mu jutt väga igav?”
„Üldsegi mitte,” vastas ta, laud longu vajunud. „Räägi edasi.”
„Mulle osteti seda ajakirja, „Imeline maailm” oli vist selle nimi – midagi lapsikut või kerglast poleks mu vanemad oma majja lubanud. Nii et mul oli kombeks lugeda seda õudselt kuiva, vanamoodsat ajakirja, mis oli täis projekte ja diagramme ning õpetusi, mida lõbusat saab teha äädika ja söögisoodaga, kuidas muuta sidrun patareiks…”
„Sa oskad seda teha?”
„Mul on see võime.”
„Sa oled geenius!”
„Tänu „Imelisele maailmale”. Ja lõbusad faktid! Kas sa teadsid, et tseesiumi järjenumber on 55? Sellised asjad. Muidugi oled selles vanuses nagu üks suur käsn, nii et kõik jääb meelde, aga kõige rohkem meeldisid mulle koomiksid „Suurte teadlaste elust”. Näiteks Archimedesest – selle ma võiksin sulle kas või praegu joonistada: Archimedes vannis mahu ja tiheduse seosele mõtlemas ja siis paljalt tänaval tantsimas. Või siis Newton ja tema õun, või Marie Curie… Mulle meeldis idee ootamatust ja kaunist mõistmisest. Lambi süttimisest – Edisoni jaoks lausa otsesõnu. Üks inimene taipab äkitselt midagi ja järsku on maailm oluliselt muutunud.”
Ma polnud juba aastaid nii pikalt rääkinud. Järeldasin Connie vaikimisest lootusrikkalt, et ta peab mind fantastiliselt huvitavaks, aga kui ma tema poole vaatasin, olid ta silmad peaaegu pahupidi.
„On sinuga kõik korras?”
„Vabandust. Ma pean selle mürgi endast välja kõndima.”
„Oh. Hästi. Kas oleks parem, kui ma enam ei räägiks?”
„Ei, see meeldib mulle. Sa tood mu maa peale tagasi – aga heas mõttes. Vau. Su silmad on nii suured, Douglas. Täidavad kogu su näo.”
„Hästi. Nii et… kas ma räägin siis edasi?”
„Jah, palun. Mulle meeldib su häält kuulata. See on nagu raadio ilmateade.”
„Tüütu.”
„Kindlustunnet sisendav. Lähme edasi. Räägi veel midagi.”
„Nojah, igatahes olid need lood suuremas osas mõttetud või väga ära lihtsustatud. Tavaliselt on teaduslik areng aeglane ja pigem kasvab see välja ühiskonnas toimuvast dialoogist, paljud inimesed mõtlevad samu mõtteid ja nihkuvad vähehaaval edasi, mitte ei teki mingist välgulöögist. Newton nägi õuna kukkumist, aga ta oli gravitatsioonile mõelnud juba ammu enne seda. Sama käib Darwini kohta, ta ei ärganud järsku ühel päeval mõttega: oh, looduslik valik! Sellele oli eelnenud aastaid ja aastaid vaatlusi, arutlusi ja vaidlusi. Õige teadus on aeglane, metoodiline, tõestustel põhinev. Meetod. Tulemused. Järeldus. Nagu mu vana juhendaja tavatses öelda: „Oletamine teeb meist teiega aruta olevused!” Olin ehk liiga optimistlikult lootnud, et ta selle peale muigab, aga ta liigutas sõrmeotsi ja jälgis neid pärani sui. „Siiski, ma jäin õnge. See tundus kangelaslikuna või vähemalt sedalaadi kangelaslikkusena, mis oleks ka mulle kättesaadav. Tavalised poisid tahtsid saada jalgpalluriks või poptäheks või sõjaväelaseks ja mina tahtsin saada teadlaseks, sest kas poleks see siis uskumatult tore kogeda sellist hetke? Täiesti originaalne idee. Mingi ravim, arusaamine ruumist ja ajast, mootor, mis töötaks veega.”
„On sulle midagi sellist juba pähe tulnud?”
„Veel mitte.”
„Aga sul ongi ju veel aega, Douglas!”
„Muidugi oli see minevikus palju lihtsam. Oluliselt lihtsam jätta endast jälg, kui inimesed arvasid ikka veel, et päike tiirleb ümber maakera või et inimesel on neli kehavedelikku. Pole kuigi tõenäoline, et ma nüüd veel mingi nii suure läbimurde teeksin.”
„Oh, ei!” ütles ta tõelise kaasaelamisega. „See pole tõsi!”
„Ma kardan, et on. Teadus on võidujooks, sa pead esimesena kohale jõudma. Teise koha eest auhinda ei anta. Võta või Darwin – need mõtted olid õhus, aga tema oli esimene, kes need avaldas. Ainus võimalus endast oluline jälg jätta oleks transportida ennast ajas tagasi, ütleme, aastasse 1820. Ma paneksin kirja mõned evolutsiooniteooria põhiteesid. Ma seletaksin Kuninglikus Arstide Kolleegiumis, miks käte pesemine on hea mõte. Ma leiutaksin sisepõlemismootori, elektrilambi, lennuki, fotograafia, penitsilliini. Kui ma pääseksin tagasi 1820. aastasse, siis ma oleksin suurim teadlane, keda kunagi maailmas nähtud, suurem kui Archimedes või Newton või Pasteur või Einstein. Ainus takistus on selles, et ma olen sada seitsekümmend aastat hiljaks jäänud.”
„Siis on ju selge,” ütles ta, „et sa pead leiutama ajamasina.”
„Mis on teoreetiliselt võimatu.”
„Nüüd sa oled jälle nii negatiivne. Kui sa suudad teha sidrunist patarei, siis kui raske seegi saab olla? Ma olen kindel, et sa saad hakkama.”
„Sa õigupoolest ei tunnegi mind veel.”
„Aga ma oskan seda öelda. Mul on selline taju. Douglas, ühel päeval teed sa veel midagi päris imelist.”
Muidugi polnud ta siis kaugeltki kaine, kuid ma mõtlesin – olgu või hetkeks –, et ta tõesti usub seda minust. Isegi, et see võib tõsi olla.
30. Tunnelid ja sillad
Ja nii me siis reisisime, kolmekesi koos, seltsimehelikus vaikuses, nagu ma eelistasin mõelda, hiilisime Londonist tagaukse kaudu välja ning tõusime pinnale mornis maakohas, ümberringi mobiilimastid ja maanteed, korraks vilksatas jõgi – oli see siin Medway? –, teed olid pilvisel Inglismaa suvel täis tusaseid puhkusereisijaid, siis natuke sakris metsa ning siis jälle maantee. Varsti teatas vagunisaatja, et kohe siseneme Eurotunnelisse ja reisijad vaatasid kuulekalt akende poole, lootes näha – mida? Värviliste kalade parvi akvaariumiklaasi taga mööda ujumas? Veealune tunnel pole kunagi nii uhke vaatepilt, kui loodetakse, ent saavutus on see ometi. Kes projekteeris Eurotunneli? Keegi ei tea ta nime. Brunelite ja Stephensonide aeg on möödas ning juba loomu poolest ei pälvi tunnelid nii suurt tähelepanu kui kuulsad sillad, kuid siiski on tegemist suursaavutusega. Ütlesin selle valjusti välja – et tunnelid on alahinnatud ning et tegelikult on imepärane mõelda, milline tohutu mass kive ja vett on meie peade kohal, kuid me tundsime end sellegipoolest turvaliselt.
„Ma ei tunne end turvaliselt,” ütles Albie.
Nõjatusin pingi seljatoele. Insenerikunst – miks polnud see mu pojale huvi pakkunud?
Uuesti päevavalgusse jõudes ootas ees sõjaväestatud maastik tarade, betoonpunkrite ja eskarpidega, siis aga meeldiv, ühetaoline, Pariisini välja ulatuv põllumajandustasandik. On muidugi illusoorne, et meelevaldsete kaardile veetud piiride ületamisega kaasneb tuju ja tundelaadi muutus. Põld on põld ja puu on puu, kuid siiski sai see olla ainult Prantsusmaa ja õhkkond rongis teisenes või vähemalt näis teisenevat, kui prantslastest reisijad väljendasid kojujõudmise puhul rahulolu, ülejäänud aga elevust, sest nüüd olime ametlikult „välismaal”…
„Siin me siis nüüd oleme! Prantsusmaal!”
Ning isegi Albie ei leidnud selles midagi, millele vastu vaielda.
Ma jäin, kael kõveras, lõuad kokku surutud ja pea klaasi vastas vibreerimas, magama ning ärkasin varajasel pärastlõunal, kui olime jõudnud Pariisi eeslinnadeni, Albie elavnes grafitit ja linnasaasta märgates silmanähtavalt. Ulatasin neile A4-mõõdus polüpropüleenist ümbrikud meie Euroopa-reisi põhjapoolse osa üksikasjadega: hotellide aadressid, telefoninumbrid, rongide väljumisajad ning sündmuste ja ettevõtmiste umbkaudne loetelu. „Pigem suunised kui range päevakava.”
Albie lappas lehti edasi-tagasi. „Miks need lamineeritud pole, paps?”
„Jah, miks need pole lamineeritud?” küsis Connie.
„Paps on hooletuks jäänud.” Mu naisele ja pojale meeldis minu kallal nokkida. See tegi neile rõõmu, niisiis ma naeratasin ja mängisin kaasa, üsna kindlana, et lõpuks on nad tänulikud.
Rongilt maha pääsenud, tundsime