab oma piirangud ja mida rutem ta seda tõsiasja tunnistab, seda parem talle!”
Noh, nii ma ütlesin. Uskudes, et lähtun oma poja huvidest. Just seepärast ma nii häälekalt vaidlesin – sest ma tahtsin, et tal oleks turvaline töö, hea elu. Oma magamistoas kuulis ta kahtlemata kõiki mu sõnu, ent mitte mu eesmärke.
Siiski ei kuulu see vaidlus mu parimate hetkede hulka. Olin muutunud kriiskavaks dogmaatikuks, kuid siiski üllatas mind avastus, et Connie seisab liikumatult, ranne laubale surutud.
„Millal see algas, Douglas?” küsis ta. „Millal sa hakkasid kõigest kirge välja võtma?”
29. „Imeline maailm”
„Nii et miks sa teadlaseks hakkasid?”
„Sest tegelikult pole ma midagi muud kunagi tahtnudki.”
„Aga miks… vabandust, ma unustasin eriala…?”
„Biokeemia, see on mu doktoritöö teema. Otsesõnu – elu keemia. Ma tahtsin teada, kuidas me toimime – mitte ainult meie, vaid kõik elusolendid.”
„Millal see oli?”
„Üheteistkümneselt või kaheteistkümneselt.”
Connie naeris. „Mina tahtsin siis juuksuriks saada.”
„Noh, mu ema oli bioloogiaõpetaja, isa oli arst, nii et eeldused olid olemas.”
„Aga ise sa ei tahtnud arstiks saada?”
„Ma mõtlesin sellele, kuid polnud kindel, kui viisakalt ma haigevoodi juures käituda oskan, ja mu isa väitel oli biokeemia suur eelis meditsiini ees see, et keegi ei palu sul uurida, mis tema tagumikus toimub.”
Ta naeris ja see valmistas mulle tohutut heameelt. Öine Clapham High Street pole kõige maalilisem marsruut ja pärast kella ühte on seal omad ohud, kuid ma nautisin temaga rääkimist – õigemini temale rääkimist, sest ta oma sõnade kohaselt oli ta liiga „näost ära”, et ise suuremat vahele